Jumalateenistus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Luterlik jumalateenistus Liivimaa mõisas 16. sajandil (Leopold Pezold, 1866)

Proosa[muuda]



  • [Daniel:] ... minu koguduse liikmete ainuke ühine keel on ivriit. Paradoks seisab selles, et Kirik, kes räägib Päästjaga ühte keelt, pole juutide Kirik, vaid ümberasujate Kirik. Riigi jaoks eemaletõugatute, väheväärtuslike, mittevajalike inimeste Kirik... Säh sulle kristlikku lingvistikat: algusaegadel läks jumalateenistus, mis kopeeriti täielikult judaismi pealt maha, heebrea keelelt üle kreeka keelele, kopti keelele, hiljem ladina ja slaavi keeltele, nüüd aga tulevad minu juurde poolakad, tšehhid ja prantslased, et pidada ivriidikeelseid palvusi. (lk 151)
  • [Hilda Danieli kohta:] Ükskord küsisin, mitut keelt ta valdab. Ta vastas, et hästi valdab kolme - poola, saksa ja ivriidi keelt. Teisi aga, milles kõneleb, valdab ta väga halvasti. Kuid see pole nii: ta juhib ekskursioone itaalia, hispaania, kreeka, prantsuse, inglise, rumeenia keeles, minu kuuldes rääkis ta tšehhide, bulgaarlaste ja araablastega nende emakeeles. Ja see on muidugi enesestmõistetav, et ta on kogu elu pidanud ladinakeelseid jumalateenistusi. Mulle näib, et tal on sama keeleanne, mis kunagi saadeti apostlitele. Tõsi, tema riiulitel seisavad siiski erinevad keeleõpikud. Tähendab, midagi on talle saatnud Issand, midagi on ta õppinud ise! Millal ta jõudis kõik need keeled ära õppida? Küsisin temalt, ja ta vastas mulle: kas sa nelipühi mäletad? Ja naeris. (lk 190-191)
  • JEFIM: Ma ei teadnud, mis mind siin ees ootab. See, mida otsin, on tõeline õigeusk.
DANIEL: Kuule, tõelist misasja sa otsid? Kas sa Kristust ei otsigi? Ta on siin, sellel maal! Miks tuleb teda otsida kiriku õpetustest, mis tekkisid tuhat aastat pärast Tema surma? Otsi teda siit! Otsi evangeeliumist.
JEFIM: Tõsijutt. Kuid ma kohtasin teda õigeusu tuumas. Kiriku jumalateenistuses, mida ma nii väga armastan. Kohtun temaga liturgias.
DANIEL: Sul on õigus. On. Anna mulle minu tulisus andeks. Võib-olla on see minu hell koht. Asi on selles, et olen veetnud pool elu inimeste hulgas, kes otsivad Issandat raamatutest ja rituaalidest, mille nad ise on välja mõelnud. Kuid kohata võib Teda kõikjal. Nii õigeusus, kui liturgias, nii jõe kaldal kui haiglas, ja lehmalaudas... kuid kõige lähem on otsida iseenda hinges. (lk 305)
  • Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2013


  • Valamosse asumine oli tema Heinävesile tulekuga iseenesestmõistetavalt seotud. Kui ta oli kogenud kloostri rahu, kus keegi teda kellegagi suhtlema ei sundinud, aga kus ta soovi korral intelligentse vestluskaaslase leidis, hakkas talle seal meeldima. Jumalateenistusele võis tahtmise korral minna, aga keegi ei palunud neist osa võtta. Jumalateenistuse "kõikide meelte esteetika" võlus muidugi ka teda, nagu kogu see ilu, mille keskel ta hetke elada võis.
Päevad kloostris olid täielik puhkus Pentti Saarikoskiks olemisest. Usun, et ta tundis end kloostris vabamalt, kui oli aastakümneid mujal tundnud. (lk 201)