Tillud vabamehed

"Tillud vabamehed" ("The Wee Free Men", 2003) on briti kirjaniku Terry Pratchetti romaan Kettamaailma sarjast. Eesti keeles ilmus see Kaaren Kaera tõlkes 2005. aastal.

Tsitaadid

Tsitaadid väljaandest: Terry Pratchett, "Tillud vabamehed", tlk Kaaren Kaer, 2005.

• Preili Perspicacia Tick istus hõreda heki hädises varjus ning uuris universumi. Vihmale ei pööranud ta tähelepanu. Nõiad kuivavad ruttu.

Universumi uurimisel kasutati abivahenditena järgnevaid esemeid: paar paelaga ühte seotud oksaraagu, auguga kivi, muna, üks preili Ticki sukkadest, milles oli samuti auk, nõel, tükike paberit ning pliiatsijupp. Erinevalt võluritest õpivad nõiad vähesega hakkama saama.

Esemed olid niiviisi kokku seotud ja painutatud, et need moodustasid... seadeldise. Kui ta seda suskas, hakkas see veidralt liikuma. Näiteks üks okstest näis liikuvat otse läbi muna ning väljuvat selle teisest küljest vähimatki jälge jätmata. (lk 7)

• "Ei, see ei saa õige olla. Sealpool asub kriidimaa," ütles preili Tick. "Kriidi peal ei kasva head nõida. See värk on savist vaid veidi tugevam. Usu mind, nõia kasvatamiseks on vaja ikka korralikku tugevat kivi." (lk 8)
• Tavalised ennustajad räägivad teile seda, mida te tahate juhtumas näha; nõiad ennustavad teile seda, mis hakkab juhtuma, sõltumata sellest, kas te seda tahate või mitte. Kummalisel kombel kipuvad nõiad oma ennustustes olema küll täpsemad, ent vähem populaarsed. (lk 8)
• Tiffany Aching lamas kõhuli jõe ääres ja kõdistas forelle. Talle meeldis nende naeru kuulata. See tõusis mullidena pinnale. (lk 9)
• Seda nimetatakse Kriidimaaks. Roheline madalmaa rullub kuuma kesksuvise päikese all. Siit ülevalt vaadatuna triivivad aeglaselt liikuvad lambakarjad üle madalate rohuväljade nagu pilved rohelises taevas. Siin-seal kihutavad komeetidena üle karjamaade lambakoerad. (lk 12)
• Inimesed kippusid Tiffanyt omapäi jätma. Selles polnud midagi julma või ebameeldivat, lihtsalt talu oli suur ja kõigil olid oma tööd teha, ning kuna tema tegi oma tööd väga hästi, siis muutus ta otsekui nähtamatuks. Ta oli piimatüdruk ja seejuures väga tubli piimatüdruk. Ta tegi paremat võid kui tema ema ja paljud kiitsid tema oskust juustu valmistada. See oli tal tõeline anne. Mõnikord, kui külla saabusid rändõpetlased, läks ta nende juurde end veidi harima. Kuid enamjaolt töötas ta piimaköögis, kus oli hämar ja jahe. See meeldis talle. See tähendas, et ta teeb midagi talu heaks. (lk 14)
• Tegelikult kutsuti seda Kodutaluks. Tema isa rentis seda Parunilt, kes oli maa omanik, kuid Achingud olid seda harinud juba sadu aastaid ja seega, nagu ütles tema isa (vaikselt ja vaid mõnikord, kui ta oli õhtul õlut joonud), arvas maa ise, et ta kuulub Achingutele. (lk 14)
• Vanaema Aching oli asjatundja lammaste alal, kuigi ta teatas, et nad on "ühed igavesed kontidest, ihusilmadest ja ammastest pihkvel paunad, kes otsivad aina uusi võimalusi surma saada". Karjused kõndisid maha palju miile, et ta tuleks nende lambaid tõbedest ravima. Nad ütlesid, et tal oli Puudutus, kuigi ta ise ütles, et parim ravim nii lambale kui inimesele on doos tärpentini, korralik sajatus ja jalahoop. Kõikjalt raamatu vahelt turritasid paberitükid Vanaema enda lambaravimite retseptidega. Paljude peamiseks koostisosaks oli tärpentin, kuid mõnes oli mainitud ka sajatust. (lk 16)
• Preili Tick ei näinud nõia moodi välja. Suurem osa nõidu ei näe nõia moodi välja; vähemalt need, kes reisivad ühest kohast teise. Harimatute inimeste seas liikudes võis nõia välimus ta ohtu seada. Ja sel põhjusel ei kandnud ta müstilise tähendusega ehteid ega tassinud endaga kaasas helendavat võlunuga või hõbedast karikat, mida katab surnupealuudest muster, ega kandnud kaenla all luuda, millest lendab sädemeid, sest kõik need esemed kipuvad viitama sellele, et läheduses viibib nõid. Tema taskutes polnud kunagi midagi müstilisemat kui paar pulgakest, ehk ka nöörijupp, mõni münt ning muidugi ohutis.

Kõik selle maa elanikud kandsid kaasas ohutisi ja preili Tick oli järeldusele jõudnud, et kui sa ohutist ei kanna, hakkavad inimesed kahtlustama, et sa oledki nõid. Nõiaks olemine nõudis parasjagu taibukust. (lk 19-20)