Luu

Luud on luukalade, kahepaiksete, roomajate, lindude ja imetajate (sealhulgas inimese) luustikku kuuluvad kõvad, veidi elastsed, värskes olekus kollakasvalged elundid.

Proosa

[Imelik:] Mõtelge, poisid, eila tuleb sunnik, Toots ikke minu juurde, võtab taskust lihtsa, no peris hariliku loomakondi välja ja ütleb, see olla kooljaluu.

"Mis kooljaluu," ütlen mina, "see on ju loomakont." "Ei, sa ei tea," ütleb tema, "see ei ole mitte looma kont, see on kooljaluu; osta ära ja mine uue kuu esimese neljapäeva öösi kella kaheteistkümne ajal Rudivere ja Paunvere risttee peale, pane ta sinna maha, küll sa siis näed kuda ta sipleb, mõlemast otsast verist vahtu välja ajab, ja Umbluu! Umbluu! karjub."

Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 162

"Aga, onu, isa räägib, et vanasti ei olevat olnudki kompvekke."

"See on õigus, kompvekke ei olnud, ära aga seepärast arva, et meie imesime tühja päkka. Meil olid teised asjad, mida pole nüüd olemaski. Vanasti meie ei teadnudki, misasi see kompvek on, aga kas praegusel ajal lapsed saavad enam näsida karu-kintsu? Oled sa, Juna, söönud karukintsu? Ei ole? No vaata, aga meie sõime karukintsu iga pühapäev. Ema tõstis meile kätte suure karu kintsuluu, see oli pikk nagu aiateivas. Vanem vend võttis kinni ühest otsast, mina teisest ja närisime selle luu küljest siis magusaid lihatükke, kuni meie suud sattusid kokku ja teise huul sattus teisele hammaste vahele.

Seda söömist vahtis aga alati päält meie koer Tsui. Ta silmad ootasid seda aega, millal meie oleme selle kondi oma parema oskuse järgi söönud puhtaks ja kont siis antakse temale ümbersöömiseks. Tsui oli väga tark peni. Kui meie enam ei osanud kondi küljest midagi saada kätte, siis Tsui oli see mees, kes alles näitas, kuidas peab sündima õige kondipuhastamine. Meie selles asjas ei saanud kunagi nii targaks kui Tsui, mis tuli sellest ikka, et meie kõht sai niigi täis, polnud suuremal tarkust vajagi."

Juhan Jaik, "Tondirätsep ja karud"

Meie tõeline ja jääv omandus on kondid.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 24

Kuigi ma nõuan retseptis kondita seljatükke, ignoreerin ma ise ennast regulaarselt. Kondita liha plusspooleks on, et ahnelt kugistamine on lihtsam, kuid teiselt poolt annab kont lihale palju intensiivsema maitse. Mõlemad sobivad.
- Nigella Lawson, "Köök", tlk Sash Uusjärv, 2011, lk 463

Üks väga põhimõtteline erinevus on see, et inimsäilmed on tihtipeale skeletina. Loomulikult on ka üksikuid luid, segatud luid täitepinnases leitakse, aga üldjuhul inimeste matused on terve skeletina.

Inimluudest saad seega nii-öelda kokku panna terve indiviidi. Kui kõik on ilusasti säilinud, on sul kolju, roided ja jäsemed. Saad arvutada inimese mõõdud, kolju põhjal soo määrata ja uurida jälgi tema elukäigust. Loomaluud on aga üldjuhul toidujäätmed. See tähendab, et need on lõigatud tükkideks, killustunud ja pinnasega segunenud.

Esimene tasand on ühe luu määramine – näiteks on mul laual kassi kämblaluu, millel avastan lõikejälje. Eestis on see esimene selline luu: see pakub avastamisrõõmu, on põnev killuke ajaloost ja läheb meile ühe huvitava leiuna korda. Meid köidavad põnevad faktid ajaloost, et "Oi, selline asi oli 500 aastat tagasi". Isegi miljonite aastate eest elanud dinosauruste kohta loeme ju suure huviga.
Zooarheoloogia mõttes on Eestit hea uurida. Näiteks kui võrdleme ennast Soomega, siis Eestis on üleüldiselt väga hea pinnas luude säilimiseks. Soomes on väga happeline pinnas ja sealsem paremini säilinud materjal on alles alates keskajast. Rauaajast samuti, aga varasemast perioodist pigem mitte. Luud hävinevad Soome happelises pinnases lihtsalt ära. Meie kiviaegne materjal on väga korralik ja tohutu. Esimesed loomaluud ja -leiud on meil kõige varasemast ehk Pulli asulakohast.
Kahjurite kohta on viiteid küll. Kõige kindlam viide rottide kohta on ehk see, kui mul on näiteks mõni keskaegne lambaluu ja näen, et seda on rott või hiir närinud. Luul on hambajäljed peal. Kui tean, et see lammas on keskajast, siis ilmselgelt on toona kahjureid olnud. Meil pole ka alust arvata, et keskajal rotte-hiiri polnud: nad kindlasti olid siin alates sellest ajast ja tõenäoliselt varemgi.

Kui me roti enda luid leiame, siis nendega on juba natukene keerulisem. Ei pruugi olla kindel, et see rott on nüüd just täpselt keskajast. Väga tihti võib juhtuda, et rotid on mitu sada aastat hiljem kusagile pinnasesse pugenud. Arheoloogiline kontekst võib olla küll keskaegne, aga rotiluu ise on võib-olla hoopis 20. sajandist.

Eve Rannamäe, intervjuu: Airika Harrik, "Zooarheoloog: koduloomad Eestiga esimesel katsel ei kohanenud", ERR, 24.09.2022

Luule

rand on täis su vanemate luid
pikki valendavaid ajupuid
ja sa korjad neid ja kannad süles
liivikule ja teed tule üles
tead et sinustki ei jõua randa muud
kui vaid pikad paljad valged luud
ikka endist viisi taevalael
tasakesi tuksub põhjanael
seisad mere veeres kõik on meeles

Joel Sang, "Vastu õhtut kokku vajus puri" kogus "Lättease", rmt: "Närvitrükk", LR 17/1971, lk 21

Vanasõnad

Luu kasvatab liha, aga liha ei kasvata luud.
Luu liha valijale, koor leiva algajale.
Nuiaga lüüakse haavu, sõnaga lüüakse luu katki.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid