Makaron
Mine navigeerimisribale
Mine otsikasti
Proosa[muuda]
- Alles Louis XIII valitsusaja keskpaiku asus majja keegi itaallane, nimega Cropoli, kes oli oma hariduse saanud marssal d’Ancre’i köökides. Ta asutas siin väikese kõrtsi, kus valmistati nii peenelt makarone, et neid tuldi nõudma ja sööma mitme ljöö kauguselt ümberkaudu. Maja kuulsus pärines sellest, et kuninganna Maria di Medici, keda nagu teada Generaalstaatide palees vangis peeti, oli sealt korra makarone tellinud. See oli olnud just samal päeval, kui ta tolle kuulsa akna kaudu põgenes. Lauale oli jäänud makaronitaldrik, millest oli söönud vaid kuninglik suu.
- Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, lk 34
Luule[muuda]
Kord ajasid juttu kolm ametimeest.
Olid läbi nad käinud nii tulest kui veest -
ja üks neist oli
makaronipuurija,
üpris tõsine mees.
Ja sõna võttis makaronipuurija:
"Miks on nii viletsad need meie poed?
Ükskõik kas sa pahandad, palud või poed,
aga puudub, mis tarvis, ja häda on suur:
jääb makaron umbseks, kui puudu on puur!"
"Tõsijutt, tõsijutt, jah, jumala eest!"
Nii hüüdsid seepeale kaks ametimeest.
- Ain Kaalep, "Kolm ametimeest", rmt: "Muusad ja maastikud", 2008, lk 514-515