Uisk

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
  • Kooliõpetajale antud tõotus, kõik ülesanded ise valmis teha, oli tema peast juba ammu ununenud ja selle aset täitsid, nagu ennegi, indiaanlased, Kentuki poisid, vibupüssid, puust uisud süllapikkuste nööridega ja nii edasi; igatahes kõik imelikud, mitte harilikud asjad. Iseäranis imekspanemise väärt suur oli tema juures puu-uiskude sigivus, mis igatahes osalt hooaja arvesse tuli panna. Ta müüs neid iga päev ühe ja paari kaupa, aga teine päev oli tal neid jälle kaks-kolm tükki kaasas. Kuulujutt käis ringi, et Toots raudu, mis uiskudel all olid, vikatitest tegevat; kuid uutest ja mitte vanadest, ärakulunud vikatitest. Keegi oli kunagi kuulnud, kui Toots Visakule kõrva sisse järgmist oli sosistanud:
"Vikatid on kambri lakas. Sealt ma teisi toon ikke... Iga päev ühe." Ja edasi oli ta sõrme suhu pistnud, kurvalt pead raputanud ja tähendanud:
"Kui nüüd vanamees suvel heinamaale tahab minna ja vikatid maha toob, siis põle enam mitte ühte vikatit otsas. Kõik paljad varred, seo või vana saapa laba otsa ja niida."
  • Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 112


  • Pipi soojendas suure pajatäie vett, mille ta siis vähimagi kõhkluseta köögipõrandale välja kallas. Seejärel võttis ta oma suured kingad jalast ning pani need hoolikalt leivataldrikule. Siis sidus ta kaks küürimisharja oma paljaste jalgade otsa ja sõitis harjadel nagu uiskudel üle terve põranda, nii et vesi pritsis, kui ta sellest läbi tuhises.
"Oleksin ilmselt pidanud hakkama uisuprintsessiks," ütles ta ja tõstis ühe jala otse üles, nii et küürimishari ta vasaku jala otsas lõi laelambi küljest tüki ära.
"Vähemalt graatsia ja võlu on mul olemas," jätkas ta ning tegi kiire hüppe üle tooli, mis ta teel ees seisis. (lk 51)
  • Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk