Loss

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Palee)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


Proosa[muuda]


  • Hohenschwangau lossi juurde viiva tee ääres kasvas sel ajal põline tamm, mille kaharad oksad mehe pea kõrguselt kaugele üle tee ulatusid. Kui Konradin sinna lähedale jõudis, ehmus ta hobune ühest langevast kivist ja muutus nii tuliseks, et kui hertsog poleks õigel ajal ennast vastu hobuse kaela surunud, oleks ta käsi võinud käia niisama halvasti kui omal ajal Absalonil, kuningas Taaveti vallatul pojal. Nüüd jäi ainult ta lehviva mantli hõlm tamme oksa külge kinni, mis äparduse tagajärjel Konradin pidi pidi astuma oma ema ette katkise mantliga.


  • Ühel päeval oli ta usaldanud minna käiku, mis viis lossi peahoonesse, ja toetus rinnatisele, et heita pilku lossi aeda. Seal polnud palju näha, sest lilled olid juba õitsenud, peale mõne kahvatu sügislille. Ainult üksik suur vaher keset aeda leekis punaselt, nagu oleksid põlevad laternad selle okstele riputatud.
    • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1966, lk 109



  • Surrey krahvkonna põhjapiir kulgeb mööda Thamesi jõge, mille äärde jäävad iidsed kuninglikud residentsid Windsori ja Hampton Courti loss. Kui astmahaige William III kolis õukonna seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul Hampton Courti, et pääseda Londoni suitsust värskema õhu kätte, hakkasid rikkamad londonlased ehitama lossi lähedusse üles- ja allajõge villasid ja suveresidentse, et samuti pääseda pakku Londoni müra ja õhusaaste eest. (lk 534)


  • Astunud esmakordselt sisse proua Donzert'i väikese kahekorruselise maja uksest, oli Martine hämmeldusest kaotanud kõnevõime terveks päevaks. Ka kõige muinasjutulisem "Tuhande ja ühe öö" lossidest poleks iialgi suutnud üht inimolendit sel määral erutada; kõik araabia parfüümid poleks iialgi suutnud kellelegi nii suurt naudingut pakkuda, nagu tundis Martine selles väikeses majas, mis oli läbi imbunud šampooni ja kölni vee lõhnadest. (lk 28)
  • Võeti kasutusele ka mõningaid uuendusi: valgustati prožektoritega avara õue sügavuses asetsevat ajaloolist lossi, millega oldi niivõrd harjunud, et seda tavaliselt üldse ei märgatudki, aga valgusefektide abil üheks õhtuks balliülikonda riietatuna näis ta sepistatud raudvõre taga kuidagi pühalik, suurepärane ja ligipääsmatu. Lossiõue sillutise mosaiikkiviplaat oli selgesti nähtav, sügavad varjud ümardasid eesmisi torne, ent taamal, õue sügavuses, helendas kivikaunistustega, kahe kolonnidereaga ja keskel asuva frontooniga telliskivist peahoone. Kohalikud elanikud, suvitajad ja turistid naaldusid vastu väravat ega pööranud pilku sellelt säravalt nägemuselt... Seejärel köitis nende tähelepanu lasketiir, ball ja loosirattad. (lk 37-38)
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962


  • Liibanoni kuberner oli poolakas, armastusväärne ja nii elegantselt riides, nagu tahaks ta Bond Streetile jalutama minna. Ta igavles ja igatses Euroopa suurlinnade järele. Ta kutsus meid külla oma lossi Liibanoni mäel, kust vaatas vanaaegsete vürstide kombel oma rahvale ülevalt alla. Suur luksuslik ehitis, mille euroopaliku elegantsiga sisustatud salongid sobisid vanatestamentlikule mäele niisama vähe kui mondäänne poolakaski, paiknes imekaunil metsasel nõlval, kuid asjatult otsisin seedreid, mis olid lahutamatult seotud Liibanoniga. Kõikjal kõrgusid suurepärased vanad puud, kuid mitte ühtegi seedrit. Kuhu olid nad jäänud? Kas Saalomon laskis templi ehitamiseks nad viimseni maha võtta? (lk 67)


  • Tom ei pidanud oma hotelli mingiks paleeks, aga itaallased nimetasid nii­suguseid tõesti palazzo'deks. See oli üle kahesaja aasta vanune range moega kahekorruseline hoone. Canale Grande poolse sissepääsuni võis sõita gondliga, lai kivitrepp laskus vette, rauduksed avati kaheksatollise võtmega ja rauduste taga olid tavalised uksed, mille avamiseks oli samuti vaja ilmatu suurt võtit. Harilikult kasutas Tom Viale San Spiridione poolset tagasihoidlikumat sisse­pääsu, kui ta just ei tahtnud külalistele muljet avaldada ja neid gondliga enda poole tuua. Tagauks, mis oli kõrge nagu ka hoonet tänavast eraldav kivimüür, viis aeda, mis oli küll veidi lohakile jäetud, aga ometi haljas. Seal olid kaks jändrikku oliivipuud ja lindude suplusvann, lai ja lame anum antiikse alasti kivipoisi käes. Just niisugune aed kuulus tüüpilise Venezia palee juurde, pisut käest lastud palee juurde, mis oleks hädasti restaureerimist vajanud, aga seda polnud lootagi. Ilu oli siiski hävimatu, see oli loodud enam kui kakssada aas­tat tagasi. Maja sisemus oli Tomi meelest üks õige poissmehekodu, vähemalt Venezia mõõdupuuga mõõtes: all malelauaruuduline marmorpõrand, üleval roosakasvalge marmorpõrand, mööbel, mis oli rohkem mööbliks moondunud cinquecento muusika moodi, mida esitasid oboed, grammofonid ja violas da gamba. Tom laskis teenijatel Annal ja Ugol, noorel itaallastest abielupaaril, kes olid ameeriklasi ennegi teeninud ja järelikult tegid Verise Mary ja créme de menthe frappe vahel vahet, poleerida nikerdatud riidekappe, kummuteid ja toole, kuni need otsekui elustusid ja heitsid säravtuhmi helki. Ainus enam-vähem moodne ruum oli vannituba. Tomi magamistoas oli gargantualike mõõtmetega voodi, laiem kui pikk. Tom ehtis toa antiigiärist ostetud Napoli vaadetega, mis olid pärit aastatest 1540 kuni umbes 1880. Ta oli maja nii suure hoolega sisustanud, nagu kavatseks sinna elama jäädagi. (lk 142-143)

Draama[muuda]

  • KAUPMEES: Kui päris tõtt rääkida – sääl nad on, näljarotid! Määrivad paberit ja kirjutavad oma lorikesi igasugustest Matsidest ja Jukudest ja siis aita neid ja toeta ja kui nad ära kärvavad, siis pannakse neile mälestussambaid. On ikka üks pagana ülekohus. Vaat siin on ikka mehed, kes midagi ka ära teinud. Siin on Andres – tühja taskuga peale hakanud ja – maja nagu loss ja kauplustes sada meest tööl.

Luule[muuda]

milline imeline raiskamine
parkimisplatside ja vaibakloppimispuude embuses
tänavail mis vahetavad iga viie paneeli tagant oma nime
lossides kus inimesed kuhjuvad üksteise peale
jõudmata kunagi päriselt tippu
milline imeliselt raisatud anne

Kirjandus[muuda]