Valvur

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Piibel[muuda]

  • Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu.


Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil,
enne kui tulevad kurjad päevad - /---/
2 enne kui pimenevad päike ja valgus,
kuu ja tähed,
ja vihma järel tulevad taas pilved -
3 siis kui koja valvurid värisevad
ja kanged mehed kisuvad küüru;
kui jahvatajad on jõude,
sest neid on vähe järele jäänud,
ja aknaist vaatajad jäävad pimedaks;
4 kui välisuksed sulguvad,
kui veski mürin vaibub,
kui üles tõustakse juba linnuhääle peale,
kui kõik lauluviisid lakkavad


1 Oma voodis otsisin öösel üht, keda lembib mu hing, teda otsisin ja ei teda leidnud,
teda hüüdsin ja ei tema kostnud.
2 "Eks ma tõuse ja uida linnas, tänavail ja väljakuil, eks ma otsi, keda lembib mu hing!"
Teda otsisin ja ei teda leidnud.
3 Mu leidsid valvurid, kes uitmas linnas.
"Keda lembib mu hing, näinud te?"
4 Vaevalt möödusin nendest, kui leidsin selle,
keda lembib mu hing. Teda hoidsin ja ei teda jätnud, et tuua oma memme majja teda ja oma sünnitaja tuppa.
5 Teid vannutan, Jeruusalemma tütred, nurme gasellide ja hirvedega, et teie ei ärataks ega ärritaks lembust enne ta soovi!


Proosa[muuda]

  • Mõtete hulka tuleb sedavõrd suurendada, et nende jaoks ei jätkuks valvureid.
  • Mõned mõtted tulevad pähe konvoi saatel.


  • "Majesteet," sosistas vürstile kõrva vanemkammerhärra, "see mees näib mulle hädaohtliku mässulisena, tal tuleks silm peal hoida."
Jalamaid hakkas üks valvur Cipollonet silmas pidama erilise pikksilma abil, mida kasutati mässuliste valvamiseks. Iga valvur oli sellise pikksilmaga varustatud.
  • Vastassuunast, Karabassi tapivanglast tulijad tõid kuuldusi, et seal riputatakse juba välja lendlehti: "Kaua me kannatame!" Me kütsime üksteist selles meeleolus üles, ja kui meid, haudunud ja higistavat liha, tambiti ja topiti palavas Omski öös vangiautosse, siis me karjusime valvuritele auto sisemusest: "Oodake, raisad!" Küll Truman teile näitab! Viskab teile aatompommi vastu pead!" Ja valvurid vaikisid arglikult. Ka neile tajutavalt kasvas meie surve ja, nagu me tajusime, meie tõde. Ja me olime nii tülpinud tõde taga nõudmast, et meil polnud kahju ka ise koos timukatega ühe ja sama pommi läbi tuhaks põleda. Me olime selles äärmuslikus seisundis, kus pole midagi kaotada. (lk 41)
  • Muidugi, ei kaasaegseid ega ajalugu ei jäta arvestamata süühierarhiat. Muidugi, kõigile on selge, et nende ohvitserid on rohkem süüdi; nende operatiivvolinikud veel rohkem; instruktsioonide ja käskkirjade kirjutajad veel rohkem, ja need, kes teevad korralduse neid kirjutada, kõige rohkem.
    Aga ei tulistanud, ei valvanud, ei hoidnud automaati laskevalmis siiski mitte nemad, vaid – poisid! Maaslamajaid peksid saapaga pähe siiski poisid! (lk 186)
  • Valeprohvet Jossifi surmapäeval, hõõrunud silmi sibulaga, valas Abakuks valepisaraid. Kangelane oleks pidanud laulma "Õnnista Lätimaad!" ja surema hullunud valvuri kuuli läbi. Aga kogu suur ja lai maa löristas nutta, mis kangelastest siin rääkida...
Abakuks kustutas tulesid. Parema meelega vaatas ta pealt surnute lõikumist ja moonutamist, aga mitte seda, kuidas elavad elavad ilma silmadeta, kõrvadeta ja ilma kõnevõimeta. (lk 40)
  • Mulle tundub, et minu mõistus ei ole segi, aga kui ma hakkaksin seda kellelegi selgitama, kinnitaks see mu kurba diagnoosi. Aga see on ikkagi õige, et ma olen siin ja et mind seotakse voodi külge kinni. Aga mulle näib, et emal on siin minuga kergem hakkama saada. Need elu valvurid on ikka veidrad inimesed, nad arvavad, et elu külge võib siduda nagu hullumaja voodi külge. (lk 80)
    • Nora Ikstena, "Neitsi õpetus", tõlkinud Kalev Kalkun, 2011
  • Dresdenist ei olnud suurt põgenike voolu. Kellad tiksusid, tuled praksusid, läbikumavad küünlad tilgutasid rasva. Siis koputati uksele ja sisse astusid neli valvurit ning sada ameerika sõjavangi.
Võõrastemajapidaja küsis valvuritelt, kas nad tulevad linnast.
"Jah."
"Kas on veel inimesi tulemas?"
Valvurid vastasid, et sel raskel teel, mille nemad valisid, ei näinud nad küll ühtki elavat hinge.


  • Siis hakkas suur kell täistundi lööma, pronksikõmin kandus kaugele üle maa ning Maxwellile tundus, et linnak tervitab teda selle kellahelinaga. Ta mõtles, et kell on sõber - mitte ainult tema sõber, vaid kõigi sõber, kes seda kuulevad, see on linnaku enda hääl. Enne uinumist voodis lamades oli ta ööde kaupa selle õiget aega kuulutavat helinat kuulanud. Ja võib-olla tähendas see rohkem kui ainult kellaaja kuulutamist. Kell oli pigem nagu öine vahimees, kes hõikas, et kõik on korras.
  • "Kallis laps!" ütles vana heasüdamlik valvuritädi. "Koeraga raamatukogusse ei tulda! Siin on vaikuse riik! Siin on raamatute riik!" (lk 30-31)
    • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979