Graatsia

Proosa

• Kehaline jõud on kangelaste eripärast laskunud niisugusse teenimatusse põlgusse, et mehed paistavad pidavat seda samavõrd tarbetuks nagu naisedki: viimased, kuna jõud vähendab nende naiselikku graatsiat ja seda armsat nõrkust, mis on nende teenimatu võimu allikas, ning esimesed, kuna see paistab olevat kahjulik härrasmehe iseloomule.
  • Mary Wollstonecraft, "Naiste õiguste õigustus" ("A Vindication of the Rights of Woman: with strictures on political and moral subjects", 1792), tlk Raili Marling, Ariadne Lõng, 2016, lk 75

• Lawrence Lefferts oli stiiliküsimustes New Yorki suurimaid asjatundjaid. Tõenäoliselt oli ta selle keerulise ja huvitava teema uurimisele rohkem aega pühendanud kui keegi teine; ent ometi ei saanud ta täielikku ja enesestmõistetavat kompetentsust üksnes uurimistöö arvele kirjutada. Piisas vaid ühest pilgust: alates lagedast längus laubast ja ilusate heledate vuntside lookest kuni pika ninaga lakk-kingades jalgadeni elegantse luidra isiksuse alumises otsas viitas kõik sellele, et niisugune "stiilitunne” peab olema kaasasündinud talent. Inimese juures, kes nii kalleid rõivaid nii hoolimatu vabadusega kanda oskas ja oma pika koguga seesugust lõtva graatsiat väljendas, ei saanud muud seletust ollagi. Nagu üks noor imetleja oli kunagi tema kohta öelnud: "Kui üldse keegi oskab öelda, millal õhtuülikonna juurde musta lipsu kanda ja millal mitte, siis on see Larry Lefferts." Ning ka džimmikingade ja lakknahast "oxfordide" igaveses vaidlusküsimuses polnud keegi tema autoriteeti eales kõigutada suutnud.
  • Edith Wharton, "Süütuse aeg", tlk Lia Rajandi, 1995, lk 8-9

• Pipi soojendas suure pajatäie vett, mille ta siis vähimagi kõhkluseta köögipõrandale välja kallas. Seejärel võttis ta oma suured kingad jalast ning pani need hoolikalt leivataldrikule. Siis sidus ta kaks küürimisharja oma paljaste jalgade otsa ja sõitis harjadel nagu uiskudel üle terve põranda, nii et vesi pritsis, kui ta sellest läbi tuhises.

"Oleksin ilmselt pidanud hakkama uisuprintsessiks," ütles ta ja tõstis ühe jala otse üles, nii et küürimishari ta vasaku jala otsas lõi laelambi küljest tüki ära.

"Vähemalt graatsia ja võlu on mul olemas," jätkas ta ning tegi kiire hüppe üle tooli, mis ta teel ees seisis.

• • Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", tlk Vladimir Beekman, rmt: Astrid Lindgren, "Pipi Pikksuka lood", 1999, 4. trükk, lk 51

• Yossarian oli sellest Nõks-22 klauslist sügavalt liigutatud ning vilistas aupaklikult.

"On alles nõks, see Nõks-22," märkis ta.

"Parim omasuguste seas," nõustus doktor Daneeka.

Yossarian nägi selgelt, kui peadpööritavalt arukas see oli. Selle osade täiuslikes paarides oli elliptiline täpsus, mis oli graatsiline ja šokeeriv nagu hea nüüdiskunst, ja kohati ei olnud Yossarian päris kindel, et ta seda üldse nägi [---].

• Joseph Heller, "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020, lk 60

• Šarlottel oli heledapäistele rannatütarlastele omane pikk, veidi allapoole kõverduv nina, juuksed helkisid niisama vasekarva blondilt nagu Tiziani "La Bellagi" juuksed. Ta oli niivõrd graatsiline, et tundsin end tema juuresolekul kohmaka noorloomana... Olen teda tihti joonistanud. Isa ja Uli austasid teda. Seisime akna all ning vaatasime talle järele, kui ta Konradi kõrval üle tänava läks, nõelpeentel kontsadel ja seelikus, mis teise nahana puusade ümber liibus. Ohkasime siis, vaatasime üksteisele otsa ja pilgutasime silma.

Šarlotte aga sammus oma nõelpeentel kontsadel piki meie imetluste rada, sammus läbi "teie vabariigi piiratud, viletsa elu", üle sektoripiiri Lääne-Berliini, Leiseri ja Horni juurde Kohdammi ääres, ja ühel päeval ka läbi Marienfelde vastuvõtulaagri värava, ning Konrad tema kõrval.

• Brigitte Reimann, "Õde-vennad", tlk Rita Tasa, 1966, lk 24