Helle Helle

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Helle Helle (2012)

Helle Helle (sünninimi Helle Olsen, kodanikunimi Helle Krogh Hansen; sündinud 14. detsembril 1965 Nakskovis) on taani kirjanik.

"Maja ja kodu"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Helle Helle, "Maja ja kodu", tlk Juta Reiska, 2000.


  • Naine vaatab uuesti ekraanile.
"Tõesti ei saa aru, mismoodi nad tantsupõrandal üksteisega kokku ei põrka," lausub ta.
"Seda küll."
"Kas sina saad sellest aru?" pärib ta.
Raputan pead.
"Ei saa. See on kummaline."
"Jah, kes sellest küll aru saab?" (lk 10)
  • Lund sajab ka järgmisel päeval. Käin pastoraadis ja laenan lumelabida ning hiljem istume taas kirikuõpetaja köögis. Õpetaja jutustab oma esimesest ametikohast väikesel saarel, kuhu ta määrati ja kus ta ise pidi jõuluõhtul kirikuukse lumest vabaks rookima. Need on kõige hullemad jõulud, mis tal on tulnud läbi elada. Õhtusöögiks sõi ta makarone ja jäi siis teleri ette magama. Kui ta ärkas, oli tuli keskkütteahjus kustunud, ja ülejäänud öö tuli tal veeta sisselülitatud praeahju ees madratsil. (lk 32-33)
  • "Siin pole kedagi, keda tasuks tunda," sõnab ta. "Nad kõik on surnud. Nende aju on surnud."
Ta sirutab käe kastil oleva tassi järele ja joob.
"Ei, mitte ühtegi huvitavat inimest pole siin alles," lausub ta siis. (lk 37)
  • "Iga kord, kui satun sõnale "horisont", näen seda vaatepilti enda ees."
Seisame vaikides käest kinni. Silmitseme valge-musti põlde kuni kõige kaugema sirge jutini välja. Taevas on sügavsinine.
"Tegelikult ei ole see horisont," ütleb Anders.
"Ei ole?"
"Ei. Seda nimetatakse muud moodi. Mul ei tule meelde, kuidas."
"Hm."
Jääme natukeseks seisma.
"Aga ma saan aru küll, mida sa mõtled," ütleb ta enne, kui hakkame tagasi linna kõndima. (lk 50-51)
  • "Me ei söö enam kunagi neid mune," ütleb Anders niipea, kui Svend on ukse meie järel sulgenud. "Neid hoitakse pesuköögis ja seal on vähemalt nelikümmend kraadi sooja. Need on eluohtlikud."
"Me pole veel ära surnud."
"Mul hakkas ainuüksi nende munade nägemisest pea ringi käima. Lähen koju ja heidan pikali."
"Tõuse vaid hommikul poole üheteistkümneks üles."
"Ei tõuse ühtigi," kostab tema. (lk 56)
  • Omamoodi mulle isegi meeldib pakk-kastide keskel elada. Kõik näib korras, kuni nad ei ole lahti pakitud, ning nende peale on hea taldrikuid ja nädalalehti panna. (lk 92)
  • "Kas tunned neist puudust?"
"Mitte päriselt. Mitte nõnda, nagu tuntakse."
"Mismoodi siis?"
"Ma ei tea. Minevikuga võib olla midagi sellist. Et pole kedagi, kellega seda jagada." (lk 105)
  • "Sa pole üldse mingi õige kirikuõpetaja," ütlen ja võtan mosaiigitüki.
"Noo. Miks siis?"
"Kirikuõpetajal peab olema teatud vanus ja perekond samuti." [---]
"Ega ma olegi mingi õige kirikuõpetaja," ütleb Jens. "Tegelikult olen aednik ja kõik on pettus."
Vaatan talle otsa.
"Õppisin Piibli pähe ja võltsisin mõned eksamipaberid. Nad on siin väga heausksed."
Naeratame mõlemad.
"Õpetajad ei tohi ka valetada," ütlen ma.
"Jah, see on õige." (lk 107)
  • "Olin innukalt ametis, et korralikult käituda ja kõigi inimeste vastu hea olla."
"Mismoodi siis?"
"Lihtsalt nii, et käisin ühes klassis tüdrukuga, kellel oli pisut raske. Ta oli kõiges maha jäänud, ning mitte keegi ei rääkinud temaga. Ta haises ka natuke. Siis võtsin mõned sõbrannad kokku, et koos moodustada klubi, ja selle eesmärk oli tüdrukut aidata."
"Mida te tegite?"
"Vahetundidel rääkisime temaga vaheldumisi. Mõnikord andsime talle raha."
"See oli teist ju väga armas."
"Arvad? Küllap ehk oligi. Ent siis äkki kasvasid tema rinnad hiigelsuureks ning poisid hakkasid tundide ajal teda jõllitama. Siis pidasime koosoleku maha ja saatsime klubi laiali. Mitte keegi ei maininud rindu. Tõenäoliselt olime ühel meelel, et ta on lootusetu." (lk 108-109)
  • "Kas teil on suhe?"
"Ei. Me oleme koos võimatud."
"Ah soo."
"Ainus, mida oskame, on teineteisega voodisse minna. Sellest nagu ei piisa." (lk 111)
  • Mulle meeldib vaadata, kuidas Charlotte lillekimpe seab. Ta on osav lilli värvide järgi sobitama ja enamik tema tehtud kimpe on toon toonis, kui ostjad just ei nõua punaseid roose koos valgete nelkidega. Ta teeb palju oranživärvilisi kimpe; roosid ja metstulbid ja liiliad, võib-olla üksik kollane gerbera, ja sageli on need sätitud ümber pika tugeva, kõige enam luuda meenutava lille. Istun tagaruumis kõrgel toolil ja joon kohvi, kuna Charlotte töötab. Tal läheb kimbu tegemine kähku, ja kui ta seda ostjatele näitab, jäävad need alati rahule. Siis lõikab ta varred väikese noaga tasaseks, paneb paela ümber ja mähib kimbu mitmekordselt siidpaberisse. Lõpuks pakib ta selle jämedakoelisesse liiva värvi paberisse. See näeb rustikaalne välja. (lk 118-119)
  • Laupäeval kulutan üle kolmesaja krooni, et ise endale kimp teha. Valin välja kõige tihedama luuataolise lille ja kolm suurt amarüllist ning ohtrasti tulpe ja liiliaid ning rohelisi lehti. Charlotte kingib mulle papagoilille, mille katsun sättida keskele. See on raskem, kui arvasin, kuid tulemusel pole viga. Jätan kimbu siidpaberisse pakkimata, lepin vaid liiva värvi paberiga, ning jalutan mööda peatänavat, hoides kimpu kahe käega. See on raskeim lillekimp, mida eales olen kandnud. Paljud inimesed naeratavad mulle ja mina naeratan vastu, nagu ühendaks kimp meid mingil moel. (lk 119)
  • "Igatsemises pole midagi paha."
"On küll. Kui see, kellest puudust tuntakse, käib lausa kõrval." (lk 139)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel