Kosimine

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Abieluettepanek)
Ferdinand Fagerlin, "Meeleheitlik kosilane" (1896)
Knut Ekwall, "Abieluettepanek" (1880ndad)
Gustaf Cederström (1845–1933), "Abieluettepanek", s.d.

Kosimine on protsess, mille käigus üritatakse kedagi (ja vajadusel ka tema eest vastutavaid isikuid) veenda, et kositav kosijaga abielluks. Selleks kasutatavad meetodid on ajaloos ja eri kultuurides väga laialdaselt varieerunud ning paljud inimesed on teinud kosimise vältel püstijaburusi, mis seletab ka madalat õnnestumisprotsenti.


Proosa[muuda]

  • Rumalus, millega loodus seda džentelmeni [mr. Collinsit] oli õnnistanud, röövis tema armumängult võlu, mis teinekord äratab naistes soovi seda pikemaks venitada. Ja miss Lucas, kes võttis kosilase vastu ainuüksi lihtsast ja omakasupüüdmatust mehelesaamise soovist kannustatuna, ei hoolinud eriti sellest, mis kuupäeval ta tegelikult eesmärgile jõuab.


  • [Joosep Toots:] "Kelle sa siis võtsid?"
[Lible:] "Kelle ma võtsin, kelle ma võtsin... Nagu mul ei tea kui palju oleks valida olnud. Vaadaku Tootsi-isand ikke mehele enne otsa ja rehkendagu välja, kellele niisugust käsna õige vaja on, nagu mina. Printsessinnad ja Suuremaa mõisahärra tütred mind ka nagu hästi ikke ei tahtnud, või nii... põlastasid nagu selle teise silma pärast... Mis mul siis veel muud üle jäi, kui pidin oma südame ajalehe-paberi sisse mässima, kaenla alla võtma ja Saare Mari jalgade ette maha panema."
  • Oskar Luts, "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest", Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 8. trükk, lk 85


  • Kindlasti uuris Liine sind seal jutukäigus pealaest jalatallani, kuigi vist juba varemgi oli vargsi vaadanud. Pikkust jätkus sul temasuguse matsaka jaoks rohked kui vaja, käed-jalad olid jah terved ja jõudu-oidu piisavalt — seda olid sa juba näidanud. Ja pikemalt kaalumata tõi tüdruk oma või ema soovi lagedale:
"Ehk jääksidki Tollimäele!"
"On seda sulaseleiba juba küllalt söödud," vastasid sa külmalt.
"Aga kui peremeheks?" pahvatas Liine ja veri viskus talle näkku. Niiviisi õhetavana-häbelikuna tundus ta sulle vist küll päris sobiva suutäiena. Aga sa ei kiirustanud ogalikku alla neelama. Lasksid tüdrukut rahuneda, rahunesid ka ise ja laususid siis:
"Ju see tähendaks seda, et peaksin peremehe nime eest hakkama palgata sulaseks. Paberiteta peremehel pole just suurt väärtust."
Liine punastas veelgi sügavamalt, kui ütles:
"Paberid saad siis, kui sünnib esimene poeg."
Küllap sa nüüd astusid tüdrukule üsna lähedale ja küllap su häälgi kõlas soojalt, kui teatasid oma otsuse:
"Kui nii, siis ei lähe ma täna öösel enam heintesse." (lk 52)
  • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70


  • Endel tõusis kolinal ja läks Liina juurde tagakambrisse. Ta istus sängi servale, kratsis pead, köhis natuke. Liina seisis, nägu seina poole ja käed vaheliti, ega ütelnud midagi.
"Ma arvan, et jõulude ajal on kõige parem pulmi pidada," lausus Endel lõpuks. "Siga, vana munn, ei taha tänavu sugugi korralikult juurde võtta, aga ehk selleks ajaks saab. Siis kõri maha ja läheb."


  • Pärtel oli olnud ta esimene ja viimane armastus. Jete ei olnud iialgi unustanud seda uhket tunnet, kui Pärtel oli valinud tema. Valinud just tema, mitte aga klassiõde Hennat, kes poiste bändis laulis, ega ka kedagi teist, hoopis ilusamat kui Jete. Miks? Jete ei olnud tookord sellele mõelnud ja ka nüüd paljude aastate tagant tundus Pärtli valik kummaline. Pärtel oli lihtsalt tal käest kinni võtnud ja koolimaja keldrisse viinud, suudelnud, ja Jete kaotas oma süütuse vastu hakkamata. Naljakas, Pärtel polnud iialgi öelnud, et armastab Jetet, ta lihtsalt tahtis ja võttis. Ka Jete polnud Pärtlile armastust avaldanud. Ta ei julgenud, kuigi ise ootas neid kauneid sõnu, ja jäigi ootama. Kui Jete teatas Pärtlile, et on rase, vastas poiss: "Ju siis pean su ära võtma."
    • Helju Pets, "Klassikokkutulek Kassaris", 2014, lk 30


Luule[muuda]

Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri.
Enam ma temast ei tea. Aga see oli üks mees!


Kõik: ihu, hinge, võimed, tarmu,
(in spe) karjääri, nime, raha
ta pani Barba ette maha.
"Kas ja või ei? Barbaara, vali!"
"Viis senti, Vahak." "Milleks see?"
"Ma küsin rahalt." "Jätke nali!"
"Kas arvate, et nalja teen?
Ma ju ei tea, mis hää, mis paha -
kui kiri - kuulun teile, Vahak,
kui lõvid - olgem siis nii kenad
ja ärgem kõnelgem sest enam"
Barbaara vahib lambitulle,
pilk morn, silinder viltu pään.
Siis viskab raha taldrikuile:
"Noh, mis sääl näha?" "Lõvid" "Hää.
Nii, tähendab, on parem." "Tänan...
Mis kummaline päev mul täna!
Pean naerma?... Kuid see oomen, oomen
Jah, selle terviseks nüüd joome!"