Jumalateenistus

Jumalateenistus on rituaal ühe või mitme jumala kummardamiseks.

Proosa

Kogu meie elu on jumalateenistus.
- Novalis, "Aforisme ja fragmente", tlk Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 2006/19

Valamosse asumine oli tema Heinävesile tulekuga iseenesestmõistetavalt seotud. Kui ta oli kogenud kloostri rahu, kus keegi teda kellegagi suhtlema ei sundinud, aga kus ta soovi korral intelligentse vestluskaaslase leidis, hakkas talle seal meeldima. Jumalateenistusele võis tahtmise korral minna, aga keegi ei palunud neist osa võtta. Jumalateenistuse "kõikide meelte esteetika" võlus muidugi ka teda, nagu kogu see ilu, mille keskel ta hetke elada võis.

Päevad kloostris olid täielik puhkus Pentti Saarikoskiks olemisest. Usun, et ta tundis end kloostris vabamalt, kui oli aastakümneid mujal tundnud.

Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012, lk 201

[Daniel:] ... minu koguduse liikmete ainuke ühine keel on ivriit. Paradoks seisab selles, et Kirik, kes räägib Päästjaga ühte keelt, pole juutide Kirik, vaid ümberasujate Kirik. Riigi jaoks eemaletõugatute, väheväärtuslike, mittevajalike inimeste Kirik... Säh sulle kristlikku lingvistikat: algusaegadel läks jumalateenistus, mis kopeeriti täielikult judaismi pealt maha, heebrea keelelt üle kreeka keelele, kopti keelele, hiljem ladina ja slaavi keeltele, nüüd aga tulevad minu juurde poolakad, tšehhid ja prantslased, et pidada ivriidikeelseid palvusi. (lk 151)
[Hilda Danieli kohta:] Ükskord küsisin, mitut keelt ta valdab. Ta vastas, et hästi valdab kolme - poola, saksa ja ivriidi keelt. Teisi aga, milles kõneleb, valdab ta väga halvasti. Kuid see pole nii: ta juhib ekskursioone itaalia, hispaania, kreeka, prantsuse, inglise, rumeenia keeles, minu kuuldes rääkis ta tšehhide, bulgaarlaste ja araablastega nende emakeeles. Ja see on muidugi enesestmõistetav, et ta on kogu elu pidanud ladinakeelseid jumalateenistusi. Mulle näib, et tal on sama keeleanne, mis kunagi saadeti apostlitele. Tõsi, tema riiulitel seisavad siiski erinevad keeleõpikud. Tähendab, midagi on talle saatnud Issand, midagi on ta õppinud ise! Millal ta jõudis kõik need keeled ära õppida? Küsisin temalt, ja ta vastas mulle: kas sa nelipühi mäletad? Ja naeris. (lk 190-191)
JEFIM: Ma ei teadnud, mis mind siin ees ootab. See, mida otsin, on tõeline õigeusk.

DANIEL: Kuule, tõelist misasja sa otsid? Kas sa Kristust ei otsigi? Ta on siin, sellel maal! Miks tuleb teda otsida kiriku õpetustest, mis tekkisid tuhat aastat pärast Tema surma? Otsi teda siit! Otsi evangeeliumist.

JEFIM: Tõsijutt. Kuid ma kohtasin teda õigeusu tuumas. Kiriku jumalateenistuses, mida ma nii väga armastan. Kohtun temaga liturgias.

DANIEL: Sul on õigus. On. Anna mulle minu tulisus andeks. Võib-olla on see minu hell koht. Asi on selles, et olen veetnud pool elu inimeste hulgas, kes otsivad Issandat raamatutest ja rituaalidest, mille nad ise on välja mõelnud. Kuid kohata võib Teda kõikjal. Nii õigeusus, kui liturgias, nii jõe kaldal kui haiglas, ja lehmalaudas... kuid kõige lähem on otsida iseenda hinges. (lk 305)

Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija", tlk Ilona Martson, 2013

Eesti piirkondlike keelte kasutamine jumalateenistusel on mu meelest täiesti põhjendatud, sest annab kiriklikule talitusele täiesti teistsuguse koloriidi, muudab selle palju inimlikumaks ning omasemaks.
- Marju Kõivupuu, "Murdekeelne jumalateenistus sobib kirikusse". Eesti Kirik, 29. august 2012

Saksa okupatsiooni tingimustes avas Vilde 20. augustil 1918 Estonia teatri uue hooaja. Ta räägib kriisiajal pühalikult ilust, tõest ja kvaliteedist. Teatrist on ehk isegi just kriisiaja kiuste saanud tema jaoks pühakoda. Vilde pühitseb vaimutemplit teeniva preestrina seda rahvuslikku kunstikoda ja lubas seda innukalt ajakõrgusele viia. Ta kutsus igaüht osalema nendel esteetilistel jumalateenistustel nii täna kui ka homme, sest see aitab saada paremaks inimeseks.
- Kairi Tilga kõne Klassiku Sõbra tiitli üleandmisel Urmas Vadile, Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts, 14.02.2021

Olen ristitud ning ühe korra isegi jõululaupäeval jumalateenistusel käinud. Mäletan ainult, et pisikesse puukirikusse sätitud kuusk oli hõre nagu marutaudis rebane, ent küünlad selle peal põlesid päris leegiga. Kirikuõpetaja palus palvetada kõigi nende eest, kes loevad Eesti Ekspressi. Teised palvetasid ja mina vahtisin küünlaid, justkui püüdes võimalikke tulevikke ette ennustada.
- Heneliis Notton, "Hingekellad, aisakellad, käokellad, seinakellad – lühike leinamisõpetus", Värske Rõhk, 17.07.2023