Emma

"Emma" on Jane Austeni romaan 1815. aastast, viimane tema eluajal ilmunud teos. Romaanist on tehtud dramatiseeringuid ja ekraniseeringuid, viimaste hulgas on tähelepanuväärsemad Douglas McGrathi lavastatud film Gwyneth Paltrow'ga nimiosas (1996) ja Autumn de Wilde'i film Anya Taylor-Joyga nimiosas (2020).

Eesti keelde tõlkis romaani Urmas Rattus, see on ilmunud Kupra kirjastuses 2000 ja Wellumi kirjastuses 2020 Pilvi Rajamäe järelsõnaga.

Emma[muuda]

Tsitaadid väljaandest Jane Austen, "Emma". Tõlkinud Urmas Rattus. Kupar 2002

Härra Elton oli tõesti äärmiselt meeldiv noormees — noormees, keda iga mitte liialt valiv naine võis armastama hakata. (lk 49)
[Härra Knightley:] "Emma rikkus ära see, et teda on alati peetud oma pere kõige targemaks. Juba kümneaastaselt vastas ta pikemalt mõtlemata küsimustele, mis panid ta seitsmeteistkümneaastase õe pead murdma. Ta on ikka olnud kiire taibuga ja väga enesekindel, Isabella aga pikaldane ja uje. Ja enne, kui ta kaheteistkümneaastaseks sai, oli Emma majas perenaine ning valitses teie kõikide üle. Emaga kaotas ta ainsa olevuse, kes temaga toime tuli." (lk 52)
[Härra Knightley proua Westonile:] "Te ei suutnud Emmale anda nii täiuslikku haridust, nagu teie võimed näisid lubavat, kuid saite hea hariduse temalt, ja seda eriti abieluinimesele väga olulises punktis — näiliselt oma tahtest loobudes panna teisi oma käske täitma." (lk 53)
[Emma veenab Harrieti härra Martini abieluettepanekut tagasi lükkama:] "Neiu ei saa mehele minna ainult sellepärast, et mees talle natuke meeldib või et see talutavaid kirju kirjutada oskab."

"Oo, muidugi mitte! Ja pealegi oli see nii lühike kiri..."

Emma tundis sisimas, et ta sõbratari maitse jätab soovida, kuid piirdus noogutamisega ja lisas: "Noh, see on üsna nõrk lohutus, kui mees, kes naist päevast päeva solvab oma tahumatuse ja labasusega, oskab vahel ilusaid kirju kirjutada." (lk 77)

[Härra Knightley:] "Oojaa, muidugi ei saa neid võrrelda — härra Martin on sellest plikast mitu korda üle nii mõistuse kui varandusliku seisundi poolest! Emma, teie sõge kiindumus ei luba teil asju õiges valguses näha. Milline alus on Harriet Smithil loota härra Martinist paremat partiid? Päritolu, kaasasündinud anded, haridus? /---/ Kuigi arukas ta ka pole ja teadmistest ei tasu rääkidagi. Midagi kasulikku pole talle õpetatud ja oma nooruse ning lihtsameelsuse tõttu pole ka ta ise jõudnud midagi õppida. Kogemusi pole tal mingisuguseid ja tema tuulepäisust arvestades pole kuigi tõenäoline, et talle ka edaspidi midagi külge jääks. Tal on kena näolapike ja meeldiv iseloom, aga see on ka kõik. Julgustades härra Martinit talle ettepanekut tegema, vaevas mind koguni väike süümepiin: kas see tüdruk on ikka teda väärt ja kas ei võiks härra Martin teha siiski hoopis parema partii." (lk 86-87)
[Emma:] "See ringkond, kus Harriet liigub, on härra Martinile kättesaamatu ja temaga abiellumine tähendaks Harrietile märgatavat laskumist ühiskonnaredelil."

[Härra Knightley:] "Või nii? Et harimatu sohilaps alandaks ennast, abielludes lugupeetava ja targa farmeriga, kellel on kõik härrasmehele iseloomulikud jooned?!" (lk 88)

[Härra Knightley:] "Laske tal parem abielluda Robert Martiniga — siis on tal eluks ajaks kindlustatud tore kodu ja perekonnaõnn; kui te aga jätkate tema lootuste üleskütmist, kui püüate talle sisendada, et talle kõlbab ainult mõjukas ja rikas mees, siis võib kergesti juhtuda, et ta jääb igavesti proua Goddardi juurde majuliseks, kui ta mitte oma ahastuses ei haara kinni õlekõrrest ega püüa oma võrkudesse vanapoisist ilukirjaõpetajat — on ju abielu Harriet Smithi taolise neiu ainus võimalus." (lk 92)
... kirg võib kummutada esialgsed kahtlused ja loomupärase ettevaatlikkuse majanduslikes küsimustes. Mõistlik ettevaatus neis asjus ainult kaunistab meest, aga et härra Elton ülemäära kaalutlev ei olnud, see oli Emma arvates samuti kindel. (lk 97)
Emma kavatsused arendada oma noore sõbratari mõistust süstemaatilise lugemisega koos loetu põhjaliku läbiarutamisega ei kandnud esialgu vilja, vaid piirdusid paari esimese peatüki läbisirvimisega ja lubadustega asi pisut hiljem tõsisemalt käsile võtta. (lk 99)
[Emma:] "Ühelgi abielunaisel pole oma mehe kodus niisugust sõnaõigust nagu minul Hartfieldis; ükski mees ei suudaks mind armastada nii siiralt ja sügavalt nagu mu isa, kellegi jaoks poleks ma nii tähtis kui tema jaoks... Siin olen ma alati esimesel kohal ja siin maksab alati mu sõna." (lk 121)
Härra Elton jätkas huvitavat juttu ning oma suureks pettumuseks taipas Emma, et tegelikult pühendab mees kaunist kaaslast õhtusöögi üksikasjadesse, millest ta eelmisel õhtul oli oma sõbra Cole'i juures osa võtnud. Emma oli neile järele jõudnud siis, kui noormees loetles serveeritud juustusorte: stiltoni pehme juust, wiltshire'i köömnejuust ja nõnda edasi ... kuni magustoiduni välja. (lk 127)
Rullid olid juustesse keeratud, toatüdruk minema lastud — nüüd võis Emma istuda ja õnnetu olla. Polnud midagi ütelda, kõik oli välja kukkunud nii rumalalt, kui vähegi sai! (lk 189)
Ilm paranes natuke, nii et need, kes pidid teele asuma, võisid seda ka teha; nagu alati üritas härra Woodhouse tütart veenda, et see koos lastega veel mõneks ajaks jääks, kuid tema suureks kurvastuseks ei tulnud sellest midagi välja ja tal ei jäänud midagi muud üle, kui külalistega jumalaga jätta ja asuda taas hädaldama oma vaese Isabella kurja saatuse pärast, kuigi vaene Isabella elas koos nendega, keda piiritult armastas, kelles nägi ainult häid külgi ja salgas maha halvad; Isabella oli hommikust õhtuni süüdimatult tegev ning nii täiuslikult õnnelik, et võinuks maailmale vabalt olla naiseõnne mõõdupuuks. (lk 198)
Kui härra Elton tagasi jõuab ja Harrietti täieliku ja silmanähtava ükskõiksusega kohtleb, vaevalt tüdruk siis temale endise meeldumusega mõelda suudab või temaga üldse kohtuda tahab. Aga et härra Elton just nii käitub, selles Emma üldse ei kahelnud.

Kõige halvem kõigi kolme jaoks kokku ja igaühe jaoks eraldi oli see, et nad olid Highburyga katkematult seotud. Keegi neist ei saanud siit kuhugi, ei saanud ka teist seltskonda valida. Nad pidid tahes-tahtmata edaspidigi lävima ja tegema halva mängu juures hea näo. (lk 202)

... küllap on see loodusseadus, et sangviinikud ei kurvastagi nii väga oma lootuste kokkuvarisemise pärast, mis sest, et enamasti on need hoopis suuremad kui teistel. Nemad lendlevad nagu mesilinnud ühelt lootuselt teisele. (lk 203)
[Emma:] "Kõige rohkem võib Frank Churchill olla pisut pehme iseloomuga, natuke liiga alistuv, meeldida püüdev, järeleandlik, ja niisugune asi muidugi ei sobi pilti, mille teie olete endale mehelikust täiusest loonud. Julgen oletada, et just niisugune ta on, ja kuigi mingis suhtes räägib see ehk tema kahjuks, siis teisest küljest annab talle paljude silmis suuri eeliseid."

[Härra Knightley:] "Muidugi — eelise paigale jääda, kui peaks teele asuma, eelise logeleda ja aega päevavaraste seltsis surnuks lüüa. Ning pidada ennast suureks kavalpeaks, et kõigele vabanduse leiab. Kerge on maha istuda ja kirjutada kiri täis lillelisi ja võltse armastusväärsusi ning veenda end seejuures, et nõnda on lihtsal viisil säilitatud kodurahu ja ka isal pole põhjust nuriseda." (lk 210)

On mingi saatuse kapriis, et sageli eelistatakse otsekui trotsiks täiusele keskpärasust, ja nõnda siis juhtuski, et rikas ja ülimeeldiv härra Dixon armus esimesest pilgust lamedasse preili Campbelli ning abiellus temaga pikema jututa, ilusa Jane Fairfaxi osaks jäi aga palehigis endale elatist teenida. (lk 229)
Ainult Emmale see ei meeldinud — nüüd pidi ta tervelt kolme kuu vältel näitama viisakusest head nägu isiku ees, keda ta ei sallinud, tegema rohkem, kui ta oleks tahtnud, ja vähem, kui ta oleks pidanud. Miks Jane Fairfax talle ei meeldinud, seda poleks ta vist isegi öelda osanud; härra Knightley oli korra torganud, et sellepärast, et Emma näeb Jane'is ennast oma jõul igakülgsele täiusele viinud noort naist, just seesugust naist, kelle sarnane ta tahaks ise teiste silmis olla. (lk 231)
Inimloomus on kord juba selline, et kaldub heasoovlikult suhtuma nendesse, kes on sattunud nii-öelda "kõditavasse" olukorda, nii et iga noort, meest või naist, kes heidab abiellu või paraku sureb, mainitakse kindlasti hea sõnaga. (lk 253)
Igasuguste paariminekukavatsuste suhtes oli ta [härra Woodhouse] pime ja kurt, ning kui ta olekski midagi märganud, oleks ta säärase asja vihaselt hukka mõistnud. Kuuldus kellegi pulmadest tekitas temas alati rahulolematust ja nende etteaimamisega ei vaevanud ta end kunagi — võibolla ta lihtsalt ei suutnud uskuda, et kaks inimest võivad nii madalale laskuda ja säärase rumalusega hakkama saada, ning nõnda tabas iga sedalaadi uudis teda täiesti ootamatult. (lk 271)
"Ma ei tea, kas see peabki nii olema," arutas ta [Emma] endamisi, "aga rumalused ei paistagi enam rumalustena, kui neid teeb sugugi mitte rumal mees, teeb justkui vähimatki piinlikkust tundmata ja täiesti avalikult. Nurjatus jääb alati nurjatuseks, aga narrus ei olegi alati narrus... sõltuvalt sellest, kes sellega hakkama saab..." (lk 299)
Võib läbi saada ka tantsimata. On teada juhtumeid, kus noored inimesed on elanud mitu-mitu kuud ühtki balli külastamata ja sellest pole tõusnud märgatavat kahju nende ihule ega hingele, aga kui algus on juba tehtud, kui kasvõi vilksamisi on kogetud kiire liikumise mõnu, siis peab küll olema õige laisk või kohmakas, et mitte seda uuesti ja uuesti proovida. (lk 349)
Viimaks tegi proua Weston ettepaneku, et õhtusöök üldse ära jäetaks ja piirdutaks vaid suupistete ja karastusjookidega, mis paigutataks kaardimängutuppa laudadele, kuid see lükati üksmeelse nördimusega tagasi: ball, kus oma sõpru ei saa õhtusöögiga kostitada, polevat üldse ball, vaid mingi hübriid, mis tallab häbiväärselt jalge alla inimõigused, nii et ärgu proua Weston säärast võimalust enam üldse mainigu, kui paluda tohib. (lk 359)
Kui üks noor daam minestab, tuleb ta kõigepealt üles turgutada, alles siis saab hakata juhtunu selgitamiseks küsimusi esitama, mis ka sündis. Üldiselt on see närvekõditav protseduur, kuid ei saa kaua kesta, muidu võib kujutlusvõime liiga kõrgele kruvitud saada. (lk 469)
Inimesed jäid vaikseks ja kurvaks, tundsid omastele südamest kaasa ja pärisid pärast sündsat leinahetke, kuhu ta siis maetakse. Goldsmith väidab, et kui süütu neitsi pattu langeb, ei jää tal muud üle kui surra, järelikult võib ka isepäine türann oma hea nime lunastamiseks edukalt kasutada sama moodust. Kakskümmend viis aastat ei sallinud proua Churchilli keegi, nüüd anti talle takkajärgi kõik andeks. (lk 548)
Saanud kahtlustest äratust, püüdleb selline mõtteviis nagu temal [Emmal] alati vahetu ja kiire selguse poole. Ta oli kombanud tõde, näinud seda kogu alastuses. Jah, miks võis Harriet armastada küll Frank Churchilli, aga mitte härra Knightleyt? Miks tardus ta veri soontes kujutlusest, et tüdruk võib koguni vastuarmastust leida? Vastus rabas teda nagu pikne selgest taevast: aga sellepärast, et härra Knightley peab abielluma tema endaga! (lk 576)
Vaene härra Woodhouse! See oli talle raske löök ja ta püüdis alguses kõigest väest ja võimust niisuguse rumaluse vastu sõdida. Ikka ja jälle meenutas ta Emmale tema lubadust mitte kunagi mehele minna ning püüdis vaese Isabella ja õnnetu preili Taylori näitel tõestada, et vallaline elu on siiski üle kõige. Paraku polnud sellest abi. (lk 658)

Romaani kohta[muuda]

"Ma valin kangelanna, kes ei meeldi kuigivõrd kellelegi peale mu enda."
- Jane Austen enne romaani alustamist, rmt: James Edward Austen-Leigh, (1882). A Memoir of Jane Austen. London: Richard Bentley & Sons, lk 157.

... pajatades kangelanna keerulisest siseilmast jõuab ta [Austen] kohati üpris lähedale kui mitte just "teadvuse voolule", siis intensiivsele sisemonoloogile, mis oma katkendlikkuse ja hüplevusega näib täpselt fikseerivat inimese mõttetööd. Tema romaani põhikoeks pole mitte autori jutustus, vaid see, kuidas tajub juhtunut ja juhtuvat ta kangelanna, nii et tahes-tahtmata tekib kiusatus kõrvutada Jane Austenit Henry Jamesi või Marcel Proustiga, kes omakorda andsid kaasaegsele romaanile täiesti uue suuna.
- Urmas Rattus, "Saateks". Rmt: Jane Austen, "Emma". Tõlkinud Urmas Rattus. Kupar 2002, lk 692

Välislingid[muuda]

"Emma" inglise Vikitekstides