Minevik

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Minevik on aeg, mis eelneb olevikule, või kõik see, mis on ajas möödunud. Minevikku uurivate teadusharude seas on ajalugu, arheoloogia, arheoastronoomia, ajalooline keeleteadus, geoloogia, ajalooline geoloogia, paleontoloogia, paleobotaanika, paleoetnobotaanika, paleogeograafia, paleoklimatoloogia ja kosmoloogia.

Proosa[muuda]

  • Rõõmu ei tunta mitte mineviku välistest, vaid seesmistest oludest; tagasi ei igatseta mitte endist elu, mis enamasti on tühjem ning mida nüüd enam ei talutakski, vaid endist hinge.
  • Kes valitseb minevikku, see valitseb tulevikku; kes valitseb olevikku, see valitseb minevikku.
  • Areng ei koosne üksnes muutusest, vaid sõltub meelespidamisvõimest. [...] Need, kes ei suuda mäletada minevikku, on määratud seda kordama.
    • Progress, far from consisting in change, depends on retentiveness. [---] Those who cannot remember the past are condemned to repeat it.
    • George Santayana "The Life of Reason: The Phases of Human Progress" (1905-1906), XII ptk
  • Minevikku taaselustades oleme vahel veendunud, et kirjutame vaid ajalugu, tegelikult aga mõtestame või püüame mõtestada minevikku oma nüüdse tegelikkuse taustal, sest tänane on peamine südametunnistuse hääl ning kohtunik. Minevik on seljataha jäänud ning läbi ja üle elatud, seega muutunud inimese vaimseks kogemuseks.
  • Muutub kõik, mis elab. Ainult surnud ei muutu enam. Sellepärast tõmbabki meid kauge minevik, et leida sealt midagi, mis oleks püsiv. (1. mai)
  • Me ei pääse tagasi minevikku, aga samal ajal ei pääse me ka minevikust, see tuleb meiega alati kaasa. (6. mai)
  • Peame leppima sellega, et minevik on ainult proloog ja et meie aeg algas, kui viimne rändav rüütel suri ja tuli Graali templis kustus. (17. mai)
    • Karl Ristikivi, "Rooma päevik" (Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976)
  • Aga võib-olla just seepärast pürgid sa kogu oma tahtejõuga minevikku tagasi, tahad kildudest kujundada terviku, otsid kadunud aegadest noid sinust möödujaid, sügiseses kolletuses ja madalas päikeses tahaksid veel kord nii mõnegi kätt oma soojas peos hoida, ta silmadesse vaadata ning küsida: sa ometi mäletad, mu arm?
  • Tulevikku ja minevikku ühendab meie kujutlusvõime, mis neid esile manab.
    • Jossif Brodski, "Kummardus Marcus Aureliusele". Tlk Joonas Kiik. Rmt "Koguja rõõm", Vagabund 1996, lk 229-265
  • Ajalugu huvitub üldjuhul erilisest, sellest, mis aegade voos esile tuleb või tähtis tundub. Kummati on minevik põhilises argine, enamasti ei juhtu midagi või siis õige vähe. Ajaloolane on argise ees suuresti abitu, sest esiteks ei jäta igapäevaelu kuigivõrd jälgi, seega on seda raske uurida, ja teiseks on argistest asjadest keeruline punuda haaravaid lugusid, mis lugejaid köidaks või lubaks ajalugu põnevana paista.
  • Meil on olemas kollektiivsed isiklikud traumad ja nende pidev ülekordamine tekitab ka küsimuse, kui kaua me neid n-ö kohvreid kaasas tassime. Mingil hetkel võiksime minevikust õppida ja mitte unustada, aga mitte ka pidevalt meelde tuletada. Kollektiivne süü või selle lunastamine on ka uute konfliktide ja süütegude katalüsaator.
  • Maie Karola ei armastanud minevikku vaadata. See oli täpselt nii, nagu istuksid bussis, näoga vastassuunas, ja näed ainult seljatagust. Ent vahetevahel tuli siiski istuda, kui käe otsas oli raske pakk ja teised istekohad kinni. Sel puhul ta pettis ennast ja sulges silmad, et mahajäänud tänavapildid jääksid nähtamatuteks. Ent üldiselt ei armastanud Maie jaanalinnu efekti. Ta oli raamatupidaja ja kõik pidi olema peitmatu. Ülesleitav. Nii töös kui ka kodus pidi bilanss klappima, aga nüüd oli tema elus viga sees.
Oli seda veel võimalik parandada? (lk 17-18)
  • Ei ole mina oma ema ja isa kohtumõistja. Igaüks elab oma elu iseviisi ja oma tõekspidamiste järgi. Kui ema ei suutnud isa joomist ohjata ega suutnud talle selgeks teha, et nad prooviksid kas või üks-kaks kuud kehvemalt süüa, et pääseda sinise vihiku orjusest - sularahaga makstes mõtled juba, kui palju mida osta -, oli see ema valik, mitte minu. Ja kuigi ma ei tüki hindama oma vanemate elu, hiilib minusse jälle see vana pelutav tunne, et võib-olla teen neile siiski liiga. Et ma ei tohi minevikku tuua päevavalguse kätte, mida mu kallid surnud ei talu. Et ma peaksin nad rahule jätma. Aga kas see oleks siis parem, kui ma teeksin nad olematuks, just nagu poleks neid olemas olnudki. Või oleksid surnud noorelt, nii nagu vanaema ja vanaisa kolmas laps Elmar, kes elas vaid paar kuud. (lk 21)
  • Tahurid tegid vennale ka kallihinnalise kingituse, mille ebapraktilisusest oli ema nördinud. Mida teha meie kodus hõbetuhatoosiga, mis oli kinnitatud nahkehisriba keskele? Tuhatoosi oli väga mugav käsitseda, suitsetaja võis selle enda läheduses igale poole tõsta. Näiteks tugitooli käetoele või tigudiivani äärele, mida meie kodus aga kumbagi ei olnud. Ent kust võis onu Erni teada, et me nii tagasihoidlikult elame? Igatahes jäi kink pikkadeks aastateks kapipõhja, kuni ma selle ükskord avastasin koos minevikuga. (lk 22-23)

Allikata tsitaadid[muuda]

  • Tegelikkus on olevik. Üksikisiku, niisamuti kui rahvastegi elus ühendab olevik endas ka minevikku ja tulevikku.
  • Igal pühakul on minevik, igal patusel tulevik.
  • Minevik, olevik ja tulevik on ainult illusioonid, kuigi väga visalt püsivad.
  • Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.

Vanasõnad[muuda]

  • Hunt unustab, koer unustab, mees mäletab.
  • Mis möödas, see meelest.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Vaata ka[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel