Kelk

Anders Andersen-Lundby, "Kelguga mees talvemaastikus" (1872)

Proosa

• Mati aga jäi pingi ette seisma.

"Maili, vaata, kui vahva kelk mul on!" uhkustas ta.

"Minu kelk on palju vahvam!" nähvas Maili vastu.

Tegelikult olid laste kelgud täpselt ühesugused, just nagu kaksikud.

"Aga mul on täitsa uus kelk!" kiitis Mati.

"Aga minu kelk on veel palju uuem!" ei jäänud Maili vastust võlgu. (lk 7)

• Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979

• Raketisuvi. See sõna liikus suust suhu avatud, õhutatavais majades. Raketisuvi. Soe kõrbeõhk kaotas jäämustrid akendelt, kustutas maha kunsti. Suusad ja kelgud osutusid järsku kasutuiks. Lumi, mis langes linnale külmast taevast, muutus enne maapinnale jõudmist kuumaks vihmaks.
  • Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, 1974, lk 7

Luule

nael
aias peenrad ja tikripõõsad.
aed ei ole ju suur.
suvel mõned lilled. kuuri taga nõgesed.
seal on ka peldik. naela otsas paberid.
keldris hapukurgipurgid. roostes kelk. rotikusehais.

• fs, "*on öö. on kylm. on jää..."

Eesti vanasõnad

• Saks sõidab saaniga, talupoeg reega, mina kehva kelguga: takka tulen, ette lähen.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929