Ebamugavus

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Surnule pannakse laastud patja lootuses, et ta ebamugavusest loobuks surnud olemast.


  • Mina olen siin, istun kodus toolil. Unistan veidi, aga mitte eriti. Millest ma võiksingi unistada? Istun — ja ongi kõik. Ma ei saa öelda, et ma tunneksin ennast hästi, ega ma ei istu sellepärast, et mul oleks hea istuda, vastupidi.
Ma mõtlen, et istudes ei tee ma midagi head, ja ma peaksin kindlasti lõpuks, kunagi hiljem, püsti tõusma. Tunnen ebamäärast ebamugavust edasi istudes ja tundide või päevade kaupa — ise ka enam ei tea — mitte midagi tehes. Aga ma ei leia vähimatki põhjust püstitõusmiseks ja millegi tegemiseks. Ma ei tea, tõesti ei tea, mida ma võiksin teha.


  • Ma mäletan, et kui ma olin noorem, siis öeldi mulle, et "ilu nõuab ohvreid", aga viimasel ajal on mul väga vähe tahtmist kanda midagi, milles ma külmetan või ei saa kõndida. Ma tahan tunda, et ma säran ja mul on mugav ja ma olen seksikas ja tugev ja ilus. Ja kui sul on ebamugav, siis ära seda tee. On väga kurb, kui sa pead koju minema lihtsalt sellepärast, et sa tahad maha istuda! Ma liigun edasi ja panen rõhu sellele, et olla lihtsalt äge.


  • Nende esimese paari nädala jooksul sain ma Will Traynorit lähedalt uurida. Sain aru, et ta oli otsustanud mitte välja näha nagu mees, kes ta oli olnud; ta oli lasknud oma helepruunidel juustel vormituks puhmaks kasvada ning tema lõuga kattis habemetüügas. Ta hallidest silmadest paistis kurnatus või siis pidev ebamugavustunne (Nathan ütles, et Will tunneb end väga harva mugavalt). Neist paistis see õõnes ilme, mis näitab, et inimene ei ela päriselt reaalsuses. Mõnikord mõtlesin, et see on kaitsemehhanism, et tema ainus viis seda elu taluda on teeselda, et see ei toimu temaga. (lk 52-53)
  • Ma tahtsin, et mul oleks temast kahju. Mul oligi. Neil hetkedel, mil nägin teda aknast välja vaatamas, mõdesin, et ta on kõige kurvema saatusega inimene, keda ma tean. Ja sedamööda, kuidas aeg edasi läks, sain ma aru, et tema häda ei seisne vaid ratastoolis olemises või füüsilise vabaduse kaotamises, vaid lõppematus rodus ebaväärikates terviseprobleemides, ohtudes ja ebamugavustes; mõistsin, et kui mina oleksin Will, oleksin ma arvatavasti sama õnnetu. (lk 53)
  • Esmalt märkasin ma naist. Ta oli pikajalgne ja blond, heleda karamellivärvi nahaga, just taoline, kellesarnased panevad mind mõtlema, kas inimesed kuuluvad ikka samasse liiki. Ta nägi välja nagu inim-võidusõiduhobune. Ma olin vahel selliseid naisi näinud: nad kõpsisid tavaliselt üles kindlusesse, kaasas väikesed Bodeni kaubamärki kandvad lapsed, ja kui nad kohvikusse tulid, olid nende hääled kandvad, kristallselged ja piinlikkustundeta, kui nad küsisid: "Harry, kallis, kas sa kohvi soovid? Kas ma küsin, kas nad oskavad sulle macchiato't teha?" See oli kindlalt macchiato-naine. Tema juures lõhnas kõik raha järele, privileegide ning otsekui läikivatel ajakirjalehekülgedel elatud elu järele.
Siis vaatasin teda lähemalt ning sain ehmatusega aru, et a) see on naine Willi suusatamisfotolt, ja b) tal oli väga-väga ebamugav olla.
Ta oli Willi põsele suudelnud ning astus nüüd sammukese tahapoole ja naeratas tehtult. Tal oli seljas pruun pügatud nahast vest, mis oleks minust teinud lumeinimese, ja kaela ümber helehall kašmiirsall, mille serva ta hakkas näperdama, otsekui ei suudaks otsustada, kas pakkida end lahti või mitte. (lk 55)


  • Hea düstoopia võtab mingisuguse eksisteeriva elemendi meid ümbritsevast ühiskonnast ja näitab, kuidas selle ebameeldivamate joonte lõpuni välja arendamisel on tulemuseks pea karikatuurne, ent siiski usutav õudus. Ideaalis on düstoopiline maailm piisavalt kaugel tuttavast reaalsusest, et tekitada võõristus­efekti, hakata metafoorina vibreerima ja innustada lugejat edasi mõtlema. Samas võiks ta olla piisavalt lähedal, et tekitada ebamugavust ja äratundmist, juhtida tähelepanu just nendele osadele meie elust, millele me muidu ei mõtleks, ent mille korrumpeerumise potentsiaal on selle võrra suurem.