Mine sisu juurde

Pistoda

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Oodates laeva, mis viiks teda Otrantosse või Napolisse, veetis ta aega, korrastades esemeid, mis olid lord Ruthvenist maha jäänud. Nende hulgas oli ka kast mitmesuguste külmrelvadega, mis olid ühel või teisel moel kohandatud inimese tapmiseks. Seal leidus mitu pistoda ja paar kõverat türgi mõõka. Ta uuris neid iga külje pealt ja märkas üllatusega, et üks tupp oli kaetud samasuguste ornamentidega, nagu pistoda, mille ta oli leidnud saatuslikust hütist. Ta lõi üle keha värisema ja soovides leida kohutavale mõttele rohkem kinnitust, otsis üles kõnealuse relva ning võib ette kujutada tema õudust, kui ta nägi, et see sobib nagu valatult kokku kummalise kujuga tupega, mida ta käes hoidis. Ehkki ta ei vajanud rohkem tõendeid ja tema pilk oli kui needitud pistoda külge, ei tahtnud ta ikkagi oma silmi uskuda. Aga selle iseäralik kuju, samasugustes värvitoonides uhkete ornamentidega käepide ei jätnud ruumi kahtlusteks, sest nii relval kui tupel leidus ka vereplekke.


Luule[muuda]

Ühel seikleval priiuserüütlil olgu pistoda alati vööl,
või peitku see end hoopis ta põues, sest nii on ehk
kindlamgi veel. /---/
Kuid see relv on ka imelik talisman,
mis hoiab sind päeval ja ööl. /---/
Miks ta on sinu kätte jõudnud, seda sa ise ei tea, Mis
lööke varjab ta tera, mis plaane ta ehitud pea? Mis on
selle meistri mõttes, kes selliseid riistu loob?

  • Paul-Eerik Rummo, "* Ühel seikleval priiuserüütlil". Laulud "Viimsest reliikviast" raamatus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 193. Filmis laulab teksti veidi muudetud kujul Peeter Tooma.

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel