Suvi

Bertha Wegmann, "Suvepäev Taarbæki rannas" (1889)

Elin Danielson-Gambogi, "Neiu kassidega suvises maastikus" (1892)

Ida Gisiko-Spärck, "Suvemaastik" (1892)

Fanny Hjelm, "Suvelilled" (1928)

Suvi on soe aastaaeg, mis on väljendunud eriti selgelt parasvöötmes, vähem lähistroopikas ja arktilistel aladel. Suvele on iseloomulikud kõrged õhutemperatuurid ja see, et sajab vihma.

Proosa

• Jõulud ja jaanipäev on põhjamaa rahvaste suuremaid pühi [---]. Pigemini võiks jaanipäeva nimetada päikesepühaks. Suvise pööripäeva ajal, mis ju jaanipäevaga kokku langeb, rändab päike nagu kuningas kõrgel aujärjel, seistes oma võimu tipul; pimedus kaob valguse eest isegi öösi, eriti põhjamail, kus öö täiesti kaotanud oma iseloomu.
  • Matthias Johann Eisen, "Meie jõulud", 1931

• Teistes Euroopa pealinnades on rikkus ja vaesus, elegantsed linnaosad ja tööliskvartalid rangelt üksteisest eraldatud, Peterburis seevastu oli kõik läbisegi. Uhke palee kõrval seisis väike, armetu ja madal puulobudik, luksusrestorani kõrval räpane kõrts. Suvi polnud Peterburi jaoks õige aeg, "seltskond" viibis suuremalt jaolt oma mõisates või suvituskohtades. Sellegipärast pani "saartel" asuvate suurte restoranide õhtune luksus imestama: naiste dekolteed ulatusid peaaegu nabani ning väärtuslikke ehteid võis näha tohutul hulgal. Oli ka kaupmehi Nižni Novgorodist ja teistest sisemaa linnadest. Need olid suurt kasvu kandilised räpased habemikud, kes tulid restorani, säärsaapad ja ratsapüksid jalas, jõid palju, lärmasid, möirgasid, sülitasid avalikult põrandale ning jätsid kelnerile sada rubla jootraha. Õhtuti mängisid "saartel" vene mustlased, kelle muusika erutas veel rohkem kui ungari mustlaste oma. Ka siin vajutasid valged ööd kõigele ebamaisuse pitseri, kõik mõjus peaproovina päevavalgusega täidetud teatris, mitte aga tragöödia viimase vaatusena, mis aeglaselt, ent kindlalt lõpule lähenes. (lk 98-99)
  • Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981

• Iga inimene teeb omaenda suve. Sel aastaajal pole omaenda iseloomu, kui sa pole just põllumees, kel on elukutseline huvi ilma vastu.
  • Robertson Davies, "Three Worlds, Three Summers — But Not the Summer Just Past"

• Minu suved lõppesid alati umbes viieteistkümnenda juuni paiku, kui sai otsa õnnis ajapragu kartulipaneku ja heinateo vahel, mil sai rahulikult raamatuid lugeda. Kui heinategu lõppes, tuli kartulivõtt, mis kestis vähemasti kaks kuud. Viimased kartulid maja taga hunnikus võttis külm, siis teadsime, et november on saabunud. Külmavõetud kartulid loobiti sõnnikuhunnikusse, kus neist mõned mingi ime läbi kevadel siiski idanema hakkasid, moodustades seal omaette võiduka Homo sapiens'i poolt hüljatud generatsiooni. (lk 180)
  • Valdur Mikita, "Lindvistika", Välgi metsad, 2015

• Valgeripsmelistel on alati suvi. (lk 118)
• Suvi võtab lastehoidmise vabatahtlikult enda peale, jagades selle ära maa ja taeva vahel. (lk 119)
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989

Luule

Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita?
Kuid sul on armsam, püsilikum laad.
Torm võib maikuus puudelt pungad niita
ja suvi ainult viivu ehib maad.
Liig kuumalt paistab vahel taeva silm
ja tihti tuhmub tema kuldne jume:
kui loodus tujutseb, kui muutub ilm,
on helge ilu ilutu ja tume.
Kuid sinu suvele ei tule kadu
ja iluga sa ühte jääma pead,
ei hoople surm, et rändad varjuradu, -
sind igaveseks teevad värsiread.

• William Shakespeare, sonett 18. Tõlkinud Harald Rajamets. - W. Shakespeare, "Sonetid". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 23

Ma tean: su jaoks ma olen suvi vaid,
täit aastaringi minus sa ei näe,
ja otsima pead tundeid üllamaid,
mu armas, mõne muu kui minu käest.
Mul pole kuldseid vilju pakkuda
ja talvist tarkust pole omandand;
et kevadkõrgel rinnal hoobelda,
liig kaua olen sind ma armastand.

• Edna St. Vincent Millay, "*Ma tean: su jaoks ma olen suvi vaid...", tlk Maria-Kristiina Lotman, Vikerkaar 6/2015, lk 44-45

Oli suvi, oli soe,
metsa all sipelgaid siples.
Leidsin üles Emajõe,
selles jões minu ema suples.

• Ott Arder, "Emajõgi"

Siis jõuab kätte suve lõppjaam august.
Õhk päikseleilis köeb. On kõiges veel
suurt südasuvist suigutavat raugust
ja endeid sügisest, mis juba teel.

• Kalju Kangur, "August" (1975) kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 108

meie suve üks-ja-sama skeem
kõrget rohtu marjaõisi heina
maasikaid ja vihma vastu seina
kuuseriisikaid siis talikrüsanteem

• Viiu Härm, "*meie suve uks־ja ־sama skeem...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 32

kased kummardusid sügavalt

arvasin et mulle ma ei märganud
et samal päeval ümberringi kahvatasid puud

keegi mu selja taga seisma jäi
mõtles veidi ja kummargil päi

ütles ise endale head teed
pöördus otsides tagasiteed

lilli pidi ta läkski siis
ärganud liblikad ühes viis

päev vajus ära ja otsa jäi
päike enam rõõmsalt ringi ei käi

suvi kõndis välja selle päeva seest
sügis ajab mindki tee pealt eest

• Viiu Härm, "*tuul tuli taga päike läks ees...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 37-38

Vanasõnad

• Jänes teeb öösi rohkem jälgi kui lammas kogu suvel.
• Kehv suvi, lahja sügis.
• Suvel hauguvad suured koerad, sügisel pole kutsikaidki kuulda.
• Suvel silmad, talvel hambad.
• Suvi ja talv taplevad teineteisega.
• Suvi kogub, talv sööb.
• Suvi soeb, jaanipäev teeb jalad alla.
• Suvine rand ei pea kaua jääd.
• Suvine tund enam kui talvine päev.
• Ära kiida suve enne sügist!
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929