Mine sisu juurde

John William Polidori

Allikas: Vikitsitaadid
John William Polidori portree, autor F. G. Gainsford.

John William Polidori (7. september 1795, London - 24. august 1821, London) oli Suurbritannia kirjanik ja arst. Peamiselt on ta tuntud lühijutu "Vampiir" ("Vampyre") autorina.

"Vampiir"

[muuda]

Tsitaadid väljaandest: John William Polidori, "Vampiir", tlk Silver Sära, Algernon, detsember 2006.


  • Juhtus nii, et keset talvisele Londonile omast lõbutsemishooaega ilmus erinevatele kõrgema seltskonna pidudele üks aadlimees, kes torkas silma pigem oma veidra käitumise kui kõrgete tiitlite poolest. Ta vaatas teda ümbritsevat tralli nii, nagu ei saaks ta ise sellest osa võtta. Tundus, et vastuvõttude kerglane lustakus köitis tema tähelepanu ainult selleks, et ta saaks selle pilgu abil lämmatada ja külvata hirmu südametesse, kus valitses kergemeelsus. Inimesed, kes tajusid seda kummalist aukartusega segatud hirmutunnet, ei osanud seletada, millest see tekkis: mõned väitsid selle põhjuseks mehe elutud hallid silmad. Võõra külm pilk jäi sageli otsekui needitult püsima sihtmärgi näol, kuid ei paistnud siiski tungivat inimese sisemusse ega haaravat ainsa hetkega südame salajasemaid soppe, vaid jäigi raske halli kiirena püsima ohvri palgele, kust kaugemale ei tunginud. Mehe kummalise oleku tõttu kutsuti teda igale poole - kõik tahtsid teda näha ja need, kes olid harjunud teravate elamustega ning olid viimasel ajal igavust kogenud, tundsid nüüd heameelt, et nende vaateväljas oli midagi, mis tähelepanu vääris.
  • Aubreyl oli arenenud paremini elav kujutlusvõime kui võime teha tähtsaid otsuseid. Seepärast uskus ta romantiliselt sellistesse väärtustesse nagu au ja avameelsus, ehkki selline veendumus hävitab oma naiivsuses iga päev sadu lihtsaid inimesi. Ta uskus, et kõik inimesed on vooruslikud ja arvas, et pahed oli Kõigekõrgem loonud ainult selleks, et vaatepilt oleks kirevam ja maalilisem nagu kirjanduses. Ta uskus, et maalil kujutatud kerjuse räbalad olid sama soojad kui terved riided, ainult et korrapäratud voldid ja erinevat värvi paigad sobisid kunstniku silmale paremini. Lühidalt, ta oli veendunud, et kunstniku unistused ning elutegelikkus on üks ja seesama asi.
  • Ta vaatles ja jälgis toda isikut, ning tänu võimetusele kujutada ette inimest, kes elab ainult iseendas, kes ei näita peaaegu üldse välja seda, et ta kuidagi tajub välist maailma - peale sõnatu nõusoleku selle olemasolu kohta - ja tänu sellele, et võõras vältis nende omavahelist kontakti, mis kehutas veelgi Aubrey vastuvõtlikkust ekstravagantsetele ideedele, lõi ta vaimusilmas oma vaatluste objektist peagi romantilise kangelase ja kaldus seepeale jälgima pigem oma kujutelmas tekkinud pilti kui lihast ja luust inimest.
  • Pikapeale sai talle teatavaks, et lord Ruthveni äriasjad ei läinud kõige paremini ja varsti selgus ühel teataval tänaval juhuslikult nähtud ettevalmistavatest dokumentidest, et aadlimees suundub reisile. Ihaldades hankida veel rohkem teavet selle ebahariliku isiku kohta, kes oli seni noormehe uudishimu ainult üles kütnud, vihjas ta oma eestkostjatele, et on saabunud aeg minna ringreisile, mida paljude põlvkondade poolt on peetud kasulikuks ellu astuvate noorte meeste karjäärile ning abiks täiskasvanutega võrdseks saamisel ja elukogemuse ammutamisel - et nood ei oleks kui Kuu pealt kukkunud, kui jutuks tulevad skandaalid ja intriigid, olgu siis pilke- või kiituseobjektina, sõltuvalt neid korraldavate isikute võimekusest.
  • Tõllas istuv ja maalilise loodusega paikadest läbi sõitev lord Ruthven oli ikka ühesugune: tema pilk kõneles vähem kui tema huuled. Ja ehkki Aubrey oli oma uudishimu objektile nii lähedal, ei saanud ta sellest suuremat rahuldust, vaid ainult pideva, lahendamata mõistatusest tingitud erutusseisundi. See mõistatus hakkas tema ülepingutatud kujutlusvõime tõttu võtma juba üleloomulikku kuju. - Pilk, Uudishimu
  • Sama katuse all elas aga üks teine olevus, kes oli nii armas ja õrn, et temast võinuks saada täiuslik modell kunstnikule, kes tahab portreteerida muhameedlastele paradiisis lubatud naishinge, ehkki selle kaunitari pilk kõneles liiga kõrgelt arenenud mõistusest, et keegi võiks arvata, nagu kuuluks ta ilma hingeta olevuste hulka. Kui ta tantsis lagendikul või tipsis mööda mäekülge, võinuks gaselli pidada vaid tema kauniduse haledaks varjuks, sest keegi poleks vahetanud vaatepilti selle iluduse elavast mõistusega ilmestatud näolapist toretseva, ent tuhmi metslooma kuju vastu, kes vastaks ehk ainult mõne epikuurlase maitseelamustele. Ianthe kerge jalaast saatis Aubreyt sageli tolle antiigiotsingutel ja tihti näitas Kashmere'i liblika otsingutele kaasatud tüdruk end enese teadmata oma täies kauniduses, hõljudes noormehe januse pilgu ees. Ja viimane unustas sõnad, mis ta oli hetk tagasi dešifreerinud peaaegu täielikult kustunud kivitahvlilt, kui haldjalik olevus ta mõtted taas ajaloolt eemale juhtis.
  • Ja seejärel, pöördudes teemade juurde, mis olid jätnud noore inimese teadvusesse palju sügavama jälje, jutustas neiu mehele lapsehoidjalt kuuldud üleloomulikke lugusid. Tema tõsimeelsus ja ilmselge usk kuuldud lugudesse kui tõelisusesse, ärgitasid üles isegi Aubrey uudishimu, ja ehkki tüdruk oli rääkinud palju kordi lugu elusast vampiirist, kes oli elanud aastaid oma sõprade ja lähedaste hulgas ning pikendanud igal aastal oma elu sellega, et võttis elu kaunilt neiult ja jõi tolle verd, tundis Aubrey ebameeldivat külmatunnet. Samal ajal üritas ta tüdrukut selliste rumalate ja jubedate fantaasiate uskumise pärast välja naerda. Aga Ianthe luges talle ette vanade meeste nimesid, kes olid lõpuks, peale seda kui paljud nende sugulased ja lapsed olid märgistatud põrgulise söögiisu verise märgiga, avastanud eneste seast selle olevuse. Ja kui tüdruk nägi, et teine teda ikkagi ei usu, palus ta meest, et see teda tõsiselt võtaks, sest oli täheldatud, et neile, kes söandasid selliste olevuste olemasolu kahtluse alla seada, näidati alati mingit tunnismärki, mis sundis neid kurbuse ja südamevaluga fakti siiski tõeks tunnistama. Ta kirjeldas mehele üksikasjalikult nende koletiste harilikku väljanägemist ja Aubrey taipas õudustundega, et kuuleb üsna täpset lord Ruthveni kirjeldust.
  • Ühtäkki tema hobune ehmatas ja kihutas metsikut galoppi ajades läbi tiheda metsa. Lõpuks jäi kurnatud loom seisma ja mees nägi välgulöögi valgel, et seisab ühe viletsa hurtsiku kõrval, mis eristus vaevu seda ümbritsevast võsast ja mädanevate lehtede hunnikutest. Hüpanud hobuse seljast maha, astus ta onnile lähemale, lootuses, et keegi juhatab talle teed linna poole või pakub vähemalt peavarju meeletu tormi eest. Lähemale minnes andis äikesekõma hetkeks järele ja ta kuulis naisterahva kohutavaid karjeid, millega segunes summutatud võidurõõmsat ja mõnitavat naeru, mis jätkus pika katkematu irvitamisena. Aubrey ehmus, kuid virgudes taas pea kohal kärkima hakanud kõuest, astus otsustavalt hüti ukse juurde ja lükkas selle lahti. Hütis valitses pilkane pimedus, kuid hääled juhatasid teda edasi. Ilmselt teda ei märgatud, sest ehkki ta hüüdis, jätkusid karjed ja naer omasoodu ning temast ei tehtud väljagi. Ta põrkus kellegi vastu ja haaras tollest kiiresti kinni ja üks hääl karjus: "Jälle mööda!", millele järgnes vali naerulagin.
  • Noormees jäi taas pimedusse, kuid millist õudust ta tundis, kui tõrvikuvalgus taas temale langes ja sisse tassiti tema kauni armastatu elutu keha. Ta sulges silmad ja lootis, et see on kõigest unenägu, mis põhjustatud tema haiglasest kujutlusvõimest, aga silmi avades nägi ta jälle sedasama naisekuju, kes lebas tema kõrval põrandal. Neiu nägu oli surmkahvatu, isegi tema huultel polnud jälgegi punakast toonist, kuid tema näol valitses kummaline rahu, mis muutis surnud tüdruku näo peaaegu sama kauniks kui elavana. Neiu kael ja rind olid verised ja tema kaelal olid näha hambajäljed, paljastades koha, kus veen oli avatud. Tema ümber seisvad mehed osutasid tüdruku kaelale ja karjusid hirmunult: "Vampiir! Vampiir!" Kiiresti valmistati lihtne kanderaam ja Aubrey tõsteti selle hingekese kõrvale, kes oli alles äsja olnud tema nii paljude helgete ja unenäoliste, ent nüüdseks purunenud unelmate objekt. Eluõis oli noore naise sees närbunud.
  • Nad kuulsid rohkesti jutte teeröövlitest, kuid pikapeale ei võtnud nad neid teateid enam tõsiselt ja pidasid neid ainult väljamõeldisteks, mida levitavad inimesed, kes loodavad saada varalist kasu rändajatelt, keda nad siis väljamõeldud ohu eest kaitseksid. Olles seetõttu kohalike soovitused tähele panemata jätnud, reisisid nad ükskord ainult koos paari saatjaga, kes olid neile pigem giidideks kui kaitsemeeskonnaks. Kui nad aga läbisid ühte kitsast mäekuru, kus kuiva jõesängi piirasid mäeveerult langenud kaljurüngad, pidid nad oma ükskõiksust kibedalt kahetsema, sest vaevalt oli kogu seltskond kurusse sisenenud, kui neid ehmatasid peade kohal vilistavad kuulid ja mitmete püsside paukumine. Kohe peitusid nende saatjad kivide taha ja hakkasid tulistama sinnapoole, kust püssilasud olid kõlanud. Lord Ruthven ja Aubrey järgnesid nende eeskujule ja varjusid hetkeks mäekuru kaitsva nuki taha, kuid tundsid seejärel häbi, et vaenlane neid niimoodi takistas ja mõnitavate hüüetega neid välja tulema kehutas, ja olles määratud kindlale surmale, kui röövlid peaksid ronima mööda mäekülge ja neile selja taha jõudma, otsustasid nad söösta edasi ja vaenlased kinni võtta. Vaevalt olid nad kaitsva kalju tagant välja hüpanud, kui lord Ruthveni tabas kuul õlga ja ta langes kui niidetult maha. Aubrey kiirustas kaaslasele appi ja lahingule või enda elule tähelepanu pööramata märkas varsti üllatusega, et on röövlite poolt sisse piiratud, sest nende kaitsjad oli lord Ruthveni langemise järel kohe käed üles tõstnud ja alla andnud.
  • Hommikul vara üles tõustes tahtis ta astuda hütti, kuhu surnukeha oli jäänud, aga talle astus vastu üks röövel, kes ütles, et laip ei ole enam seal. Bandiidid olid andnud surevale lordile lubaduse, et toimetavad tema surnukeha lähedalasuva mäe tippu, et seda valgustaksid esimese surmajärgse kuupaiste külmad kiired. Aubrey oli üllatunud ja võtnud kaasa mitu meest, otsustas ta matta lordi sinna samasse, kus too lebas. Aga kui nad jõudsid mäetipule, ei leidnud nad seal jälgegi surnukehast ega riietest, ehkki röövlid vandusid, et olid asetanud keha kaljule, mida nad Aubreyle näitasid. Veidi aega kaalus Aubrey kõiksugu kummalisi variante, kuid pöördus lõpuks onni tagasi veendumuses, et bandiidid olid laiba maha matnud, et selle riided endale saada.
  • Oodates laeva, mis viiks teda Otrantosse või Napolisse, veetis ta aega, korrastades esemeid, mis olid lord Ruthvenist maha jäänud. Nende hulgas oli ka kast mitmesuguste külmrelvadega, mis olid ühel või teisel moel kohandatud inimese tapmiseks. Seal leidus mitu pistoda ja paar kõverat türgi mõõka. Ta uuris neid iga külje pealt ja märkas üllatusega, et üks tupp oli kaetud samasuguste ornamentidega, nagu pistoda, mille ta oli leidnud saatuslikust hütist. Ta lõi üle keha värisema ja soovides leida kohutavale mõttele rohkem kinnitust, otsis üles kõnealuse relva ning võib ette kujutada tema õudust, kui ta nägi, et see sobib nagu valatult kokku kummalise kujuga tupega, mida ta käes hoidis. Ehkki ta ei vajanud rohkem tõendeid ja tema pilk oli kui needitud pistoda külge, ei tahtnud ta ikkagi oma silmi uskuda. Aga selle iseäralik kuju, samasugustes värvitoonides uhkete ornamentidega käepide ei jätnud ruumi kahtlusteks, sest nii relval kui tupel leidus ka vereplekke.
  • Preili Aubrey polnud salongiõhtute pilgupüüdja ega seltskonnadaam. Temas polnud seda kerglast sädelevust, mis pääseb maksvusele ainult seltskonnast tulvil pidulikel koosviibimistel. Tema sinistes silmades ei välkunud kunagi kergemeelsus, mis omane lõbujanustele naisterahvastele. Tema nägu varjutas teatav nukker äraseletatud ilme, mis ei näinud tõusvat küll ühestki teadaolevast õnnetusest, vaid hoopis hinge avatusest kõrgematele sfääridele ja teispoolsusele. Tema jalaast ei olnud õrn ja õhuline, mis hõljub kohe rajalt kõrvale, kui lill või liblikas tähelepanu püüab - see oli pigem tõsine ja mõtlik. Üksi olles ei valgustanud tema nägu kunagi lõbus naeratus, aga kui vend kinnitas talle oma kiindumust ja näis õe juuresolekul unustavat kõik need hädad, mida õde teadis venna hingerahu hävitanud olevat, siis poleks mitte keegi vahetanud preili naeratust mõne hariliku lõbujanuse olevuse naeratuse vastu. Sellistel kordadel tundus, et need silmad ja nägu olid ise kui soe ja hele päike.
  • Mida rohkem Aubrey mõtles, seda segasemaks kõik tema jaoks muutus. Tema vanne häiris teda… kas pidi ta lubama nüüd koletisel vabalt ringi uidata ja külvata surma ta oma silme ees ja nende hulgas, keda ta pidas kõige kallimaks. Kas ei tohtinud ta nüüd deemonile vastu astuda? Ka ta enda õde võis lordi ohvriks langeda. Aga isegi siis, kui ta murrab tõotust ja avaldab oma kahtlused, kes teda usuks?
  • Kui õe manitsused osutusid asjatuks, pidasid eestkostjad vajalikuks sekkuda ja kartes, et mehe mõistus hakkab segi minema, otsustasid, et on viimane aeg võtta uuesti enda kätte Aubrey vanemate määratud hooldeõigus.
Nad üritasid hoida teda eemal hädadest ja kannatustest, millega ta oma hulkurielus kokku puutus, varjasid teda inimeste eest, et need ei näeks neid märke, mis viitasid nõdrameelsusele, ja palkasid arsti, kes asus elama nende majja ja kandis noormehe eest katkematut hoolt. Too aga ei paistnud kõike seda märkavatki, nii hõivatud olid tema mõtted ühe kohutava olevuse poolt. Tema mõistus läks lõpuks nii segi, et teda tuli hoida tema toas kinni. Seal lebas ta päevade kaupa ega tõusnud voodilt. Ta muutus kõhnaks ja tema silmad omandasid klaasistunud läike. Ainuke märk emotsioonidest ja seostest muu maailmaga ilmutas end siis, kui teda külastas õde. Siis ta mõnikord võpatas, haaras neiul kätest ja anus pilgul, mis neiule sügava mulje jättis, et too ei puudutaks seda meest. "Oh, ära puuduta teda. Kui su armastus minu vastu midagi tähendab, siis hoidu tema lähedusest!" Kui aga noor naine küsis, keda ta silmas peab, sai ta vastuseks ainult hüüatused: "See on nii! See on nii!" ja mees langes taas sellisesse olekusse, kust isegi tema õde teda äratada ei suutnud.
  • Lord Ruthven oli astunud peale salongiõhtut nende poolt läbi, kuid teda polnud vastu võetud. Kui ta kuulis Aubrey halvast tervisest, taipas ta kohe, et selle põhjuseks oli tema, ent kui ta sai teada, et noormeest peetakse hullumeelseks, suutis ta vaevu varjata heameelt ja rõõmujoovastust nende eest, kes talle juhtunust teatasid. Ta kiirustas oma endise kaaslase mõisamajja ja saavutas püsivate tähelepanuavalduste ja teeseldud huviga venna tervise vastu preili Aubrey sümpaatia. Kes suutnuks tema võrgutuste vastu ükskõikseks jääda? Tema jutt oli mesine ja libekeelne. Ta võis näidata end inimesena, kes ei tunne huvi ega kiindumust ühegi teise inimese vastu sellel planeedil, peale temakese. Ta võis rääkida, kuidas tema eksistentsile on tekkinud mõte - nüüd, kus ta on preilit tundma õppinud - isegi kui see seisneks ainult selles, et ta võib kuulata tolle mahedat häält. Lühidalt, ta oskas nii vilunult kasutada oma kaheharulist maokeelt, või oli see siis saatuse tahtmine, et tüdruk armus temasse. Lõpuks sai ta enda valdusesse ühe oma suguvõsa tiitli ja maad, mis võimaldasid tal leida hea ettekäände abielu kiireks sõlmimiseks (hoolimata tüdruku venna viletsast olukorrast) ja pulmad pidid toimuma vahetult enne seda, kui mees kontinendile pärandusasju ajama sõitis.
  • Aubrey tõbi süvenes ja rohke verejooks andis tunnistust lähenevast lõpust. Ta kutsus õe eestkostjad voodi ette ja kui kell lõi kesköötundi, jutustas neile lühidalt loo, millega lugejad on juba tuttavad. Kohe pärast seda ta suri.
Eestkostjad järgnesid kiirustades noorpaarile, et kaitsta preili Aubreyt häda eest, kuid kohale jõudes selgus, et juba oli hilja. Lord Ruthven oli jäljetult kadunud ja Aubrey õde oli langenud saagiks sellele deemonlikule olevusele, keda nimetatakse VAMPIIRIKS!