Heneliis Notton

Heneliis Notton (sündinud 5. augustil 2001) on Eesti prosaist ja kriitik.

Kirjutised

Kuuenda klassi jõuluvaheaeg. Astun duši alt välja, jalad märjad, ning tõstan põrandalt varvastega oma printsess Arieli pildiga aluspüksid üles. Märkan verist jälge. Tean, mis toimub, kuid tardun. Pigistan aluspüksid tugevasti peopessa. Pesumasinasse ei julge ma neid panna, üritan plekki käsitsi sapiseebiga välja pesta, aga see ei õnnestu. Peidan märjad aluspüksid pesumasina taha.

Öösel, kui ema on magama jäänud, hiilin õue, võtan kuuri alt labida ja matan aluspüksid suure kuusepuu alla maha.

Ootan kümme minutit, et üle tee saada, sest ülekäigurada pole kusagil. Üle tee, üle prahi, üle maksa, saada üle eksist või hamstri surmast, ainult selleks, et midagi uuesti üle elada. Elada üle ootuste.

Need ootused ei vaja, et neist üle elataks. Ootused vajavad sügavust. Igatsevad, et nendega tegeletaks.

Põrgu – nii kutsusime vennaga paljaks põlenud metsa, mida vanaisa tuletõrjujana kustutamas käis. Nüüd kasvavad seal juba kõrged männid. Mis tähendab, et jah, ka mina olen juba elu näinud.
Kui ema Taigost lahku läks, sõitsime tema kaheukselise Kiaga ringi ning kuulasime Inest või Blackyt. Hiljem ronis ta riietega vanni ning nuttis ripsmetuši laiali. Ronisin siis meigieemaldajaga tema kõrvale, panin vee jooksma ning loputasin ripsmetuši vannivette. Täna sõidan emale külla, kuulan autoraadiost Inese "15 magamata ööd". Ainuke vahe on, et mul on kahte sorti ripsmetušše – neid, mida igapäevaselt kannan, ja neid, mida kannan lahkuminekute või matuste ajal.
Terve elu olen kartnud hetke, mil mõistan, et ma polegi nii eriline. Et mul pole ühtegi suuremat annet ega põhjanaela meenutavat sihti, mis kogu aeg maagiliselt teed valgustaks. Et maailm on lahedaid noori täis ning lõppkokkuvõttes üsna vastuvõtmatu minupoolse abistamissoovi suhtes. Kõlan nagu neoliberaalne hädapätakas.
Kui mugavusühiskond tähendab seda, et me ei oska enam ebamugavate situatsioonidega hakkama saada, siis ma ei taha seda, mõtles noor Peter, kui Californias hipikommuuni välikäimlat tühjendas. Ära puutu sitta, hakkab haisema, ütlevad targad. Peter vangutas pead ja pobises, et kui, kurat, ühiselt kanalisatsiooni ehitamisesse ei panustata, peab keegi ikka ja jälle sitta puutuma.
Olen ristitud ning ühe korra isegi jõululaupäeval jumalateenistusel käinud. Mäletan ainult, et pisikesse puukirikusse sätitud kuusk oli hõre nagu marutaudis rebane, ent küünlad selle peal põlesid päris leegiga. Kirikuõpetaja palus palvetada kõigi nende eest, kes loevad Eesti Ekspressi. Teised palvetasid ja mina vahtisin küünlaid, justkui püüdes võimalikke tulevikke ette ennustada.
"Üksildane" pole kunagi olnud sõna, millega end kirjeldaksin või mida peaksin osaks oma identiteedist. Kuid täna tundsin selles sõnas midagi ära. Midagi suurt ja midagi sellist, mis ei tundu ajutisena, vaid lausa pärisosana. Varasem üksindus kaldub nüüd alatihti üksilduse poole. Eelmisel nädalal sõitsin pooleldi juhuslikult lemmikloomapoodi ning tulin koju hamstriga. Panin talle nimeks Johnny. Tulin tööltki varem koju, et Johnnyga muusikat kuulata, sest ta ei teadnud midagi Aphex Twinist ega Jaan Tättest. Aga siis eile suri Johnny ehmatusse, kui ma veits liiglõbusa peaga veinipokaali maha kukutasin. Googeldasin, mida teha surnud hamstriga.
Kolleeg väidab, et tema arvates pole mul kunagi PMS-i. Et ta on mind jälginud ja ma olevat kogu aeg suht normaalne. Tühja temast. Eile hommikul tõusin menstruaalkrampidega. Ukerdasin vannituppa, panin menstruaalanuma sisse ja lasin plastikpudelisse kuuma vett. Kirjutasin töökaaslastele, et tulen veits hiljem tööle. Mõtlesin, et saadan pikali olles mõne meili ära. Kogemata tegin uinaku. Uinakust ärgates läksin vannituppa. Olin vist menstruaalanuma lohakalt sisse pannud, sest järsku lahvatas kogu veri mu seest joana soojale vannitoapõrandale. Seisin veidi aega nõutult. Kummardasin, et verd mopiga kokku kraamida. Punaselt põrandalt vaatas mulle vastu mu enda peegeldus ning – mis ühiskonnas me küll elame, et – mu esimene mõte enda peegeldust punasel põrandal nähes oli, et peaks enne tööle minemist veits krohvi näkku lükkama.
Sel õhtul, kui sa koju tulid, et oma kotid kokku pakkida, olin sulle poest hommikusöögi kõrvale kohukese ostnud. Nüüd on kohukese säilivustähtaeg ammu läbi ning mulle tundub, et ta hakkab varsti juba inimese nägu minema. Kuna ma ilmselt pole veel pikalt valmis teda ei ära viskama ega ära sööma, panen talle nime. Paula.
- Heneliis Notton, "Hingekellad, aisakellad, käokellad, seinakellad – lühike leinamisõpetus", Värske Rõhk, 17.07.2023

Teater on siis, kui on ruum ning ruumis vähemalt kaks inimest, kellest üks midagi teeb ja teine seda vaatab.
Lisaks on teater paljude jaoks töö. Või tihtipeale maja, kuhu liikumisraskustega inimene sisse ei pääse, kunst, millest kurt või pime osa ei saa. Heteronormatiivne kunstivorm, kus naiste kanda on valdavalt kõrvalrollid. Mõnikord on teater või kunst laiemalt hoopiski ettekääne hägustel põhjustel teha asju, mis väljaspool "võlumaailma" üsna selgelt ebaeetiliseks loetaks.
On võimatu koostada põhjalikku juhendit või loetelu eetilistest-ebaeetilistest tegutsemisviisidest, sest seda oleks vaja pidevalt uuendada. Metafoorselt võiks öelda, et udus kõndides ongi vaja veidi rohkem intuitsiooni usaldada ja pingutada, et esemete piirjooni näha, mitte vastu puud kõndida või kellelegi kogemata suguelundiga vastu nägu laksata.
Ühiskonnana puuduvad meil tööriistad, mida kasutada, kui sisetunne ütleb, et olukord on sobimatu, kuid seadusandlus ja eelnevad kokkupuuted sarnaste juhtumitega viitavad justkui, et sellest annab ka mööda vaadata. Tihti väljub ahistamise või väärkohtlemise ohver vaikides süsteemist, nii et sellega saab probleem tema jaoks lahenduse, kuniks sama muster kordub kellegi teisega. Viimase variandina jääb lauale ajakirjandusse pöördumine, mis – ma julgeksin öelda – oleks vaevalt kellegi esimene valik.
Kunst võib olla apoliitiline, kuid süsteem, milles seda rahastatakse, toetatakse ja luuakse, seda pole. Olla neutraalne olukorras, kus kellelegi tehakse ülekohut, tähendab asumist liigategija poolele. Kui liiga tehakse kellelegi, kes on liigategijast võimuhierarhias allpool, on hädavajalik süsteem, kus ohvrit toetatakse. Siin tuleb mängu vastutus. Vastutus tööandja, lavastaja, kuraatori, kunstilise juhi, (kaas)õppejõuna reageerida, mitte silma kinni pigistada; vajaduse korral kolleegiga maha istuda ning temaga rääkida.
Tühistamiskultuuri võib vähemalt kohalikus kontekstis vaadelda moraalse paanikana. Seda on traditsiooniliselt iseloomustatud kui massilist liikumist, mis põhineb valel või liialdatud arusaamal, et mingi kultuuriline käitumine või inimrühm kujutab endast ohtu ühiskonna väärtustele ja huvidele. Kes on Eestis tühistatud? Kellega ei tehta enam koostööd? Kas näiteks Aivar Mäe – kes valiti hiljuti Põhja-Pärnumaa vallavanemaks, oli Postimehe nädala persoon ning kelle läbielamistest seoses Estonia teatrist lahkumisega on ilmunud mitmeid artikleid – on tühistatud? Kes soovivad Eestis n-ö tühistatud persooniga koostööd teha, teeksid seda niikuinii, hoolimata teda ümbritsevatest süüdistustest.
Võiks olla välja kujunenud arusaam, et näiteks õppejõul pole normaalne tudengitega magada, lavastajal näitlejate peale proovisaalis karjuda, ülemusel alluvaid seksuaalselt puudutada… Kõik need näited on tüüpjuhtumid hetkel toimuvast, kuid praegu paistab olevat üleminekumoment, kus asjad, millele mõni aasta tagasi veel tähelepanu ei pööratud, on nüüd taunitavad ning tekitavad tugevama vastureaktsiooni.
Variante on rohkem kui a) kunstnik on geniaalne, aga kasutab teisi ära b) kunstnik ei tohi enam teisi ära kasutada, seega ei saa ta enam ka kunsti teha.
Kõik teevad vigu, väljaütlemisi, mis ei sobi või satuvad valesse konteksti. Ilmselt on märkimisväärne osa meist öösiti üleval, mõeldes valesti välja kukkunud naljadele, mis tagantjärele mõeldes kellelegi haiget teha võiksid. Seetõttu on oluline olla vastuvõtlik tagasisidele, pidades meeles valmisolekut teine ära kuulata ning temaga arvestada.
Küll aga väärivad mõtestamist teooriad, et keegi püüab end teise tühistamise kaudu kõrgemale upitada või millegi eest kätte maksta. On meil hulgaliselt näiteid mõnest väidetavast ohvrist, keda peale kellegi tühistamist on saatnud suur edu, ajakirjanduslikud lood nende läbielamistest pärast "skandaali", paremad võimalused karjääri teha?
Kas nõusolek tähendab päriselt toimuvaga nõus olemist või pelgalt mittekeeldumist? Kui palju on nõusolijal ruumi "ei" öelda?
- Heneliis Notton, "Homse teatri manifest", Vikerkaar, 4/2023