Kairi Tilga

Kairi Tilga (sündinud 18. septembril 1981) on eesti muuseumijuht ja kirjandusuurija.

Sõnavõtud

• Mõne aasta eest veel Vilde muuseumis töötades ja igapäevaselt kirjaniku maapealne delegaat olles, oli mul juba mõnda aega põues suur paine. Selle paine nimi oli VILDE puudumine Eesti teatris!

Ühest küljest on see terav probleem, kuna teame, et teater suudab elustada kirjandusklassikat, viia seda uutesse kõrgustesse ja serveerida sellest ka 21. sajandi eestlasele väärt vaimutoitu. Ilma teatrilaval olemata nagu polegi klassikul lootust?!

Teisalt on see valus probleem, kuna teater - see oli muidu ateistliku Vilde religioon. Väärika olemise ja timmitud avaliku sõnaga Vilde kaotas teatrist rääkides justkui meele!

• Saksa okupatsiooni tingimustes avas Vilde 20. augustil 1918 Estonia teatri uue hooaja. Ta räägib kriisiajal pühalikult ilust, tõest ja kvaliteedist. Teatrist on ehk isegi just kriisiaja kiuste saanud tema jaoks pühakoda. Vilde pühitseb vaimutemplit teeniva preestrina seda rahvuslikku kunstikoda ja lubas seda innukalt ajakõrgusele viia. Ta kutsus igaüht osalema nendel esteetilistel jumalateenistustel nii täna kui ka homme, sest see aitab saada paremaks inimeseks.
• Vilde vaimu tempel täna on muidugi tema muuseum.
• Vilde on kahtlemata ka esimene, kes tõi eesti kirjandusse triibud. Eesti kirjanduses on vist nii, et seal, kus triibud, seal Vilde.
  • Kairi Tilga kõne Klassiku Sõbra tiitli üleandmisel Urmas Vadile, Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts, 14.02.2021

Kirjutised

• Mõne aja eest Helsingi linnaraamatukogu Oodit külastades kogesin, kuidas ühe ruumi ees on kõik samaväärsed. Raamaturiiulite vahel keset suurt avatud saali oli mänguplats kõige pisematele. Roomavate põnnide juures istus mitu lugevat, aga ka omavahel jutustavat ema-isa. Sellest vaid mõne sammu kaugusel lugesid kõrvuti ajalehti noor naine ja viletsa väljanägemisega vanem mees. Pisut eemal, mõnusas aknaäärses tugitoolis pidas keskealine mees kaugkontorit. Kõigil oli võrdne võimalus olla ja see tähendas kõigile väga erinevat asja.

Oodi alustala on demokraatia, kogu tema olemus ja arhitektuur väljendavad Soomele kõige olulisemaid väärtusi: sõnavabadust, haridust, võrdsust ja avatust. See raamatukogu mõjus ka mulle, turistile, nagu hooliv sõber, kelle juurde võid alati minna.

• Raamatukogu on üks kõige demokraatlikum avalik ruum, ligipääsetav ja avatud igaühele, olenemata sissetulekust, haridusest, maailmavaatest, vanusest, seksuaalsest sättumusest, usust. Raamatukogu ei müü sulle midagi, ei anna hinnanguid. Võimalik, et see ongi ainus koht avalikus ruumis, see ühine elutuba, kus iga inimene tõepoolest võib ilma igasuguse põhjuseta lihtsalt hommikust õhtuni olla, ilma et see maksaks talle midagi.
• Kui seni on raamatukogude üks kandvamaid rolle olnud võrdse ligipääsu tagamine infole, teadmistele ja elukestvale õppele, siis 21. sajandi raamatukogu üks olulisemaid rolle on tagada ligipääs inimlikule suhtlusele, inspireerivatele ideedele ja lootusele. Raamatukogu tõesti on mitte ainult viies võim, vaid ka võimalus ühiskonda tervendada.
• Eesti on raamatu(kogu)rahvas. Statistikaameti andmetel käib iga teine eesti inimene raamatukogus. Kui maailma suurlinnades peetakse raamatukogusid vaktsiiniks üksilduse vastu, siis pidurdamatult ääremaastuva Eesti kontekstis on raamatukogu ka vaktsiin ääremaa üksilduse vastu.
• Vaatamata rohketele headele näidetele, tuleb tõdeda, et raamatukogu kui kogukonna kokkutooja, suhete ja koostöö arendaja potentsiaali ei ole ühiskonnas ning otsustajate seas piisavalt märgatud. Me pole veel harjunud mõtlema raamatukogust nii avaralt. Ilmselt pole selleks valmis ka suurem osa raamatukogusid, sest siduja ja sillaehitaja rolli võtmine eeldab nii lisatööjõudu kui uusi oskusi, ent ka investeeringuid hoonetesse.
• Heaolusse panustamine on panustamine probleemide ennetusse, piirkonna atraktiivsusesse ja majandusse.
• Mida afektiivsem on avalik mõtteruum, seda rohkem vajame toetavat füüsilist ruumi. Kohta, kus saab arutada ja kogukonnale olulisi teemasid tõstatada. Ehk saavad just raamatukogud võtta vajaliku initsiatiivi, et Eesti kodanikuühiskonda edasi aidata?
• Raamatukogu on oluline ressurss ühiskonnas sotsiaalsete probleemide ja ka vaimse tervise kriisiga toime tulekuks. Seda ressurssi tuleb teadlikult kasvatada. Tark on riigi ja omavalitsusena investeerida sellesse, mis toob pikaaegset kasu. Tark on investeerida inimeste heaolusse. Kas see mitte polegi üks võimsamaid vaktsiine kriiside ja muutustega hakkama saamisel?
  • Kairi Tilga, "Demokraatia vajab raamatukogusid", 11. detsember 2020

• Niisama tähtis kui on kliimakavade koostamine, taastuvenergia arendamine, tarkade lahenduste leidmine transpordi- ja jäätmeprobleemidele, elurikkuse taastamine, on ka panustamine rohujuure tasandi teadlikkusse ja kultuurilisse muutusesse. Kodanike rohekirjaoskuse parendamist võiksid siinkohal Põhjamaade eeskujul vedada avalikud raamatukogud.
• Kui riiklikul või kohaliku omavalitsuse tasandil on regulatsiooni sätestamine võrdlemisi lihtne viis vajalike muutuste kiirendamiseks, siis kultuuriline muutus on midagi palju aeglasemat ja keerulisemat. Kuidas rääkida rohepöördest tavalise inimese keeles ühes tavalises Eesti väikelinnas? Kuidas mõista ja vähendada oma tarbimisjälge, omandada uusi oskusi, mis õpetaksid näiteks asju parandama, mitte ära viskama? Ja mis põhiline: kuidas õppida rohkem jagama ja laenama?
• Raamatukogude põhiloomuses on laenamise, mitte omamise printsiip. Jagades ja laenates kõike, mis neil on, loovad nad võrdsemat, demokraatlikumat ja jätkusuutlikumat ühiskonda, mis tasakaalustab turuloogikast läbi põimunud ühiskonna korraldust.
• USAs, kus tööriistu laenutavad avalikud raamatukogud on juba aastaid tavapärane nähtus, on täheldatud, et tööriistade kättesaadavus haavatavatele kogukonnaliikmetele võimaldab neil omandada ja katsetada uusi oskusi, millega endale hiljem ka elatist teenida.

Selline sotsiaalne teenus võib aidata mingil hetkel tööturust kõrvale jäänud inimesel jalgu alla saada. Üle maailma levivad ka seemnete laenutus ja toidukasvatamise õpitoad raamatukogudes. See on ajastu vajadus, sest tarvidus taskukohase tervisliku toidu järele on kasvanud väga suureks, oskused toitu kasvatada aga pole linnastunud maailmas enam iseenesestmõistetavad.

• Mis teeb raamatukogust tänapäeval maailmas potentsiaalse jätkusuutliku arengu eestkõneleja?

See on usaldusväärsus. Usaldusväärse ja kõigile avatud institutsioonina on raamatukogu inimesele väga lähedal. Nad tunnevad ja tunnetavad (vähemasti võiksid) kohalikke kogukondi ja nende vajadusi, vajakajäämisi ja sotsiaalset kapitali. Raamatukogud töötavad just üksikinimese tasandil ja neil on võime muuta inimeste igapäevaharjumusi.

• (Väär)infost üleküllastunud internetiavarus võimendab kõlakambristumist, polariseerumist ja eemaldumist. Raamatukogu neutraalne keskkond on väga sobiv, et pidada rahulikku, teaduspõhist ja inimkeelset arutelu kliimakriisi, rohepöörde, õiglase ülemineku ja muutustega kaasnevate võimaluste teemadel
• Eestis pole me veel harjunud nägema raamatukogude avaramat rolli ja potentsiaali. Ikka on valdav kuvand see, et raamatukogu on koht, kust saab laenata raamatuid. Osalt on probleem omaniku (KOV) väheses teadlikkuses ja väikestes ootustes. Kindlasti on see ka raamatukogude eneseteadvuse ja juhtimise küsimus. Kolmandaks ka ühiskondliku ootuse ja kogukondliku vajaduse küsimus.
• See, kas kohalikud inimesed oma piirkonna raamatukogus käivad ja selle teenuseid kasutavad, ongi ju reaalne lakmuspaber.
  • Kairi Tilga, "Rohekirjaoskus massidesse", 6. september 2021