Aed

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Aed Inglismaal
Tōfuku templi aed Kyōtos
Pattulangemine ja paradiisiaiast väljaajamine. Nürnbergi kroonika (1493)

Aed on inimese piiritletud ja aianduslikult kasutatav maa-ala ja sellel kujundatud elukeskkond koos selle elustikuga.


  • Ja Issand Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle ta oli valmistanud.
9 Ja Issand Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis olid armsad pealtnäha ja millest oli hea süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu.
10 Ja Eedenist sai alguse jõgi, mis kastis rohuaeda, jagunedes sealtpeale neljaks haruks.


  • Ma tegin suuri tegusid: ma ehitasin enesele kodasid, istutasin enesele viinamägesid;
5 ma tegin enesele rohu- ja iluaedu ning istutasin neisse kõiksugu viljapuid.


"Suletud rohuaed
on mu õeke, mu pruut!
Suletud rohuaed,
pitseriga kinni pandud allikas.
13 Su väänded on granaatõunapuude aed
valitud viljaga,
hennapõõsaste ja nardidega -
14 nard ja safran, kalmus ja kaneel
koos igasugu viirukipuudega,
mürr ja aaloe
koos kõige paremate palsamitega.
15 Rohuaedade allikas on elava vee kaev,
mis Liibanonilt voolab."
16 "Ärka, põhjatuul, ja tule, lõunatuul!
Puhu läbi mu rohuaia,
et selle palsamilõhnad hoovaksid!
Mu kallim tulgu oma rohuaeda
ja söögu selle valitud vilja."


muld must kui siid.


  • "Ah jaa – peaasi! – selle lühikese aja jooksul, mis te (jälle "Teie", olgu siis pealegi lõpuni "Teie") kodus viibite, olete Ülesoo koha peris ilusaks muutnud. Nüüd puudub Teil veel nägus rohuaed. Siin olles puutus see mulle kohe silma; kas olete ise selle peale mõtelnud? Rajal on noori õunapuid küll – sügisel võite sealt võtta, niipalju kui tahate."


  • Aedu võib rajada mitmel viisil. Kõige parem on, kui selle töö võtab enda peale pärisaednik. Aednik istutab teil sinna igasuguseid toikaid, rootsikuid ja luuakontsusid, kinnitades, et need on vahtrad, viirpuud ja sirelid — kõrgetüvelised puud või muud taimeliigid. Siis kaevab ta maa üles, songib kõik pahupidi ja tambib jälle tasaseks, teeb söeräbust väikesed kõnniteed, torkab siin ja seal mulda mingeid tohletanud pealseid, seletades, et need on püsikud. Tulevasele muruplatsile külvab ta seemet, öeldes, et see on inglise raihein ja nurmikas, rebasesaba, sugapea ja timut, ning läheb siis ära, jättes aia maha mustana ja paljana, nagu ta oli esimesel päeval pärast maailma loomist. Ta paneb teile ainult südamele, et te seda mullast maad iga päev hoolikalt kastaksite, ja laseksite siis, kui rohi tärkab, kõnniteedele liiva tuua. Heakene küll.
    • Karel Čapek, "Aedniku aasta". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1964, Loomingu Raamatukogu nr 40/41, peatükk "Kuidas rajatakse aedu"


  • Siin, Porta Camollia lähedal varisesid majad ja väiksed aiad nende vahel olid ammugi umbrohtu kasvanud. Need, kes siin kunagi olid elanud, nii peremehed kui ka teenijad, olid üheksa aasta eest katkusurnuaiale kantud. Hiljem oli siin mõneski kohas tuli oma hävitustööd teinud, sest tühjad majad said ööasemeks koduta hulkureile. Ainult umbrohi, mis oli niisama visa hingega kui patune inimene, lokkas rõõmsalt. Aga siiski õitsesid siin ohakate ja nõgeste vahel ka lopsakad punased moonid ja arglikud kannikesed. Ja viljapuud metsistunud aedades õitsesid hoolitseva inimkäe puudumisele vaatamata.
  • Ühel päeval oli ta usaldanud minna käiku, mis viis lossi peahoonesse, ja toetus rinnatisele, et heita pilku lossi aeda. Seal polnud palju näha, sest lilled olid juba õitsenud, peale mõne kahvatu sügislille. Ainult üksik suur vaher keset aeda leekis punaselt, nagu oleksid põlevad laternad selle okstele riputatud.
Korraga hoidis ta hinge tagasi ja tundis, kuidas kogu keha alguses külmaks ja siis kuumaks läks. Ta nägi aias kõige ilusamat tütarlast, keda ta silm kunagi oli tabanud.
    • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1966, lk 109
  • Seda igatsust oli ta katsunud lauluks luua. See polnud laul roosist lossiaias, mida noor rüütel püüdis, vaid kibuvitsaõiest metsaserval, mis oli äratanud lihtsa karjuse armastuse. Öelgu Touraine’i hertsog mistahes, aga uhke roos oli vaevalt ilusam äsjapuhkenud kastevärskest õiest, mille ilu ei varjanud kadedad müürid.
    • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", lk 169-170


Eesti vanasõnad[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel