Mine sisu juurde

Napoli

Allikas: Vikitsitaadid
Louise Joséphine Sarazin De Belmont (1790–1871), "Vaade Napolile Pausilippest", s.d.
Oswald Achenbach, "Napoli. Teel turule" (1879)

Napoli on suuruselt kolmas linn Itaalias, Campania maakonna halduskeskus.

Proosa[muuda]

  • Viljandis külastas meid vanapoolne mõisnik, keda kõik teised naersid. See oli kasimatu üpriski räpane vanahärra, kellel oli suur hall habe. Ma olin "naabritega" juba harjunud ja ei lootnudki, et nad räägiksid millestki muust kui majapidamisest. Vanahärra aga küsis ootamatult, nagu oleks jutt kartulitest: "Kas te lugesite Anatole France'i uut teost?"
Pärast seda küsimust tekkis vanahärra ja minu vahel südamlik sõprus. Ta tuli kolmeks päevaks külla, et võtta osa jahist, ja kaasas oli tal vaid hambahari. Ta jäi kolmeks nädalaks. Me läksime koos jahile, kuid ei toonud mingit saaki koju, me vestlesime raamatutest ja teistest maadest ning jätsime kitsed puutumata. Balti parunite silmis oli vanahärral tume minevik. Tollal kombekohase "õpingureisi" ajal oli ta sattunud Napolisse ning armunud seal kalurineiusse. Napoli iludus ei võtnud teda kuulda ning perekonna kohkumusest hoolimata jäi noor baltlane kümneks aastaks sinna, lakkamatult püüdes kauni kalurineiu soosingut võita. Lõpuks ei saadetud talle kodunt enam raha, iludus abiellus Napoli noormehega, ning parun tuli kurvalt koju tagasi, südames igatsus lõunamaade järele. Perekond pani ta paari "tubli" naisega, kes valitses mõisat. Tema aga süvenes raamatuisse, kus leidis osa sellest elust, mis temalt rööviti. Head peremehed põlgasid teda ning oli liigutav näha, kuidas pisut kohmakas, pahuravõitu mees elustus, kui leidis inimese, kes tundis Napolit ja moodsat kirjandust.


  • Kui näha Napoli viletsust — ja seda näeb isegi läbi akna —, võib tunda tõsist muret, nähes kommunistide manifestatsiooni enne parlamendivalimisi, mille kihutustöö keerisesse meie reis on sattunud. Rahvast voolab kokku tuhandeid ja jälle tuhandeid, punaste lippude ja loosungitega, mille tõlget pole vajagi hakata sõnaraamatust otsima. Peaaegu võiks arvata, et vähemalt pool linna on marssimas ja teine pool heatahtlikult pealt vaatamas. Aga tegelikult ei ole olukord nii ohtlik. Itaallased üldse ja napollased eriti armastavad vaatemänge, rongkäike lehvivate lippudega, muusikaga ja lauluga. Valimispäeval paneb suur osa täna punaste lippude all marssijaist ümbrikusse monarhistide valimissedeli. Lõunaitaallane on oma südames ikka veel patriarhaalse korra pooldaja ja Napoli kuningameelne linnapea on väga populaarne. Ta hoolitseb muu seas eriti linna uhkuse, selle jalgpallimeeskonna eest. Ja napollane on nii vähenõudlik igapäevase leiva suhtes, et ta eelistab seda, kes annab tsirkust, sellele, kes ainult lubab leiba. Aga kui kauaks? See ei ole siiski Vesuuvi vari, mis kõige ähvardavamalt seisab Napoli kohal.
    • Karl Ristikivi, "Itaalia capriccio" [1958], rmt: "Mälestusi ja reisikirju", LR 1-2 1993, lk 52


  • Oli tunne, et mitte päike, vaid Vesuuv kütab linna, linna kohal lasus hägune sumu, mis Andrea jutu järgi oli merelt kuumaga kohale jõudev niiskus.
Nagu hiljem selgus, polnud meie mulje Napolist petlik, ta jäigi meie jaoks kuidagi pinges linnaks, oma päikseheleduses ometi kuidagi tumedaks. Mägede külge, külje alla ja sisse uuristatud ja riputatud linn, linn, mis polnud maastikusse asetatud, vaid maastiku sisse surutud, maastiku sisse otsekui löödud, maastiku sisse trüginud linn, millele siis maastik omal kombel ise pidevalt vastulööke andis. Kohati tuli pähe, et kogu see ruum meenutab mingit Kafka juttu. Ja kõige oma ähvardavuse juures oli ta ometi ka kuidagi lahke - see tuli vist inimestest või ka sellest, et oma ruumilises pinges ja dünaamikas jättis Napoli väga ekstravertse mulje, ta oli meie poole avali näoga, olgugi et see nägu lõõskas tumedalt. (lk 17)
  • Niisiis, see ääris või balustraad oli täis noori, kes olid sinna õhtut veetma tulnud, hängisid seal linna kohal, kambati ja paariti, paarid miilustasid, ja meie seal tõmmude liibuvate kehade keskel, põhjamaalased, köhisime ja luristasime nina. Meil oli veel Eesti jahe august ninas ja kurgus, ja Napoli lõunamaine september pigistas seda meist hoolega välja, ei lubanud sel kehasügavustesse vinduma jääda, vaid tõmbas ja vedas seda meist välja nagu mõni nõid, kes inimesest kätega haigust välja võtab ja siis oma kätelt selle maha raputab. See ta oligi, see Napoli – nõidlinn. Balustraadist allpool oli pikk-pikk sinka-vonka tee mäest alla. Andrea oli selle meile juba esimesel päeval kaardile joonistanud, aga me poleks muidugi arvanud, et see nii pikalt võtab. See oli pooleldi trepp, ainult et astmed olid mitmemeetrised. Tee läks kiira-käära muudkui allapoole, selle ääres oli elumaju õhtuselt valgustatud akendega, mille taga napollased jutukalt oma õhtut veetsid, aeg-ajalt tuli vastu mõni kass; aeg-ajalt kadus tee äärest valgustus ära, siis pidi pimesi kobama, jälgides tee heledat tsementpinda ja vältides tumedaid laike selles, sest need võinuks olla koerasitt. Tee ülemised käänud aga olid täis klaasikilde, oli näha, et siin on pudelitega kaugust visatud, seda on tehtud pidevalt ja süsteemselt. Ühe pimeda käänaku peal oli raudväravaga piiratud ja väikeste lambikestega ehitud majake, määrdunud klaasi taga palvetas sinises hõlstis Maarja, pea viltu. Ümberringi pimedus, isegi mitte valgeid aknaid, ja allpool paistmas kogu Napoli. Seal läheduses paistis seina küljes olevat mingi kiviplaat. Tegin sellest välguga pilti, et pärast vaadata, mis sinna kirjutatud on. Selgus, et plaadile polnud midagi sisse raiutud, valge kulunud pind, mille peale oli keegi graffitimees sikerdanud oma arabeskliku signatuuri ning selle alla oli musta markeriga sirgeldatud: Eros! (lk 59-60)

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel