Ülemlaul

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ülemlaul ehk Laulude laul (heebrea keeles: שִׁיר הַשִּׁירִים‎ Šîr Hašîrîm, kreeka keeles Ἆισμα Ἀισμάτων, Âsma Āsmátōn; ladina keeles Canticum Canticōrum) on Vana Testamendi raamat, millele eelneb Koguja raamat ja järgneb Jesaja raamat.

Tekstiuurijad ei ole ühel meelel, kas tegu on ühe pikema luuleteose või armastusluule tsükliga. Dateeringu suhtes valitseb samuti ebaselgus: tekstil on paralleele Mesopotaamia ja Egiptuse armastusluules X sajandist enne Kristust, samas aga ka Theokritose pastoraalidega III sajandi esimesest poolest enne Kristust.

Ehkki traditsioon omistab autorluse kuningas Saalomonile (valitsusaeg umbes 970-931 enne Kristust), viitab teose keelekasutus pigem III sajandile enne Kristust.

Eesti keeles on viis Ülemlaulu terviktõlget - 1739 (Anton thor Helle), 1939 (Uku Masing), 1968 (Endel Kõpp), 2007 (Vello Salo), 2014 (jehoovatunnistajate "Uue maailma tõlge"). Raamatus "Valimik heebrea luulet" on ilmunud osaline tõlge Kristiina Rossilt.


Tsitaadid[muuda]

1. Minna ollen üks rosike Saronis, üks lillike, mis orgude sees.
2. Kui lillike orjawitste seas, nenda on mo söbroke tüttarte seas.
3. Kui ounapu mets-pude seas, nenda on mo armoke poegade seas: temma warjo alla ollen ma himmustanud, ja istun nüüd seäl,ja tem̃a willi on mo su-laele maggus.
4. Ja temma on mind winud wina-kotta, ja armastus on temma lip mo ülle.
5. Toetage mind wina-plaskudega, tehke mulle asset ounte jure; sest minna ollen haige armastussest.
6. Temma pahhem kässi on mo Pea al, ja temma parrem kässi hakkab mo ümber kaela.
7. Ma wannutan teid, oh Jerusalem̃a tütred! weikiste ja suurte hirwede jures wälja peäl, et teie mitte sedda, kedda ma armastan, ülles ei ärrata egga ülles ei aia, kunni ta issi tahhab.
8. Se on mo armokesse heal: wata, temma tulleb, ta kargab mäggede peäl, ta hüppab mäekinkude peäl.
9. Mo armoke on ühhe weikise hirwe, ehk nore hirwe sarnane: wata, ta seisab meie seina tagga, ta watab üksi silmi aknast sisse, ja paistab akna trellidest läbbi.
10. Mo armoke wastab ja ütleb mulle: Touse ülles, mo söbroke, minno illoke, ja tulle ärra.
11. Sest wata, talwe-aeg on mödaläinud, wihm on ärraläinud omma teed.
12. Öiekessi näikse Ma peäl; laulmisse-aeg on liggi tulnud, ja turteltuikesse heäl kulukse meie maal.
13. Wigipu on ommad marjad küpsetanud, ja winapuud on öitsmas, ja andwad hea haiso: touse ülles mo söbroke; miño illoke, ja tulle ärra.
14. Mo tuikenne, kes sa olled kaljo praggude sees ja warjopaikas järskus kohtas, näita mulle omma näggo, lasse ma kulen so heält, sest sinno heäl on maggus, ja so näggo on löbbus.
15. Wötke meile kinni rebbased, need weikised rebbased, kes winamäed ärrarikkuwad, sest meie winamäed on öitsmas.


1 Oma voodis otsisin öösel üht, keda lembib mu hing, teda otsisin ja ei teda leidnud,
teda hüüdsin ja ei tema kostnud.
2 "Eks ma tõuse ja uida linnas, tänavail ja väljakuil, eks ma otsi, keda lembib mu hing!"
Teda otsisin ja ei teda leidnud.
3 Mu leidsid valvurid, kes uitmas linnas.
"Keda lembib mu hing, näinud te?"
4 Vaevalt möödusin nendest, kui leidsin selle,
keda lembib mu hing. Teda hoidsin ja ei teda jätnud, et tuua oma memme majja teda ja oma sünnitaja tuppa.
5 Teid vannutan, Jeruusalemma tütred, nurme gasellide ja hirvedega, et teie ei ärataks ega ärritaks lembust enne ta soovi!


Sa oled pannud mu südame põksuma,
mu õeke, mu pruut!
Oled pannud mu südame põksuma
ainsa pilguga silmist,
ainsa lüliga oma kaelakeest.
10 Ah, kui magus on su armastus,
mu õeke, mu pruut!
Su armastus on parem kui vein,
kõigist palsameist parem
on su õlide lõhn!
11 Su huuled tilguvad kärjemett, mu pruut,
sul on keele all mesi ja piim,
ja su riiete lõhn
on otsekui Liibanoni lõhn!
12 Suletud rohuaed
on mu õeke, mu pruut!
Suletud rohuaed,
pitseriga kinni pandud allikas.


8 Kuula! Mu kallim tuleb,
üle mägede hüppab, üle küngaste kargab!
9 Mu kallim on nagu gasell
või nagu hirvepoeg.
Näe, seisab me maja taga, kiikab akendest sisse, piidleb võrede vahelt.
10 Kostis mu kallim ja ütles:
"Tõuse, mu armas, mu kaunitar, tule ometi!
11 Vaata! Talv on läinud,
vihmad lõplikult lakanud!
12 Õiepungad on tärganud mullast,
hõiskamisaeg on käes,
ja turteltuvide kudrutust on kuulda me maal.
13 Viigipuu valmistab marjale maitset
ja viinapuu õiele lõhna.
Tõuse ja tule, mu armas, mu kaunitar, tule ometi!"