Brigitte Reimann

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Brigitte Reimann (1966)

Brigitte Reimann (21. juuli 1933, Burg bei Magdeburg, Saksamaa - 22. veebruar 1973, Ida-Berliin, Saksa DV) oli Saksamaa kirjanik.

"Õde-vennad"[muuda]

Brigitte Reimann, "Õde-vennad", tlk Rita Tasa, 1966.


  • Kui ukse juurde läksin, mul lihtsalt keeras kõik sees. "Seda ma ei unusta," ütles ta. Ise seisis liikumatult ja väga sirgelt keset tuba ning sõnas jäise kuiva häälega: "Seda ma sulle ei andesta." Leidsin ukselingi ja hoidsin sellest esikus mõnda aega kinni, oodates tema häält, vandumist või seda, et ta kingaga vastu ust viskab.
Varem, kui tülitsesime, oli ta mind kingadega pildunud, isegi vaasiga, ja ükskord, kui ma ta rõdule kinni panin, lõi ta rusikaga klaasi puruks. Tollal, sellest on juba palju aega möödas, oli ta väga äkiline, ja mõnikord ma isegi kartsin teda, nüüd aga oleks mulle ta äkilisus rohkem meeltmööda olnud kui see jäik, kuiv rahu. (lk 5)
  • Jäin paariks minutiks esikusse seisma. Läbi avatud akna nägin maja ees kasvava pähklipuu niiskeid pruune oksi ja kaharaid lehenuppe. Suvel võlvuvad oksad tumerohelistena, rasketena ning usaldustäratavaina trepi kohal, ja tuulega puudutavad lehed kergelt aknaid. Täna on teisipäev, kolmas lihavõttepüha, siidkollased forsüütiad on juba ära õitsenud. (lk 5)
  • Järsku tundus mulle, et võib-olla armastan Ulis ainult minevikku, seda juba pooleldi ununenud idüllilist lapsepõlve, ja kuigi ma nüüd kainelt seda aega hinnata suudan, vaatan teatud sentimentaalse naudinguga tagasi mälestuste värelevale filmilindile, sellele üksteisele järgnevate värviliste olustikupiltide reale:
Õitsvad kirsipuud aias, liivakast, punased ja kollased plekist vormikesed, eefeuga kaetud müür, mille jalamil, violetsete õitega laialeheliste takjate vahel, me niiskelt, mustalt kõdumullalt teokarpe korjame; lehtla ühe koolivenna aias, kelle nime juba olen unustanud; kükitame heintes, mis lõhnavad kuivalt, ja suitsetame, lühikestes indiaanlaste savipiipudes aga on tubakaks viinapuulehed; rõdu, juulipalavus, sinise-valgetriibuline päikesevari, lillekastid lokkavate petuuniatega; on lõunaaeg, me ootame isa, kes kirjastusest jalgrattal koju sõidab; tunneme juba tema signaali, lehvitame ja hõikame; koht naabruses, kus toorestest laudadest kokkulöödud kaubaplatvormid kitsastel rööbastel ümber puuhoovi sõidavad, lõhnab magusalt ja tugevasti värske puidu järele; mängime trappereid ja indiaanlasi ning loobime tomahooke; talveõhtu, mu ümar ning tumedajuukseline ema istub korvtoolis mahagonpruuni õmbluslauakese ees ja loeb meile Anderseni muinasjutte ette; akna taga hämardub; sajab lund... (lk 6-7)
Kunstialane kirjastus, kus mu isa töötas, suleti kui "sõjalise tähtsuseta ettevõte". Käisime isa saatmas, ema nuttis. Kord tuli meie juurde juuditar, et hüvasti jätta. Ta kandis mantlil kollast tähte ja ta säbrus juuksed olid täiesti hallid, kuigi ta oli niisama vana kui ema. Ta ütles, et ta saadetakse nüüd maalt välja, ja seisis all trepi juures ning nuttis. (lk 7)
  • Ema on jalatsivabriku omaniku tütar, ta käis läbi meie linna rikaste juudiperekondadega, ka natside ajal, ka siis, kui "aarialased" nende perekondade vabrikud üle võtsid ja häbiasjaks peeti ühe juudi korterisse minna. Ema oli täiesti apoliitiline. Ka isa oli apoliitiline, kuid ta ei suhelnud enam juutidest tuttavatega; ta vihkas natse, nimetades Hitlerit tõusikuks, kuid ta oli ettevaatlik mees, kellel on perekond... Sellest kõigest sain teada alles tükk aega pärast sõda, üksikute jutukatkendite põhjal. Olime siis ju alles väikesed, ainult kõige vanem meist, Konrad, kandis kolmapäeviti ja laupäeviti hitlerinoorte pruuni särki: temal oli siis "valvekord". (lk 8)
  • Ühel õhtul — see pidi olema 1945. aasta mai alguses — on kõrvaltoas keegi võõras sõdur. Uli piilub läbi võtmeaugu ja ütleb: ainult jefreitor. Kössitame hiirvaikselt oma lapsevoodites. Kõrval mängib raadio, kuid äkki on muusika kadunud ja me kuuleme nelja kumedat timpanilööki (see on juba teada, samuti nagu on teada täiskasvanute õiendamine: miks lapsed veel üleval on? Pange ometi lapsed magama!), nelja timpanilööki ja tervitust "Germany calling..." Uli, kes vanema venna käest kontrollimise eesmärgil sõnu tohib küsida, ütleb: Germany tähendab Saksamaa.
Lõpuks läheb võõras sõdur minema. Kuid ta ei ole enam: sõdur, ta kannab nüüd meie isa ülikonda. (Ja ma pole sugugi kindel selles, kas mu heasüdamlik, ettevaatamatu, ema tookord teadiski, mida ta tegi. Ma pole seda tema käest kunagi küsinud. Arvatavasti on ka ta ise võõra, sõduri, kes oli ainult jefreitor, unustanud.) (lk 8)
  • Järgmisel hommikul majutatakse meie korterisse vene ohvitsere. Konrad kõnnib vaikides ning süngelt mööda maja. Ema magab meie juures lastetoas. Ohvitserid jäävad siia nädalateks, kuudeks, pooleks aastaks...
Kõige rohkem meeldib meile vanemleitnant Vassili Ivanovitš. Ta on valgepäine ja kõhn, ja kui ta naerab, langevad juuksesalgud tallenäkku. Ta toob kööki pekki ja saia. Mõnikord teeb ta õue lõkke ja praeb šašlõkki — küpsetab varda otsas lambaliha tomatite ja sibulalõikudega —, meie aga istume vesiste silmadega suitsu käes ning loobime kuumi, vürtsitatud lihatükke ühest käest teise. Õhtuti käib Vassili juures külalisi. Keegi mängib siis akordioni, tundide kaupa, ikka sedasama ühetoonilist viisi. Kui Vassili on joonud, tantsib ta hopakki, nii et põrandalauad värisevad. Isa töötuppa majutatud Griša ees on meil hirm. Seljas ainult oliivrohelised kalifeepüksid, istub ta pühapäeviti kummulikeeratud riietekapil, mille jumal teab kes on tirinud aeda võõrasemade peenrale. Grišal on mustad vuntsid ja rasked silmalaud; ta istub, suitsetab piipu ja vaikib, suitsetab ja põrnitseb meid vaenulikult. Vassili rääkis kord köögis, et fašistid olid Grigori naise maha lasknud. Nad lasksid maha ka ta väikese poja... Ema kahvatab, kui Griša talle västu tuleb. (lk 8-9)
  • Meie nälgime. Ema müüb ehteid, voodipesu ja nägusaid vanu portselankujukesi klaaskapist. Ta näitab meile ristatud siniseid mõõku: Meisseni toode. Need on teie vanaisa kogutud. Kui vanaisa ainult teaks... Emal pole äritsemiseks annet; ta toob kaasa kotikese vilja, leiva, seljakotitäie kartuleid.
Suvine koolivaheaeg. Kõrrepõld, mille kohal väreleb õhk, päike, tolm, küpse vilja põhkjas lõhn. Korjame viljapäid, kummargil ja paljajalu; kui kedagi läheduses pole, kisume viljakõrsi ka hakkidest... Kodus söögitoas on jahe; ruloo vahelt tungib punast õhtuvalgust. Laud on kaetud valgest damastist linaga, sööme hõbelusikatega jämedaid pruune põldube. Uli ütleb: "Sule korraks silmad!" Kiiresti on ta minu taldrikule paar lusikatäit ube tõstnud. Sina oled tüdruk, sa oled ju nõrgem. Õhtuti panen tema padja alla viilu kuiva leiba. Sina oled poiss, poisid söövad rohkem. (lk 9)
  • Üks juunikuu öö: ootame jaamapargis, tuule käes kõikuva lambi valguses on põõsad nagu roheliseks lakitud. Hoian Uli käest kinni, kui kõhn arglik mees meie poole tuleb. Ta kallistab meid, pisarad jooksevad üle ta näo. Võõras mees lagunenud mundris, kes rääkides kogeleb; nüüd siis tuleb talle "isa" öelda — kuid tal pole midagi ühist selle heatujulise noore mehega, kes meile varem šokolaadist sigareid kaasa tõi ja toolidest ehitas vigvami Winnetou ning Minne-Haha jaoks.
Järgneme täiskasvanuile käsikäes: peame nüüd tagasitulnu vastu kokku hoidma. Ema ütleb: lapsed on mul lihtsalt üle pea kasvanud. Koju tulnud isa hakkab jälle tegelema meie kasvatamisega, kuid neli aastat tundis ta meie nägusid ainult fotode põhjal, nii et vaevalt ta meist küll midagi teada võib. (lk 9-10)
  • Olime oma vaesel emal tõepoolest üle pea kasvanud ja tundsime nüüd, et midagi ohustab meie jultunud iseseisvust; vanem vend ei suutnud kaua aega unustada vere- ja aupussi ega hitlerinoori. Isa aga, inimene, kes muidu ainult kirjutuslaua taga oli istunud, oli Jaroslavli ümbruskonna metsades puid raiunud ja kolhoosides kartuleid mullanud, õppinud antifašistlikes ringides ja sõitnud tuhandeid kilomeetreid läbi Nõukogude Liidu; tema ütles, et meil on väga palju jälle heaks teha.
Hiljem olukord muutus, vaidlesime iga õhtu: sinu põlvkond on süüdi, teie valisite Hitleri. Sina oled süüdi.
Mina Hitlerit ei valinud, olen alati olnud natsismi vastane.
Sina aga ei võtnud nende vastu midagi ette.
Mida võisin siis mina üksinda teha? Ma lihtsalt pidin kaasa jooksma.
On neid, kes kaasa ei jooksnud. Aga teie: koht, perekond, olemasoluküsimused... Ja meie peaksime oma vanematest veel lugu pidama!
Olime leppimatud ning halastuseta, ja lõpuks loobus isa end kaitsmast. Käisime siis keskkoolis; kogu aja toitsid ja riietasid meid vanemad oma naeruväärselt väikesest palgast; nad tegid rasket tööd ja õppisid, ilma et oleksid hädaldanud. Vana kombe kohaselt ei tehtud rahast juttu. (lk 10)
  • Kirjastust, millele isa oli kirjutanud artikleid saksa arhitektuurist ja koostanud albumeid Tizianist ning Raffaelist, Goyast, Rembrandtist ja Frans Halsist, pole enam olemas. Segastel sõjajärgsetel aastatel, mis olid soodsad igasugusteks kahtlasteks tehinguteks, töötas ta kapitalivaese, kuid kõlava nimega firma esindajana. Pärast rahareformi oli ta ühe tekstiilikäitise tööline, hakkas siis kaugõppe teel õppima, lõpetas insener-ökonomistina ja on praegu sama tekstiilikäitise plaaniosakonna juhataja. Ta on ettenägelik, lüheldane, liikuv härra, kel pole vaba aega ja keda pool tosinat korda on autasustatud ratsionaliseerimisettepanekute eest; ta kannatab sageli seljavalude, vegetatiivsete häirete ja veel paari haiguse all — haigused, mida põhjendamata irooniaga nimetatakse mänidžerihaigusteks. (lk 11)
  • Kui ma selle üle järele mõtlen, kas meiegi nende viieteistkümne sõjast möödunud aasta jooksul omapoolse panuse andsime, siis näib mulle, nagu oleksid isa ja ema meil üle pea kasvanud. Me astusime küll nende vastu üles, nimetasime neid väikekodanlasteks ja kaasajooksikuteks, kuid mida me siis õieti oma vanematest teame? (lk 11)
  • Kell reetis mu ärevuse: olin istunud siin veerand tundi, mis mulle selles kauakestvas, pealetükkivas vaikuses väga pikana tundus. Kuulatasin, isegi silmade, suu ja pingul õlgadega. (lk 12)
  • Alguses oli üsna huvitav kuulda lugusid inimestest, kellega kunagi koos koolis olime käinud, keda tänaval või kinos teretanud või keda lihtsalt niisama teadsime, nagu väikelinnas kord juba inimesi teatakse. Ometi ei puudutanud see kõik mind sugugi, sest need olid lood võõraks jäänud maailmast, mis paistis nüüd väiklase ning kitsana; kui selle linna ilmet värvide abil edasi anda, oleksid kõrvuti olnud hall, violetne ja paar laiku roosat.
"On neil inimestel ka mured," mõtlesin ma üleolevalt. "Meie alustame ülesehitustöö teist etappi. Tegeleme tuhande keerulise küsimusega, plaanitäitmise, ajakao ja materjalipuudusega." Ütlesin seda ka Ulile, sest arvasin, et temagi tehasel on samad raskused; jutustasin talle oma brigaadist: keevitame kõrge sulamistäpiga teraseid, mida veame sisse Lääne-Saksamaalt; peale selle pidime käesoleva ajani Lääne-Saksamaa käest ka elektroode ostma.
Uli lausus: "Niikaua kui sõltutakse Hoeschist ja Mannesmannist, ei tohiks kombinaati ehitada. Kui need kontsernid peaksid välja langema, olete omadega läbi."
"Pea, pea," ütlesin ägedalt, "paks meister katsetas ka meie elektroodidega. Kõik klappis, kusjuures sadu tuhandeid kokku hoiti."
Baarinaine silmitses mind imestunult: "Ja mina arvasin, et olete kunstnik..." (lk 13)
  • Mõlemad olid koos keskkooli lõpetanud ja Hans oli niikaua meie pool käinud, kuni Uli märkas, et oleme armunud. Arvatavasti pidas ta meil silma peal, tabades meid just siis, kui trepi juures pähklipuu all suudlesime. Vaikides võttis ta Hansul turjast kinni ja lükkas ta enda. ees läbi aia väravast välja. Siis vaatas ta minu poole ja ma nägin pimedas ta hambaid ning silmavalgeid. Ta ütles: "Lõpp! See pole midagi sinu jaoks, Elisabeth. Juba homme õhtul suudleb ta kedagi teist." Nutsin veidi. "Ta ei ole vastuvõetav," ütles Uli; see lause oli mulle alati olnud seaduseks, millele pidin alistuma. Seisin kardina taga, kui Hans tänaval vilistas, kuid akent ma ei avanud. Ta vilistas veel üsna sageli. (lk 14)
  • Ta väikesed pruunid käed lebasid lauaklaasil; hästi lühikeseks lõigatud küüntel oli palju väikesi täpikesi. (... armastasin neid käsi ja lapselikult lühikeseks lõigatud küüsi, mõnikord isegi suudlesin arme ja kriimustusi käeseljal. Nüüd, kus ma sellele mõtlen, on mu süda nagu mingi täpselt määritletud punkt, millesse on koondunud kogu valu ...) (lk 14-15)
  • Hans puudutas mu põlve. "Kas ikka veel vennalt küsima peab, kui õega tantsida tahetakse?"
Mõtlesin: "Varem, kui kinost tulime, oli tal kombeks väikese sõrmega mu õlga silitada..." Nüüdki tundsin ta puudutuses sedasama ettevaatust, millega meie perekonnaarst elektrilüliteid ja ukselinke katsus. (lk 15)
  • Hans jäi minu kõrvale seisma ja nad hakkasid mõne aja pärast rääkima autodest. Ma ei kuulanud enam pealt, kõnelused autodest on mulle igavad. Olen küll õppinud vahet tegema veoauto ja isekallutaja vahel, kuid sõiduautodest tean ainult seda, et nendega on mugavam reisida kui rongiga. (lk 15-16)
  • "Tule lähme tantsima," ütles Uli. Parkett oli ülimalt koormatud ja me tammusime kogu aja ühe koha peal. Uli on peajao minust pikem; topsulisest mustast riidest pintsaku all tundsin ta tugevaid, pingul lihaseid. Tantsu ajal hoidus ta sirgelt; aeg-ajalt pani ta mulle käe hoiatavalt käsivarrele ja manitses: "Liigu viisakalt, Betsy, sa oled ju Kesk-Euroopas. See siin pole mingi rituaaltants." (lk 16-17)
  • Tantsulokaal suleti kell kaksteist. Kelner korjas laudlinad ära ja asetas toolid laudadele; õhk oli raske ja hall. Kell pool üks istusime ainult veel meie kuuekesi baari juures; baari kohal põles ainuke tuhm lamp; ruum meie taga oli tühi, pime ning õudusttekitavalt suur, varjud nagu neelasid kõik seinad, nurgad ja virnadesse laotud toolid. Pillimehed jõid õlut. (lk 18)
  • Lõpuks ometi jäi Joachimi nägu paigale ja ma leidsin taas ta silmad, mis mõnikord on rohelised nagu lehed päikese käes, mõnikord aga paistavad pikkade ripsmete alt hallidena, kusjuures see värv pole võrreldav ühegi teise halli värviga. (lk 19)
  • Ah, ja mina ei taibanud midagi, ei taibanud siis veel mitte midagi, pigem tundus mulle naljakana näha oma muidu nii korrektset venda lahtise särgikaeluse ja viltuse lipsuga, ja ma naeratasin andeksandvalt, nähes teda hambaid kiristamas ning suud kõverdamas: uskusin, et see on tühiseid asju traagilistena näidata sooviva purjus mehe suureline, kuigi lapsik melodraama.
Olin iga sõna nii täpselt kuulnud, et neid veel praegugi mälu järgi korrata võin. Kuidas võisin siis nende tähendust mitte mõista? Kuidas tohtisin, seda vennas alkoholi mõjul puhkenud kibestumist naeruväärseks teatriks pidada! Olin teda alati ju igas asjas usaldanud, olin kindel, et tunnen kõiki või peaaegu kõiki ta mõtteid ja kavatsusi, tegelikult aga ei teadnud ma tookord, üleeile, oma lähemast inimesest mitte kui midagi... (lk 20)
  • Kuulsin neid kõnelemas, kuulsin Joachimi rääkimas leebe, rahuliku häälega ja tundsin lausa füüsiliselt, kuidas pinge minus järsult lõdvenes. Olin peaaegu õnnelik, vähemalt silmapilguks. Kui nad juba omavahel kõnelevad, kui Uli on kas või nõus teda ära kuulama, siis tähendaks iga lause sammu vastastikuse mõistmise suunas. Kusagil olid nende teed ristunud, punktis, mida ma kindlaks teha ei suutnud ja mida võib-olla ei saagi määratleda nagu näiteks täpsete arvudega kilomeetriposti; ometi polnud maa-ala nende vahel mõõtmatuks muutunud. Seisin esikus sukis ja mõtlesin, kartsin ning lootsin: on veel võimalik lehvitada, veel ön võimalik hüüda... (lk 21)
  • Hommikupäike oli edasi nihkunud, madal taevas laius kahvatusinisena puiesteed ääristavate puude ja köögiaknast paistva ning maakohta meenutava linnaosa kohal, kus majad ja kuurid kitsastes õuedes nagu kiilutud olid üksteise kõrvale. Pähklipuu okstel ja lehetippudel sädelesid päikese käes vihmapiisad — hommikul oli kõvasti sadanud. Värvimata tara, viimane kui üks latt niiskusest läbi imbunud, oli muutunud mustjaspruuniks, just nagu oleks seda tõrvatud. (lk 21)
  • Plangu ääres, otse värava kõrval, seisis Joachimi ametiauto, roheline "Wartburg". Ettepoole kummardudes võisin näha juhi paremat õlga ja käsivart, samuti signaallipuna helendavat raamatulehekülge. Tunnen juhti vaid põgusalt, sest Joachim ei kasuta autot kunagi erasõitudeks. See on üks tema printsiipe, mida ma küll imetlen, kuid mis tegelikult on ebamugav ja mingit mõnu ei paku. Ta on üldse üks ebamugav inimene. (lk 21)
  • Väsinult istusin uuesti maha kingakapile, nagu oleks tee ukse juurest seinani olnud pikk, raske rännak mööda kuuma, tolmust maanteed. Tegelikult olin kõndinud ainult piki mälestuste udust rada, kahe aasta võrra tagasi kuni selle lihavõttepühadele järgnenud laupäevani, mil vanema venna käest kirja saime. Nagu hoiaksin seda kirja praegugi veel käes, nii selgesti nägin Konradi väikesi, kiirustavaid, asjalikke suletõmbeid. Kiri oli saadetud Marienfelde põgenikelaagrist.
"... kõike seda siin ei saa võrrelda nõndanimetatud SDV-ga..." (Tookord kirjutas ta veel "nõndanimetatud SDV", hiljem kasutas ta teisi, halvemakõlalisi väljendeid. Ta on alati olnud taiplik õpilane, kes eksimatult on võimeline ette aimama, mida õpetajad temalt ootavad.) "... ühinen Nehru arvamusega: head eesmärki ei saavutata halbade vahenditega... lausa keema ajab, kui mõtlen, kuidas teie juures noorsugu petetakse ja nende ideaalidega mängitakse..."
See oli esimene tosinast markide ning postitemplitega kaetud kirjadest, mille postiljon nagu tavalised, sugulastelt ja sõpradelt saadetud kirjad trepile asetas. Suvel seisis templi peal "Hamburg", kuigi kiri ise oli jälle laagris kirjutatud. Siis polnud Konrad enam minu sõber, ja sugulanegi oli ta ainult perekonnaseisuaktide ning kirikuregistri järgi. Järgmisel suvel aga ma isegi ei lugenud ta kirju enam. (lk 22-23)
  • Mu vend oli mind petnud — võrreldes kõige muuga, oli see vaid köömes, kuid ometi lasus just see köömes talumatu raskusena südamel. Hakkasin nutma. Nägin, kuidas mu käed põlvedel abituid liigutusi tegid ja siis liikumatult lebama jäid, kuidas pisarad halli seeliku peale langesid ning tumedate laikudena laiali valgusid. Samal ajal näis mulle, et vaatlen iseennast nagu mõnd võõrast tütarlast, kellele ma isegi kaasa ei suutnud tunda. (lk 23)
  • Ta on minust viis aastat vanem, ja ma teadsin temast niisama palju või vähe nagu teisedki — õpetajad, klassikaaslased ja sõbratarid. Ta oli tõmmu noormees pruntis huulte ja etiooplast meenutava näoga, mis vaevalt küll ta hitlerjugendi juhtidele meeldis. Ta oli osav ja tark, andekas matemaatik ning alati ümbritsetud piduliku viisakuse oreoolist, mis hiljem nagu kulunud mantlinatuke ainult hädavaevu ta külma hoolimatust suutis varjata. Ta oli alati parim õpilane klassis, inimene, kes minu arvates enesele küünarnukkidega teed rajab.
Mõnikord lausus ta naerdes: "Võtmine on õndsam kui andmine." Kadestasin teda sageli meeldiva oskuse pärast inimestega suhelda — ehkki ta ei pidanud vajalikuks olla viisakas minu vastu. Klassiõhtutele, isegi mitte kinno ei võtnud ta mind kunagi kaasa: olin siis kleenuke, metsistunud plika patside ja haletsemisväärselt kõhnukeste õlgadega, ja ta häbenes minuga käia. (Uli võttis mind alati kaasa ja läks minuga käsikäes üle tänava, sõpradele aga ütles: "Tüdruku kohta on ta küllaltki väärt mark.") (lk 23-24)
  • Konrad õppis R. linnas laevaehitust ja temast sai diplomeeritud insener. Ta abiellus filoloogiga, keda peeti üheks ilusamaks tüdrukuks kogu ülikoolis. Šarlottel oli heledapäistele rannatütarlastele omane pikk, veidi allapoole kõverduv nina, juuksed helkisid niisama vasekarva blondilt nagu Tiziani "La Bellagi" juuksed. Ta oli niivõrd graatsiline, et tundsin end tema juuresolekul kohmaka noorloomana... Olen teda tihti joonistanud. Isa ja Uli austasid teda. Seisime akna all ning vaatasime talle järele, kui ta Konradi kõrval üle tänava läks, nõelpeentel kontsadel ja seelikus, mis teise nahana puusade ümber liibus. Ohkasime siis, vaatasime üksteisele otsa ja pilgutasime silma.
Šarlotte aga sammus oma nõelpeentel kontsadel piki meie imetluste rada, sammus läbi "teie vabariigi piiratud, viletsa elu", üle sektoripiiri Lääne-Berliini, Leiseri ja Horni juurde Kohdammi ääres, ja ühel päeval ka läbi Marienfelde vastuvõtulaagri värava, ning Konrad tema kõrval. (lk 24)
  • "Aga korteri peale on teil ometi õigus!" hüüdsin vahele. "Mingisugune bürokraat mängib kurti — ja teie kirute valitsust, selle asemel et midagi ette võtta."
"Ette võtta," kordas Konrad halvakspanevalt. "Pean ma siis ühe ametniku käest endale õigust kerjama?"
"Mina ei laseks enesele ära öelda," ütles Uli, "esitage ometi kaebus!"
Andsime neile nõu: Minge Neptuni-nimelise laevatehase partorgi juurde, ja kui see ei aita, siis rajoonikomiteesse. Öelge seltsimeestele, et teie ubrikut ei saa kütta, et teil on vaja ruumi töötamiseks, et Šarlotte veel õpib. Küllap nad aitavad teid.
Konrad naeris. Ütlesin: "Mina ei ole parteis ja tülitsen oma kooli parteilastega sageli. Mõnel neist pole kannatust, mõned on ennast täis. Aga kui häda käes, läheksin siiski nende jutule. Nad aitaksid mind, olen selles kindel."
"Nii nagu misjonärid abistavad vaest, rumalat metslast või komistanud patust," pilkas Konrad.
"Praegu on sul halb tuju, poiss," lausus isa pingutatud rahulikkusega. Piinatuna valudest ristluudes, lamas ta kušetil villase teki all. Ta otsaesisel läikisid väikesed higipiisad. "Räägin tehase juhtivate parteitegelastega," jätkas ta, "küll me juba väljapääsu leiame."
"Mina ei hakka nende ees pugema," vastas Konrad järsult. (lk 24-25)
  • Ema oli kogu aja vaikinud. Tusaselt istus ta süngevõitu Rembrandti portree all, ja paistis, nagu langeks pildil olev vari ka tema näole. See vari imes endasse jume ema ikka veel siledalt ja pehmelt näonahalt, mis puudutamisel meenutas siledat, pehmet puuvilja. (lk 25)
  • Veel praegugi, just nüüd kuulen seda katkevat häält... Ema ainukesena pidi teadma, mida Konrad kavatses (nagu hiljem selgus, oli ta seda põgenemist juba ammu ning hoolikalt ette valmistanud).
Nüüd, kükitades köögis, nuttes ja vaadates, kuidas pisarad hallile seelikule langevad, mõtlesin: mind ei huvita, kas mind keegi hukka mõistab. Aga ma ei taha enam teist korda kuulata, kuidas ema ütleb head aega pojale, kes mõne tunni pärast ületab piiri, mis ei eralda ainult linna linnast ja maakohta maakohast. Ja ma ei taha enam teist korda läbi elada, kuidas vend mind hommikuhämaruses suudleb, sosistades: "Kõike head, Liisi", ning seejärel lahkub, lahkub perekonnast, vabariigist ja paratamatult ka minu elust. (lk 26-27)
  • Juuli lõpus saadeti Konrad koos naisega Hamburgi. Finkenwerderi laagris Nessprielis pidid nad üht barakituba veel kahe perekonnaga jagama. Nad jaotasid toa villaste tekkidega kolmeks kambrikeseks. Kord saatsid nad ka foto: laitmatult riietatud Konrad, tema kõrval Šarlotte hõbehallide, kunstipäraselt tupeeritud juustega, nende taga valgeks lubjatud paljas sein, paremat kätt välivoodi, vasakul kapp nagu tavaliselt kasarmutes, sellel kuhjas kohvreid ja igasuguseid keedunõusid.
"Hullumeelsuse kõrgem aste," ütles Uli pooleldi naljatades, pooleldi vihaselt. Isa rebis pildi puruks. Ta on inimene, kelle jaoks teatud nähtused meie elus väljenduvad kontodes ja plaanilistes näitajates; ka poja põgenemise oli ta nendeks ümber arvestanud. Ta arvestas pennipealt välja, mitu tuhat marka üliõpilane Konrad riigile maksma oli läinud, ja võrdles tulemusi arvatava kasumiga, mille andis venna töö diplomeeritud insenerina Neptuni-nimelises laevatehases. "Ta on närukael," ütles isa, "muuseas ka sellepärast," ja näitas meile arvestuse tulemusi, seda tohutut vahet andmise ning saamise vahel. (lk 27)
  • Hamburgist saadetud kirjade häbelike ridade vahelt võisime välja lugeda, et nende mõlema käsi käis alguses üpris halvasti. Selgus, et sõpru, kes vennale Saksa Laevatehastes pinda olid sondeerinud, ei saanud usaldada. Šarlotte sõitis maad mööda ringi, värvates tellijaid ühele naisteajakirjale, kusjuures kirjastuses oli soovitatud alustada sõnadega: "Olen põgenik idatsoonist..." Kaks nädalat pidas Šarlotte vastu kolmanda klassi hotellidele, väsimusele ning valutavatele jalgadele; kahe nädala alandusi umbusklikult paotatud uste taga ei suutnud ta enam päevagi kauem taluda. (lk 27)
  • Nad elasid toas villastest tekkidest seintega, mille taga kärarikkalt ning piinliku täpsusega tajutavalt kulges võõraste inimeste perekonnaelu, inimeste, kellele nad kodanlikust perekonnast pärinevate haritlastena alla vaatasid kui tavalisele lihtrahvale. Ometi ei suutnud nad kõigi nende kuude jooksul seda ülbet tagasihoidlikkust säilitada — puudus igasugune vaikus, igasugune võimalus omaette olemiseks. Teised tundsid juba lõhnast ara, mida nad elektripliidil praadisid, ja kuulsid, millest nad kõnelesid, olles niiviisi nende arglike, tagasihoitud õrnuseavalduste nähtamatuteks, kuid alalisteks tunnistajateks.
Nad esitasid laagriülemale kaebuse. Laagriülem vastas, nad oleksid ometi pidanud arvestama, et tee Föderaalvabariiki (kas ta julges öelda: tee vabadusse?) nõuab neilt ka ohvreid. Nad muutusid kergestiärrituvaks ning riiakaks; läbi villaste seinte tülitsesid nad selle "rämpsuga", tülitsesid ka omavahel pisiasjade pärast, mida varem lahendati lihtsalt käeliigutuse või suudlusega. Ükskord, raevu- ja meeleheitehoos, Konrad koguni lõi oma naist. Elu barakis hävitas nende armastuse. Nad oleksid lasknud end lahutada, kui see poleks olnud võrdne kaotuse ja allaandmisega.
Minu vend, see küünarnukkidega endale tee rajaja, ei andnud alla. Kaotus ei oleks tema plaanidega sobinud, oleks olnud vastuolus tema kreedoga: Usun, et julgetele on maailm valla. Usun, et igal inimesel on võrdsed võimalused haljale oksale pääsemiseks. Usun, et mina, Konrad Arendt, vallutan enesele koha päikese all.
Praegu ongi tal mugav koht päikese all, tsentraalkütte, kahhelkividest vannitoa, koduse baari ja kõige sellega, milleta ei suudetaks elus läbilöönud inimese kodu ette kujutada. Juba ammu on ta tuhande viiesaja margase rahvaauto likvideerinud ja sõidab nüüd "Borgwardiga". Temast võiks saada mõne idatsooni-põgenikke käsitleva jutustuse kangelane. (lk 28)
  • Suveõhtutel, kui õhk majaseinte vahel paigal näis seisvat, jõime ananassi- ning greipfruudimahla ja istusime restorani ees triibuliste päikesekatete all, kus punased ja kollased toolikesed meenutasid hapraid traadist moodustisi Pariisi bulvariäärsete kohvikute piltidelt. Reklaamide hääletu tuledemäng peegeldus katustelt vastu, ujutades siniste, roheliste ja kullakarvaliste värvivihkudega üle näod, autode radiaatorid ja asfaldi; seintel süttisid leegikirjalised tähed ja kustusid siis uuesti; kõrgel ülal, punetavas taevas, rippus võõralt ja tuhmilt paar tähte. (lk 29)
  • Vältisime kõnelusi poliitikast. Pean tunnistama, et püüdsin oma põhimõtteid maha vaikida, ja Gregori oli liiga tark selleks, et tutvustada mulle Kurfürstendammi oma maailma tõetruu peegelpildina. Kuuldes ülikoolikaaslasi tänavanurkadel valju häälega ajalehtede põnevaid pealkirju hõikamas, vaatas ta piinlikkust tundes kõrvale. Gregori vend kuulus ühe Berliini panga kontrollnõukokku. (lk 30)
  • [Elisabeth:] "Kas sa õieti kogu aja teadsid, et tuled pärast lõpetamist siia venna juurde?"
[Gregori:] "Ei. Aga sa tead ju seda, kuidas nad mind abituuriumi ajal õnnistasid. Pidin vastama kuues aines. Ma polnud FDJ-is."
Püüdsin naerda: "Küllap olin siis ikkagi vilets agitaator."
"Kuid sain siiski läbi. Sorry, gentlemen. Sellest hoolimata loobusin edasi õppimast maal, kus sinised särgid ja proletaarne päritolu määravad eksamihinde." (lk 31)
  • Tajusin kuidagi ebamääraselt, et kogu asja tuum peitub just selles, ja küsisin: "Sulle on siis ükskõik, kus ja kellele sa sildu ehitad, mis?"
"Sildade ehitamiseks vajan täpseid matemaatilisi teadmisi, mitte sümpaatiaid ja ammugi mitte parteipiletit," vastas Gregori suurema otsustavusega, kui seda "surnud rassi" esindajalt oodata oleksin võinud. (lk 32)
  • Aeg-ajalt leian postkastist kaardi — Indiast ja isegi Sudaanist: Gregori ehitab nüüd oma sildu vähearenenud maades. Rahulik ning tasuv amet. Ükskord, kui silmitsesin kaardile kritseldatud tervitust ja alati korduvat "Igavesti Sinu G.", mõtlesin endamisi, et kas täpsele matemaatikule Gregorile oleks olnud ükskõik, kui temast sillaehitusinseneri asemel oleks saanud spetsialist raketodroomide erialal. Meenutasin meie viimast õhtut Berliinis ja seda alatiseks mällu sööbinud silmapilku, mil sõnatult Gregori kõrval käsipuule toetusin.
Taipasin äkki, et olin üles leidnud vea tema arvestustes. (lk 32)
  • Jaamahall lõhnas kohvi, kakao, lõunamaiste puuviljade ning võõrapäraste kallihinnaliste vürtside järele nagu koloniaalkauplus, milles varem sisseoste olime teinud. Toetasin ema ettevaatlikult küünarnukist. Kartsin Konradit nähes heldida. Ma ei tahtnud aga heldida ja sisendasin seepärast enesele, et kõik need legendid vennaarmastusest ja veresidemetest on paljas müstiline jama: ma ei hakka ometi kallistama ülejooksikut lihtsalt sellepärast, et ta juhuslikult on minu vend. (lk 32)
  • Alguses näis mulle, nagu poleks Konradi näos midagi muutunud: see tuletas meelde lähedast, sada korda ristirästi läbikäidud maastikku. Nüüd aga märkasin kurbuse ning ehmatusega uusi teravaid kortse silmade ja suu ümber, nagu korraga avastatakse tulekahju musti jälgi tuttavas metsas. (lk 33)
  • Konrad jutustas Hamburgist, laevatehasest, ilusast Šarlottest ja ta kahekümnest Pariisi päritoluga kingapaarist, mis olid ostetud ärist, kus kingad maksid neli-viiskümmend marka rohkem kui mujal, — samas heitis ta andeksandva pilgu mu madala kontsaga sandalettidele. Šarlotte aga külastas ainult seda äri, sest vastuvõtušeff kohtles teda nagu vürstinnat, ja ka Nadja Tiller ostis oma kingad sealt... Mulle tundus see koomilisena, kuni mõistsin, et vastuvõtušeff ja Nadja Tiller on Šarlotte ja isegi Konradi jaoks tõepoolest olulised. Siis meenus mulle, kuidas ma Gregoriga esimest korda siin olin istunud ja inimestele üksisilmi otsa vaadates ängistava pingega keelt püüdnud jälgida, mida nad kõnelesid. Nad rääkisid saksa keelt, kuulsin saksakeelseid sõnu — ja olin ometi nagu tundmatu reisija võõral maal. Möödunud aastal Prahas tundsin end nagu kodus, ja kuhu ma iganes ka läksin, kõrvus tšehhikeelsed sõnad, ei tundnud ma end hetkekski võõramaalasena. (lk 33-34)
  • Konrad jutustas, ta ehitavat praegu tanklaeva koos ühe teise inseneriga, kes oli samuti ülikooli lõpetanud SDV-s. Kui ta oma tööst rääkis, omandas ta nägu teise ilme. "Meie ei raiska aega pikkadele arvutustele, vaid konstrueerime, arvesse võttes eelmiste aastate kogemusi. Need sealt Neptuni-nimelisest Laevatehasest nutaksid, kui näeksid, kui lihtsalt see meie käes käib." Siis vaatas ta otse minu poole: "Aga mis meil muud üle jääbki? Teisiti poleks üldse võimalik niisuguse tohutu tempo juures siiski nii odavalt laevu ehitada. Meie ei upu organisatoorset laadi küsimustesse, muuseas ka sellepärast mitte, et meil pole materjalipuudust. Seal teisel pool," — seda ütles ta häälega, nagu peaks ta end kellegi vastu kaitsma — "seal pidin muret tundma iga tühiseimagi kruvi pärast, millest võis saada lahendamatu probleem..."
Noogutasin, see oli mulle ka oma brigaadist tuttav: kui üks meie keevitajaid tahtis kas või ainult ketilüli keevitada — töö, mis ei kesta isegi viitteistkümmend minutit —, pidi ta jooksma, et saada tosin töökäsku ja kaks tosinat allkirju. Paha tuju korral vandus brigadir, et ta peab veel kaht ametnikkugi toitma. (lk 34)
"Sinu brigadir?" küsis Konrad kulme kergitades. "Luukas," ütlesin, "ta nimi on tõepoolest Luukas, ja ta tunneb itaalia koolkonna kunstnikke paremini kui mina." (lk 34)
  • Konrad vaatas emale kannatliku naeratusega otsa. Kuid ema ei naeratanud vastu, vaid ütles: "Ka mina olin alguses tüdruku pärast mures. Nüüd aga on mul isegi hea meel, et ta kombinaadis töötab, kenade, soliidsete inimeste seas — võrreldes nende poolhulludega, kellega ta koos õppis." Tõepoolest, tänase päevani pole ta sedasorti kunstnikega harjunud; umbusu ja imestusega jälgis ta koolikaaslasi, keda vahetevahel koju kaasa tõin, ja me ei andnudki talle võimalust meid tundma õppida kui rasket tööd tegevaid inimesi, kes me oma ateljeedes tegelikult olime. Tema ja teiste koduste jaoks eksisteeris ainult teeseldult ekstsentriline käitumine, jämedakoeline kampsun, sorakil napoleonisoeng ja lohakas komme sigaretituhka toas laiali raputada ning käredalt ja valjusti vaielda. Meie sekka mitte kuuluvate inimeste rahuliku kombekuse jätsime kui kodanliku igandi õlakehitusega sinnapaika. (lk 35)
  • Viimane pool aastat elasin ühes neist madalaist, tõrva ning päikese järele lõhnavaist elamubarakkidest. Kui töötasin, istus rauast välivoodil alati kolm või neli külalist ja vaatas pealt — torulukksepad ja masinistid ja puusepad mustast velvetist tööriietes. Nad peaaegu ei kõnelnudki, nad lihtsalt istusid ning vaatasid mu käsi, tõsiselt ja keskendunult nagu inimesed, kes teiste tööst lugu peavad. Alguses häirisid nad mind, tegid rahutuks, kuid aja jooksul harjusin nendega ja nüüd isegi ootan neid.
Õhtuti tuli Luukas, kes elas naaberkvartalis. Sageli tõi ta mõned brigaadiliikmed kaasa, me lobisesime, jõime piparmünditeed ja vahel sekka isegi odavat, teravalõhnalist kaevuriviina. Aken oli avatud, koos maheda õhtuõhuga tungis sisse metsa hõngu, mis oli täis seente ja niiske sambla vürtsikat lõhna. Kuulatasime tuule käes liikuvate mändide madalat, sumedat müha, akordionihääli ja palgapäevadel õlleputka juurest kostvat naeru ning purjus meeste laulu. (lk 36)
  • Olin kombinaadi kunstiringi juhataja, amet, mille keegi agar ametiühingutegelane mulle kaela oli sokutanud. Ringis oli neid, kes ei toonud kaasa midagi muud peale armastuse asja vastu ning hea tahte, siis kaks, kolm andekat inimest, kelle suhtes mul olid auahned plaanid, ja paar üliosavat diletanti, kes halearmsaid lillas toonis nõmmemaastikke ja idüllilisi kalurionne kopeerisid ning neid oma kaastöötajate seas levitasid. Nad võtsid nende õlivärvides soperdiste eest niisugust hinda, mille eest oleks saanud pool tosinat suurepäraseid reproduktsioone. Mul oli nendega ägedaid kokkupõrkeid, mille lõppedes nuttes Luukase juurde tormasin ja talle teatasin, et olgu ta nii lahke ja viigu see neetud kultuurirevolutsioon üksinda läbi. (lk 36)
  • Tol maikuu hommikul ootasin vabrikuhoone värava ees Luukast ja oma meistrit. Varikatused paistsid piimja taeva taustal terashallidena ning rangetena. Tehasest hoovas vastu jahedust ning tuttavat bensiini, karamba ja masinaõli lõhna. Taamal, vastas asuva värava ligidal, värelesid sinakaslillad ning kuldpunased keevitustulede leegid; oli näha keevitajate küürus kogusid, nende kaitsemaske ja selja- ning kukla joone kontuure. Siis tulid Luukas ja meister, ja me läksime läbi pahkluukõrguse kollase liiva koos söökla poole.
Briketitsehhi juurest kandusid meieni laisalt edasi venivad pruunikad suitsupilved, õhus oli tunda lämbet suitsu ning betooni lõhna. Kohast, kus üle tehaseraudtee rööbaste läksime, avanes vaade sillakaartele. Armastan neid mõõdukaid, ent siiski julgeid kaari, nagu oleksin neid ise projekteerinud ja ehitanud. Kuulsime briketipresside põksuvaid lööke ja mõne sekundi vältel ka seda läbitungivat heli, mida põhjustas vallapääsenud aur ("Ajapikku," sõnasin Konradile, "jätab tehas lausa elava mulje, see on nagu suur, tugev organism, kelle hingamist ja südamelööke sa kuuled..."). (lk 37)
  • "Ja siis?" küsis Konrad, hääles igavusnoot. "Millal siis loo moraal tuleb?"
"Ei tulegi," vastasin solvunult, "võtsime näituse uuesti maha ja kõik." (lk 37)
  • Ja siis asus Luukas kõnepulti... Nüüd, kus tal enam mantlit seljas polnud, nägin, et ta kandis musta pidulikku ülikonda, mille ta muidu ainult teatrisseminemiseks kapist välja võtab, samuti musta ristlipsu kõvaks tärgeldatud särgikaelusel. Selles pidulikus ülikonnas liikus ta niisama kindlalt ja rahulikult nagu määrdunud tunkedeski. Vaatasin üksisilmi ta ilusat, tarka, suureninalist nägu. Luukas on neljakümne aastane. Ta juuksed on valged, seda jäist, tuhmi valget värvi, nagu olin kord näinud korstnaehitajal, kes kahekümne meetri kõrguselt alla kukkus. Mõni päev enne sõja lõppu rebis granaat Luuka oma silma all ta noore naise puruks. (lk 38)
  • Mu küünarnukkidega endale teed rajav vend ei jätnud aga veel järele. Ta pöördus uuesti minu poole: "Kui kõik see, mis sa mulle jutustasid, tõele vastaks, tähendaks see seda, et ...kultuurirevolutsioon on idatsoonis juba võiduka lõpuni viidud. Ja seda sa mulle ometi ei taha selgeks teha, Liis, ega ju?"
"Ma ei tea, kas see tähendab seda." Kuulsin oma häält erutusest karedaks muutuvat. Mõtlesin, et ta võib-olla ei kasutanud seda alatut sõna meelega, ja sõnasin valjusti: "Sõna "tsoon" pole õige. Elame SDV-s. Mina ju samuti ei kõnele läänetsoonist. Niipalju lugupidamist võiks sul meie riigi vastu ikkagi olla."
"Riik..." venitas Konrad, "Paar ruutkilomeetrit viletsat maad; valitsus, mis püsib ainult tänu Nõukogude Liidule..." (lk 39)
  • Etiooplast meenutav nägu, punased laigud põskedel, sööstis minu suunas, pruntis huulte vahelt paistsid väikesed ning hästi valged hambad. Pigistasin silmad kinni, mul hakkas hirm, sest olin teda haavanud, olin kätte leidnud ainukese õrna koha selle tubli, maksemaksva, arvestava. inimese sarvkestaga kaetud nahal — ainsa koha, kus ta oli veel haavatav. Istusime küll veel ühe ja sama laua taga, olime küll veel õde ja vend, ent juba vihkasime teineteist. Ema, näost kahvatu ja õnnetu, ei liigutanud ennast, ega lausunud ühtegi sõna, ta oli meie viimaseks piiriks ning viimaseks ühendavaks lüliks. (lk 40)
  • Konrad põrnitses mulle otsa näoga, mis väljendas viha ning vastikust. "See on alati teie viimane argument: raha, mille meie peale kulutanud olete... Kui kõik teie sofismid tagajärjetuks jäävad, hakkate oma viletsate krossidega opereerima. Ent te vajate ju meid, vajate meid igal juhul... Te riik oleks ammu kokku varisenud, kui oleksite intelligentsi arvel kokku hoidnud, teda soosimata. Teil kõigil on oma hind... Ka sinul, Elisabeth, ka sinul on oma hind: individuaalleping koos garantiiga, et su optimistlikud pildikesed hiljem ka ära ostetakse, et neid mõnda sööklasse või selle teie partorgi kabinetti üles riputada."
Kuigi vastamine näis olevat muutunud mõttetuks, ütlesin siiski: "Sa vihkad meid, sest tunned end meie ees võlglasena." Tundsin eneses meeleheitlikku soovi teda solvata ja niiviisi kätte maksta: kätte maksta suudluse eest tol viimasel hommikul, kätte maksta ema murduva hääle eest, selle alatu sõna eest ja selle eest, et. ta oli minu vend... "Sul pole isegi õigust emigranti mängida... Sa vihkad meie vabariiki niisama pimedalt ja rumalalt, nagu vihatakse võlausaldajat. Sa ei andesta talle iialgi, et võlgned talle tänu hariduse ning elukutse eest. See ongi põhjus. Elukutse eest," lisasin, "millega praegu Lääne-Saksa markasid teenid." (lk 40-41)
  • Konradi käed lebasid laudlinal, ja ma mõtlesin: ta käed... valgel laudlinal on nad... nagu pruunid, libedad, aplad, küürutõmbunud loomad... See on nagu selles vanas ballaadis, kus isa enda ja poja vahel laudlina puruks lõikab... Tõusin püsti. Kõik oli möödas, mitte ainult tänaseks ja homseks. Saatuslik piir poolitas valgest damastist laudlina — nagu nähtamatu tõkkepuu, mis läks risti läbi meie perekonna. (lk 41)
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel