Tolm

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Tolmukübe)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lehepuhuriga tolmu üles keerutav tänavahooldustöötaja Tartus, Emajõe ääres. 2018. aasta mai
Bartholomeo Bettera, "Vaikelu pillidega" (17. saj keskpaik)
Vilhelm Hammershøi, "Päikesekiired. Strandgade 30" (1900)

Tolm on väikesed õhus heljuvad tahke aine osakesed.

Piibel[muuda]

Nüüd ma hõõrun nad pihuks
nagu tolmu tuule ees;
ma põrmustan nad
nagu tänavate pori.


  • Ja kus iganes teid vastu ei võeta ega kuulata teie sõnu, sellest majast või linnast minge välja ja raputage maha selle koha tolm oma jalgadelt!

Matteuse evangeelium, peatükk 10, salm 14. Vaata ka: Mk 6:11 ja Lk9:5.

Luule[muuda]

neist, sinust endast – saab vaid vari pelk
ja muld ja tolm ja suits – eimidagi.


Võib-olla, peitub mus päike.
Võib-olla ka kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.


Linnad varisevad tolmuks,
kividelt sööb kirja vesi,
mõtlejate lagipähe
teevad herilased pesi.


Nägin maid ma, mis järvetud, jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi.


  • Tolmust ja värvidest saavad uued liblikad aga meid pannakse mulda nagu murtud luud
oma asemele tagasi


Õhtute mägikollane tolm.
Õhtute kadukollane tolm.
Õhtute heledalt elukollane tolm.
Eelõhtute ägenev tolm.
Teostumisõhtute sädelev tolm.
Järelõhtute värelev tolm.
Jumekalt kumendav tolm teeb õhtute sumeda nukruse
talumatult kindlaks ja kauniks.

Proosa[muuda]

  • Caesari hobuse kapjade alt tõusvas tolmupilves pole tähtis iga üksik tolmukübe; pole kuigi tähtis ka peegelduv valgusekiir, mis sähvib läbi lilla tuulekeerise imperaatori helkivalt kuldkiivrilt. Caesar tõstab tolmu üles... Tolm — ja Caesar.
    • Aleksandr Grin, "Sädelev maailm". Tõlkinud M. Käbrik. Tallinn: Eesti Raamat, 1972, lk 10


  • Elu - jah, see tähendas ju seda, et tema oli olemas ja Lucy oli olemas, ja peale selle veel nii umbes kahe ja kolme miljoni vahel elanikke Norras, nagu öeldakse - ja maakeral üldse - jah, seda oli ta igatahes teadnud siis, kui ta keskkooli lõpueksameid tegi. Võis jääda merehaigeks mõeldes, kui palju neid on saanud tolmuks tolmus, ja kui palju neid veel tuleb, et siin vähehaaval märatseda, kuni maakera elamiskõlbmatuks muutub.


  • Selle aja sees kolistas Anna kambris ja rehetoas, sealgi tolmas nii, nagu tehtaks kütist. Põrandariided viskas uksest välja õue ja käsutas meid nagu ema:
"Poisid, kloppige need õige puhtaks!"
Meie siis ka kloppisime, nii et suu ja silmad läksid tolmu täis. (lk 9)
  • Jüri Parijõgi "Koduseid talitusi tegemas", lk 7-13, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981


  • Määratule hulgale naistest on saanud osaks lõputult korduv võitlus, mis iial võitu ei too. Parimalgi juhul pole see kunagi lõplik. Vähe on ülesandeid, mis sarnaneksid rohkem Sisyphose karistusele kui majapidamistööd. Päev päeva järel tuleb nõusid pesta, tolmu pühkida, riideid nõeluda, mis kõik homme taas määrdunud, tolmune ja rebenenud.
    • Simone de Beauvoir, "Teine sugupool", ptk "Abielu". Tõlkinud Anu Tõnnov ja Mare Mauer, 1997, lk 307



  • Tulnud põõsastest välja, läksid nad edasi, arutades omavahel, et ei oleks pidanud jalga panema uusi kingi, sest ilm oli palav ja tee tolmune paljudest jalakäijatest, kes kõik liikusid ühes ja samas suunas — järve äärde, jahedusse. Nad jõudsid järele tervele lastepesakonnale, kes meelega lohistasid jalgu järel, et rohkem tolmu üles keerutada. Laste rase ema lükkas tühja lapsevankrit ja isa kandis süles täiest kõrist karjuvat väikest. See oli pühapäev. (lk 42)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962


  • Ent oh seda hämmastust, kõik hajub, kaob, ka nördimus, ükskõik kui valus, kui piinlik. Kõik kaob. Kõik. Ainult mitte tolm. Seda tuleb pidevalt juurde. See on nagu vähk, millega võitlus iialgi ei lõpe. Sa saad lohutuseks uued villased sokid ja jääd edasi otsima oma olemasolu ettearvamatut mõtet.


  • Tolm tantsiskles nagu ähmane särapärg ümber ta pisut liikuva pea, mustad kübemed õlgkuldses valguses, nähtamatu tahke aine otsekui nööpnõelaaugud tahke värvi pinnas. Roland hakkas rääkima ning kui Maud pöördus läbi vikerkaare, liikus kahvatu nahk läbi eri värvi valgusviirgude. (lk 167)

Draama[muuda]

MIIKAEL:
Ma otsin tolmu,
mis Kainist saadik on segunenud
kõigi mõrtsukate tolmu ja ootab.
Võib-olla sai temast vahepeal lind
siis jälle mõrtsukas.
Võib-olla said temast tuudaimimarjad,
mille eest Raahel loovutas ühe öö Leale —
võib-olla on ta piiranud Sammaeli vihkamise hingust —
Mõelda ainult,
et see tolm puutus võib-olla Lurja palveraamatut,
kui see oli peidus,
kuni tähed raamatus kiirgasid tuld —
mõelda ainult —
Oi, mis tolmu toon mina oma kingadega sinu kotta!
Võtab kingad jalast.

Kirjandus[muuda]


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel