Gianni Rodari

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Gianni Rodari (23. oktoober 1920, Omegna, Itaalia – 14. aprill 1980, Rooma) oli itaalia kirjanik ja ajakirjanik, kes on tuntud peamiselt lastekirjanikuna. Tema tuntuim teos on "Cipollino seiklused". 1970. aastal pälvis ta Hans Christian Anderseni lastekirjanduspreemia. Eesti keeles on Rodari teostest ilmunud "Cipollino seiklused" (tõlkinud Aleksander Kurtna, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960; 2. trükk Tallinn: Eesti Raamat, 1975; 3. trükk Tallinn: Eesti Raamat, 1983; 4. trükk Tallinn: Tänapäev, 2011), "Telefonilood" (tõlkinud Tiina Laats, Tallinn: Eesti Raamat, 1980), luulekogu "Igal tööl on oma lõhn" (tõlkinud Andres Jaaksoo, Tallinn: Eesti Raamat, 1991) ning "Sinine nool: itaalia jõulujutt lastele" (tõlkinud Tiiu Viirand, Tallinn: Kunst, 1993).

"Cipollino seiklused"[muuda]

Tsiteeritud väljaandest: Gianni Rodari, "Cipollino seiklused", tlk Aleksander Kurtna, 4. trükk, 2011.

  • Sibulake Cipollino oli sibulapapa Cipollone poeg ja tal oli seitse venda: Sibul-nips, Sibul-sips, Sibul-tips ja nii edasi – kõige sobivamad nimed ühele ausale sibulaperele. See oli lahke rahvas, seda peab kohe tunnistama, aga kõik paraku hädavaresed.
Mis sinna parata - kui sünnid maailma sibulana, siis on pisarad omast käest!
  • "1. PEATÜKK, milles sibulapapa Cipollone vürst Sidrunile jala peale astub", lk 5


  • Korraga kostsid eemalt pasunahelid ja saabus kohale valitseja ise koos sidrunitest ja sidrunikestest saatjatega. Vürst Sidrun oli üleni kollases riides. Ka barett oli tal kollane ja selle tipus tilises kuldkelluke.
Õukonnasidrunitel olid kellukesed hõbedast, lihtsõduritest sidrunikestel aga pronksist. Kõik need kellukesed koos tegid suurepärast kontserti ja rahvas jooksis seepeale kokku: inimesed arvasid, et on saabunud rändorkester. (lk 6)
  • "Majesteet," sosistas vürstile kõrva vanemkammerhärra, "see mees näib mulle hädaohtliku mässulisena, tal tuleks silm peal hoida."
Jalamaid hakkas üks valvur Cipollonet silmas pidama erilise pikksilma abil, mida kasutati mässuliste valvamiseks. Iga valvur oli sellise pikksilmaga varustatud.
  • Cipollino oli sel hetkel üsna kaugel, aga ta ümber sõeluv rahvas oli juba kõigest teada saanud, ja nagu see niisugustel puhkudel tavaline, teadis koguni veel rohkemgi, kui tegelikult oli juhtunud.
"Õnneks arreteeriti ta õigel ajal, ta tahtis Tema Majesteeti pistodaga surnuks pista."
"Ah, mis te nüüd räägite, kurjategijal oli hoopis kuulipilduja taskus."
"Kuulipilduja ja taskus? Minge ikka, see on võimatu."
"Aga kas te laskmist ei kuulnud?"
Laskmist kostis küll, aga see oli ilutulestiku paugutamine vürst Sidruni auks. Kuid rahvahulk ehmus niivõrd, et hakkas igas suunas sõdurite-sidrunikeste eest pagema. (lk 7)
  • Vaene Cipollino! Järsku näis talle, et ta ei näe enam parema silmaga, aga see oli tilluke pisar, mis tahtis maksku mis maksab välja pääseda.
"Tagasi, lollike!" käratas Cipollino ja surus hambad kokku, et mitte nutma puhkeda.
Kohutatud pisarake tegi ümberpöörd ega näidanud enam nägugi. (lk 7)
"Mu pojuke, viska see mõte peast välja," ütles isa talle hellalt.
"Vanglas on kõik puha ausad inimesed."
"Aga mis paha nad siis on teinud?"
"Mitte kui midagi. Just sellepärast ongi nad vanglas. Vürst Sidrunile ei meeldi korralikud inimesed."
Cipollino jäi viivuks mótlema ja talle paistis siis, et ta midagi mõistab.
"Tähendab, vanglasse sattuda on auasi?" küsis ta.
"Mõnikord jah. Vanglad on tehtud nende tarvis, kes varastavad ja tapavad, aga sellest ajast peale, kui vürst Sidrun valitsema hakkas, on vargad ja mõrtsukad ta õukonnas, vanglas aga istuvad ausad kodanikud." (lk 8)
  • Parajasti eelmisel päeval oli isand Kõrvits lõpetanud oma maja ehitamise. Olgu teile teada, et peaaegu lapsepõlvest peale unistas isand Kõrvits isiklikust majast, pannes igal aastal kõrvale ühe tellise.
Kuid õnnetus seisis selles, et isand Kõrvits ei osanud aritmeetikat, ja nii palus ta aeg-ajalt kingseppmeister Viinamarjakest, et see ta tellised üle loeks.
"Eks me siis vaata," ütles sel puhul meister Viinamarjake, kratsides naaskliga pead. "Kuus korda seitse – nelikümmend kaks... võtame maha üheksa... kokku on sul seitseteist."
"Ja kas neist jätkub maja ehitamiseks?"
"Ma ütleksin, et ei."
"Aga mis siis saab?"
"See on juba su enda asi. Kui ei jätku majaks, teed pingikese."
"Aga mul pole pingikest vaja. Neid on linna parkideski küllalt ja kui nad vabad pole, võin ka püstijalu seista."
Meister Viinamarjake kratsis jälle naaskliga pead, alguses parema, siis vasaku kõrva tagant, ja läks lõpuks oma töökotta. (lk 11-12)
  • Meister Viinamarjake võttis naaskli, et pead kratsida, laskis pilgu üle telliseriida käia ja kuulutas:
"Kuus korda seitse nelikümmend kaks... maha võtta üheksa... ühesõnaga, kokku on sul sada kaheksateist."
"Kas neist jätkub maja ehitamiseks?"
"Ma arvan, et ei."
"Ja mis siis saab?"
"Mida ma sulle ikka ütlen. Teed kanakuudi."
"Aga mul pole kanu sinna sisse panna."
"Lase sinna kass sisse: kassid on kasulikud, püüavad hiiri."
"See on tõsi, aga mul pole kassi, ja tõtt öelda ka hiiri mitte."
"Siis ei oska ma sulle enam midagi soovitada," nohises meister Viinamarjake, kratsides ägedalt naaskliga pead. "Sada kaheksateist on sada kaheksateist, kas pole nii?"
"Kui seda ütlete teie, kes te aritmeetikat olete õppinud, siis on see kindlasti nõnda." (lk 12)
  • Vaene isand Kõrvits oleks kogu oma majakesega koos tahtnud maa alla vajuda.
Higi nõretas tal ojana laubalt nagu kaste ja voolas suhu, aga tal polnud julgust kättki tõsta, et nägu pühkida, vaid ta neelas neid soolaseid ja mõrusid piisku alla.
Isand Kõrvits sulges silmad ja mõtles:
"Tomatit pole enam teps mitte. Mina ja mu majake oleme nagu meremees ja lootsik keset Vaikset ookeani ning merevesi on sinine ja rahulik ja õõtsutab meid pehmelt. Ah, kui mahedalt ta meid sinna-tänna... sinna-tänna õõtsutab..."
Aga kus mul nüüd Vaikne ookean või Atlandi ookean: see oli rüütel Tomat ise, kes, haaranud katuseharjast mõlema käega kinni, raputas seda kõigest väest, nii et katusekivid laiali lendasid. (lk 15)
  • Isand Hernes, kes oli küla advokaat, oli vististi kogu aeg ukse taga luuramas, iga hetk valmis kutse peale ilmuma, sest ta kargas kusagilt välja nagu hernes kaunast. Iga kord, kui Tomat külla ilmus, kutsus ta ikka advokaadi, et oma õigust seaduseparagrahvidega maksma panna.
"Siin ma olen, kõrgeausus! Teie teenistuses," kogeles Hernes sügavasti kummardades ja hirmust rohetades.
Aga ta oli nii tilluke ja varmas, et ta kummardust keegi tähelegi ei pannud. Kartusest kasvatamatuna paista lõi isand Hernes kukerpalli ja siples nüüd jalgadega õhus. (lk 16)
  • "Vaat... mina... tegelikult... vähe lugupeetavalt..." hakkas isand Hernes kokutama, muutudes hirmust üha rohelisemaks.
"Mis "tegelikult" või "mittetegelikult", kas olete advokaat või ei?"
"Jah, sinjoor, teie kõrgeausus: mul on tsiviil-, kriminaal- ja kirikuõiguse diplom Salamanca ülikoolist."
"Noh, kui on diplom, siis sellest piisab. Kui olete advokaat, siis on mul õigus. Võite nüüd kaduda."
"Jah, sinjoor rüütel." Ja isand Hernes ei lasknud seda enesele korrata, vaid kadus nagu hiiresaba. (lk 16)
  • Esimesena tuli professor Pirn Pirnipuu, lauluõpetaja, viiul kaenlas.
Tema kannul lendas terve parv kärbseid ja herilasi, sest Pirn Pirnipuu viiul oli valmistatud lõhnava ja mahlaka pirni poolikust, aga nagu teada, kaotavad kärbsed pirne nähes kergesti pea.
Sageli juhtus Pirn Pirnipuu kontsertide ajal, et kuulajad püsti tõusid ja teda hoiatasid:
"Professor, ettevaatust: viiuli otsas istub suur kärbes!"
Pirn Pirnipuu katkestas kontserdi ja pidas poognaga kärbsele jahti.
Mõnikord puges ta viiulisse ussike ja kaevas sellesse pikki koridore, mänguriist kannatas selle all ja professor pidi muretsema uue, kui ta puhtalt mängida tahtis.
  • Pärast professorit tuli Pirro Porrulauk, kes oli aednik. Tal oli tihe laubale langev juuksetutt ja lõpmata pikad vurrud.
"Need vurrud," kaebas Pirro Porrulauk Cipollinole, "on mulle nuhtluseks kaelas. Kui mu naine tahab pesu kuivama riputada, paneb ta mu rõdule istuma, kinnitab mu vurrud otsapidi kahe naela külge, ühe paremale, teise vasakule, ja riputab nende otsa oma pesutükid. Ja mina pean kogu aeg päikese käes olema, niikaua kui need ära kuivavad. Eks vaata pesupulkade jälgi mu vurrudel!"
Tõepoolest paistsid vurrudel kindlate vahemaade tagant pesupulkade jäljed.
  • Vaevalt üksinda jäänud, hakkas isand Mustikas varaste ees hirmu tundma.
"Nüüd, kui mul nii suur maja on," arutas ta endamisi, "katsuvad nad mind tingimata paljaks röövida. Mine seda tea, ehk tapavad mu veel une pealt, uskudes mul kes teab mis aardeid olevat."
Nõndaviisi mõtteid mõlgutades otsustas ta uksele riputada kellukese ja selle alla sedeli, kuhu kirjutas trükitähtedega järgmised sõnad:
"SINJOORE VARGAID PALUTAKSE
SEDA KELLUKEST HELISTADA.
NAD LASTAKSE VIIBIMATA SISSE
JA NAD VEENDUVAD OMA SILMAGA,
ET SIIT MIDAGI POLE VÕTTA."
Sedeli kirjutamisega valmis saanud, tundis isand Mustikas end palju rahulikumana, ja kuna päike oli juba loojunud, heitis ta magama. (lk 30)
  • Kui parun Apelsin veel noor oli, magas ta öö läbi, et seedida seda, mis ta päeva jooksul ära oli söönud. Ent hiljem ütles ta:
"Magamine on kaotatud aeg, sest magamise ajal ei saa ma süüa."
Ja nõnda otsustas ta süüa ka öösiti ning vähendada seedimiseks määratud aega ühe tunnini. Kõigist ta valdustest, mis olid mööda tervet maad laiali, voorisid iga päev läbi moonavoorid kõigi mõeldavate toiduainetega, et ta nälga rahuldada. Vaesed talunikud ei teadnud enam, mida talle veel saata. Parun sõi välkkiirelt mune, kanu, sigu, veiseid, küülikuid, puu- ja juurvilja, leiba, biskviite ja torte. Tal oli kaks teenijat, kes talle suhu toppisid kõik, mis kohale jõudis, ja veel kaks, kes esimesi välja vahetasid, kui need ära väsisid.
Viimaks saatsid talunikud sõna, et neil pole talle enam midagi süüa anda.
"Saatke mulle puid!" käskis parun.
Talunikud saatsid talle puid ja ta sõi needki ära koos kõigi lehtede ja juurtega, kastes neid õli ja soola sisse. (lk 33-34)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel