Mine sisu juurde

Omand

Allikas: Vikitsitaadid

Omand on miski või keski, mis kuulub kellelegi või millelegi; mida see konkreetselt tähendab, ei ole keegi veel täpselt aru saanud, kuid seda harrastatakse suurtel kiirustel ja hulgakaupa.

Piibel

[muuda]
  • Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega teenijat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!


  • 22 Mina tõusen nende vastu, ütleb vägede Jehoova, ja ma kaotan Paabeli nime ja jäänused, järglased ja järelkasvu, ütleb Jehoova!
23 Ma teen ta siilide omandiks ja roolaugasteks, ja ma pühin ta ära hävitusluuaga, ütleb vägede Jehoova!
  • Jesaja 14:22-23 (1968. aasta piiblitõlge, piibel.net)


20 Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!

Proosa

[muuda]
  • Kui mult päritaks vastust küsimusele Mis on orjus? ja ma peaksin vastama vaid ainuma sõnaga, See on mõrv, mõistetaks mu mõtet kohe. Ei läheks vaja pikka põhjendust näitamaks, et võim võtta inimeselt tema mõte, tema tahe, tema isiksus, on võim elu ja surma üle, ja et inimest orjastada on sama kui ta tappa. Miks aga ei või ma siis teisele küsimusele Mis on eraomand?' vastata samaviisi, See on röövimine, ilma saamata kindla peale valesti mõistetud, ehkki teine lause ei ole muud kui esimese teisendus?
  • Eraomand on vargus! See on '93. aasta sõjahüüd! See on revolutsiooni märguanne!
Rahune, lugeja: ma ei ole tülikülvaja ega lahkhelide õhutaja. Ma ennetan ajaloo ootusi mõne päeva võrra; ma paljastan tõe, mille arengut me asjata takistada püüaksime; ma kirjutan meie tulevase põhiseaduse preambulit. See lause, mis näib sulle pühadustteotav - eraomand on vargus - tuleks, kui meie eelarvamused laseksid meil seda kaaluda, ilmsiks piksevardana, mis kaitseb meid tulevase välgunoole eest. Kuid selle teel seisavad liiga paljud huvid. [---] Oh häda, filosoofia ei muuda sündmuste kulgu: saatus läheb täide prohvetlusele vaatamata. Ja pealegi, kas ei pea õiglus sündima ja meie haridus lõpule jõudma?
  • Pierre-Joseph Proudhon, "Mis on eraomand?" (1840), 1. ptk "Käesolevas töös järgitav meetod. Revolutsiooni idee"


  • Nüüd ütlen midagi, mis, nagu kõik lihtsad asjad, kõlab koletult: revolutsioon osutas vürst Volkonskile teene, võttes talt ära Pavlovka. (Pavlovka on siin üldnimi, mitte ainult üks mõis!) Vahel tuleb vabadus väljastpoolt. Revolutsiooni alguses tuli mul pähe naljakas mõttetera: "Talupojad kinnistati 1603. aastal maa külge, aadel nüüd (1918. aastal) - õhku." Taeva külgetõmbejõu seadust meenutades ütlen, et selline kinnistamine polnudki vürst Volkonskile kõige halvem. Milleks sellisele südametunnistusele raskus, tiivulisele hingele — põrm? Maa on ju raske, ega see ainult surnuid rõhu. Maaküsimust muidugi nõnda ei lahenda, aga - kätt südamele pannes - jäägu maa neile, kes pole selleta muud kui põrm, niisugused (mõisnikud) vajavad maad ning hakkavad selle eest võitlema viimse veretilgani. "Mis olen mina ilma Katino, Vjazovka, Dedovota? Eimiski. Vürst Volkonskiga on teisiti: "Mis olen mina Pavlovkata? - Kõik. - Mis on Pavlovka minuta? - Eimiski."
Volkonskile jäi Pavlovkast kehatu hing (olemus), rüüstajatele - hingetu keha (laip). Kui siin kedagi haletseda, siis mõistagi mitte vürsti!



  • Tegelikult kutsuti seda Kodutaluks. Tema isa rentis seda Parunilt, kes oli maa omanik, kuid Achingud olid seda harinud juba sadu aastaid ja seega, nagu ütles tema isa (vaikselt ja vaid mõnikord, kui ta oli õhtul õlut joonud), arvas maa ise, et ta kuulub Achingutele.


  • Vimes sai aru, kuidas inimesele saab kuuluda kõrts, aga ta murdis pead, kuidas saab kellelegi kuuluda forellioja, sest kui see on sinu jupp sellest ojast, on see juba selle aja jooksul, kui sa vaatad, ju allavoolu ära vulisenud, eks ole? See tähendab, et keegi teine püüab kala juba sinu veest, on alles närukael! Ja see jupp, mis on sinu ees, kuulus alles äsja sellele sellile, kelle oja on ülesvoolu: see paks naaber, ennasttäis plutokraat, arvab nüüd kindlasti, et sina püüad salaja kala tema veest - tema kah närukael! Ja kalad ujuvad ju, kuhu juhtub! Kuidas sa aru saad, millised sinu omad on?
  • Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, 2012, lk 12

Luule

[muuda]

See porine maa
võtmata kartulitega
on minu.

  • Ellen Niit, "See maa" (1967). Rmt: E. Niit, "Paekivi laul", 3. trükk. EKSA 2008, lk 170-172
Vikipeedias leidub artikkel