Lapsevanker

Proosa

Topper oli kollektsionäär.

Ta kogus kõikvõimalikke asju ja igasugu pudipadi. Peaasjalikult kogus ta niisuguseid asju, mida sai taskus kanda ja oma headele sõpradele kinkida.

Talvel ta suurt midagi ei leidnud, aga suvi oli see-eest kollektsionäärile hea aeg.

Suvel leidis Topper linnupoegi ja õllekorgitõmbajaid ja ümmargusi valgeid kivikesi.

Ta leidis siniste tiibadega põrnikaid ja suuri pehmeid rohelisi röövikuid. Ja leidis kolme rattaga roostetanud lapsevankri.

Lapsevanker oli Topperile üks suve paremaid leide. (lk 11)

Siis nõjatus ta rahulolevalt seljaga vastu lapsevanker Lössu külge ja hakkas imelikku piiksuvat häält tegema.

"Mis sa teed?" küsis Viggo ehmunult ja jättis lapsevankri seisma.

"Vilistan," ütles Topper, nägu naeru täis. "Vilistan, kallis sõber!" (lk 14)

Ole Lund Kirkegaard, "On üks ninasarvik Otto", tlk Arvo Alas, 1982

Semper oli tulnud oma vanaemaga. Ždanov silmitses teda eriti põlglikult.

"Üheainsa vanamoori sa kätte saidki!" urises ta. "Intelligent! Äigaks sulle õige! Tatikas!"

"Mina ei leidnud kedagi," piiksus sealtsamast kõrvalt Vares. Ždanov keeras end ringi.

"Nüüd, Vares," ütles ta pahaendelise häälega, "lähed ära ja tuled tagasi koos kümne inimesega. Muidu ma näitan sulle, kui kare on nöör."

Vares hakkas värisema kui marli, jooksis minema ja naasis hetke pärast kümne lapsevankriga.

"Kes need on!" röögatas Ždanov, Andrei. "Kust sa need said?"

"Va... varastasin," kogeles Vares. "Need on kü... kümme inimest!"

Ždanov sülitas, aga teha polnud midagi. Oli aeg miitingut alustada.

Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused", 2008, lk 50

Võimlemissaali päevil oli eeskojas lapsevankrite parkla. Kaks rida musti firmavankreid. Ollakse ju ometi Vaasalinnas, Stockholmi keskuses.

Ei.

Ühel Stockholmi kesklinna äarepoolsemal eelpostil. Äärel ja piiril. Suisa rabedal rajajooneL Kuigi nüüd ehitatakse ju Hagastadenit, Freja. Nüüd hakkavad piirid liikuma. Põhja suunas kasvama ja laienema. Muutes sinu ringristmiku millekski vaat et keskseks. Tuues kaardile.

Södermalmil mõistetakse kasutatud lapsevankreid hinnata, tõepoolest, mõne kulunuma pruugitud harulduse eest makstakse ehk kõrgemat hinda kui uhiuue "linnaoludele kohandatud ja maastikule sobiva" ning "optimeeritud, vahtplasttaidisega ratastel", otse vabrikust saabunud toote eest Tuleb ju näidata, et mõtled kliima peale. (Aga see ei tähenda kindlasti mitte, et ollakse shabby chic või retro. Ja hoopiski mitte anti- või alternatiivne, see oli ju õige ammu?)

Södermalmil jah, aga mitte Vaasalinnas. Vähemalt mõne aasta eest mitte, enne kui Lidl sisse kolis. Siis seisid sissepääsu juures uued mustad lapsevankrid, peale mõne üksiku kahvaturoosa võib-olla. Mõne tüdruku vanemad ilmselt et käinud ajaga kaasas, ei taibanud, et ka siin, kesklinna äärmistel aaremaadel, tuleb sooneutraalsust au sees hoida. Või söandada koguni normidele väljakutse esitada.

Lotta Olsson, "Surnute tõeline arv", tlk Aet Varik, LR 26-28 2021, lk 8

Ma pälvisin väga palju hukkamõistu, kuna isa jalutas lapsekäruga tänaval. Mis ema see on? See on kohutav, kust me tuleme. See ei ole nõukogude asi, vaid see on ikkagi mingi generatsioonide erinevus.
- Urve Uusberg, intervjuu: "Andero Uusberg: laps on üks väga hästi disainitud arvutimäng", ERR/Vikerraadio "Käbi ei kuku…", 21.06.2021