Taldrik
Proosa[muuda]
- Meid kurvastab tänaval kõdunev linnukorjus, kuid mitte see, mis lebab meie ees taldrikul. (lk 25)
- Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 36/2004
- "Kas toodigi siis taldrikul kätte?" küsis ta vaimustatult.
- "Taldrikul jah," vastas Ostap ükskõikselt. "Helesinise äärega taldrikul. Hammaste vahel toodi ära. Liputati hulk aega saba, enne kui nõustusin vastu võtma. Nüüd juhatan mina paraadi! Tunnen end väga hästi."
- Viimased sõnad lausus ta ebakindlalt. (lk 375)
- Ilja Ilf, Jevgeni Petrov. "Kuldvasikas". Tänapäev, 2014. Tõlkinud Vladimir Pirson
- Pipi soojendas suure pajatäie vett, mille ta siis vähimagi kõhkluseta köögipõrandale välja kallas. Seejärel võttis ta oma suured kingad jalast ning pani need hoolikalt leivataldrikule. Siis sidus ta kaks küürimisharja oma paljaste jalgade otsa ja sõitis harjadel nagu uiskudel üle terve põranda, nii et vesi pritsis, kui ta sellest läbi tuhises. (lk 51)
- Lihapannkoogid maitsesid väga hästi, kui neid sai süüa auravalt kuumadena. Taldrikud ja nuge-kahvleid polnud käepärast ning Annika küsis:
- "Kas me võime neid sõrmedega süüa?"
- "Minugipoolest," vastas Pipi. "Ma ise pooldan küll rohkem seda va suuga söömise nõksu." (lk 168-169)
- Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk
- Me seisime kõik väljas ja vaatasime aknast Fridolfit. Ta vääksus nagu väike näljane laps ning sõi kiiruga ühtejärge ära leivakorvi, kandiku ja viisteist taldrikut. Siis asus ta laua kallale. Ta murdis sellel kõik neli jalga alt ja näris nii, et saepuru tuiskas suunurkadest, aga tähendas ise, et kui see tahab olla spargel, siis küll kõige puisemat sorti. Lauaplaati pidas ta paremaks, sest matsutas süües suud ja ütles, et see on kõige parem võileib, mida ta lapsest peale on söönud. (lk 239-240)
- Astrid Lindgren, "Pipi läheb laevale", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk
- Köögi poolt kostis klirinat, ehkki tegelikult oli see rohkem klirtsendo - selline pikaldane klirin, mis saab alguse, kui taldrikuvirn hakkab libisema, jätkub, kui keegi üritab seda kinni püüda, kujundab välja meeleheitliku teise teema, kui püüdja taipab, et tal pole kolmandat kätt, ning lõpeb vaikselt r o i n r o i n r o i n, kui ainuke imekombel terveks jäänud taldrik põrandal ringiratast keerleb.
- Terry Pratchett, "Maskeraad". Tõlkinud Triinu Pakk-Allmann. Varrak 2005, lk 163
