Pärast professorit tuli Pirro Porrulauk, kes oli aednik. Tal oli tihe laubale langev juuksetutt ja lõpmata pikad vurrud.
"Need vurrud," kaebas Pirro Porrulauk Cipollinole, "on mulle nuhtluseks kaelas. Kui mu naine tahab pesu kuivama riputada, paneb ta mu rõdule istuma, kinnitab mu vurrud otsapidi kahe naela külge, ühe paremale, teise vasakule, ja riputab nende otsa oma pesutükid. Ja mina pean kogu aeg päikese käes olema, niikaua kui need ära kuivavad. Eks vaata pesupulkade jälgi mu vurrudel!"
Tõepoolest paistsid vurrudel kindlate vahemaade tagant pesupulkade jäljed.
