Korralikkus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Ka korralik inimene võib tänapäeval luua endale lugupeetud nime — eeldusel, et see kunagi välja ei tule.
    • Karl Kraus, "Aforisme". Valinud ja tõlkinud Krista Läänemets. Tallinn: Perioodika, 1999, Loomingu Raamatukogu nr 31.


  • Poirot oli ebatavalise välimusega väike mees. Ta oli vaevalt rohkem kui viis jalga ja neli tolli pikk, kuid käitus üliväärikalt. Tal oli täpselt munakujuline pea ja ta hoidis seda alati veidi ühele küljele kallutatult. Tema vuntsid olid väga jäigad ja sõjaväelaslikud. Tema rõivaste korralikkus oli peaaegu uskumatu; ma arvan, et tolmukübe oleks talle tekitanud rohkem piina kui kuulihaav. Ja ometi oli see veider keigarlik mehike, kes, nagu ma kahetsusega nägin, nüüd tugevasti lonkas, omal ajal olnud üks Belgia politsei kuulsamaid ametnikke. Tema detektiivivaist oli olnud harukordne ning tema triumfide hulka oli kuulunud mõnede tolle aja kõige mõistatuslikumate juhtumite lahendamine. (lk 16)
    • Agatha Christie, "Saladuslik juhtum Stylesis", rmt: "Saladuslik juhtum Stylesis. Eesriie", tlk Ralf Toming, 1984


  • Kuid õu ilma linnurohuta mu meelest pole õige õu, sest ta ei jäta iial puhast muljet. Ometi ma ei oska seletada, miks just linnurohi mulle näib väga puhas ja korralik, kas siis tõesti talle muda ei hakka külge? Või seepärast, et kuidas tahes teda tallatagu, ta ei murdu ega teeskle vaest murduvat kannatajat.
    • Uku Masing, "Mälestusi taimedest". Ilmamaa 1996, lk 90


  • Leivasõtkuja pidi olema korralik ja puhas. Kui ta enne sõtkumist käed pesemata jättis, sai ta pärastises elus leiva nälga kannatada. Rätik pidi olema peas, põll ees. Isegi tüdruk pidi põlle selleks ajaks ette siduma, sest vastasel korral läks leib koorde. Hurjutati leivasõtkumist karuse peaga, sellest ennustati sõtkujale karuse peaga lapsi. (lk 46)
  • Leiba tuli sõtkuda rusikas kätega, vastasel korral muutus sõtkuja pordikuks.
Sõtkutud leib tuli kätega siledaks teha ja jahukord peale raputada. Kui sõtkuja leiva hoolikalt silus, sai ta ilusa mehe. Paksu jahukorraga katjale sündisid ilusate valgete juustega lapsed. Kui leib oli sõtkutud ja jahukorra alla kerkima pandud, pidi sõtkuja käed puhtaks pesema, sest leivaste kätega uksest välja mineja pidi hundiks muutuma. (lk 46)
  • Hella Keem, "Leivakünast ahjuluuani: Leivavalmistamisest ja sellega seotud esemetest". EKSA, 2020


  • "Ta on nii hirmus korralik, et ema ütleb, et ta on sellest juba päris väsinud. Kõige hullemad on taadi arvates ilma kõrvata kohvitassid. Ta räägib ikka, et mina ja ema ja Friida muud ei teegi, kui taome kohvitassidel kõrvu küljest ära. Eile ta läks ja ostis kaks tosinat uut kohvitassi, ja kui ta nendega koju tuli, siis võttis haamri ja lõi neil kõigil kõrvad küljest ära. "Nii on teil vähem tööd," ütles ta, kui ta nad kööki tõi. Ema naeris nii, et sai pisted ..." jutustas Eva-Lotta ning võttis uue kukli.
    • Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Blomkvist". Tõlkinud Vladimir Beekman. Rmt: Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist". Sinisukk, 2009, lk 46, jutt käib Eva-Lotta isa, pagarmeister Lisanderi kohta



  • Tegelikult polnudki Stellaga eriti midagi juhtunud. Ta oli harva haige, polnud kunagi tõsiseltvõetavas rahahädas, tema lapsed olid terved ja kuulekad. Jeremy hakkas kurameerima ja abiellus temaga, sest ta oli väike, korralik ja väga kena ning ilmus välja õigel ajal - kättesaadavuse ja õige hetke kooskõla, mis põhjustab suurema osa abieludest. Jeremy ütles Stellale, et jumaldab teda, mida ta siis parajasti tegigi; naine oli õnnelik vastu jumaldama. (lk 41)


  • Francis oli peaaegu kolm aastat vana ning vaatas sügavale hunnitu punase pojengi südamesse. Ta oli väga iseteadlik (ehkki ta polnud veel harjunud mõtlema endast kui Francisest) ja ka pojeng oli omal moel väga iseteadlik, ja mõlemad uurisid teist oma väga erinevast minakesksusest pühaliku eneseusaldusega. Poisike noogutas pojengile ja paistis, nagu noogutaks pojeng vastu. Poisike oli puhas, korralik ja kena. Pojeng oli kõlvatu, lodev, nagu pojengid olema peavad, ja oma ilu kõrgpunktis. Hetk oli tähendusrikas, sest see oli Francise esimene teadlik kokkupuude iluga - iluga, millest pidi saama tema elu õndsus, piin ja kibedus -, aga peale Francise enda ja võib-olla ka pojengi ei teadnud sellest keegi, ja kui olekski teadnud, poleks hoolinud. Igat tundi täidavad hetked, mis on kellelegi tähendust tulvil. (lk 69)