Esimene tasand on ühe luu määramine – näiteks on mul laual kassi kämblaluu, millel avastan lõikejälje. Eestis on see esimene selline luu: see pakub avastamisrõõmu, on põnev killuke ajaloost ja läheb meile ühe huvitava leiuna korda. Meid köidavad põnevad faktid ajaloost, et "Oi, selline asi oli 500 aastat tagasi". Isegi miljonite aastate eest elanud dinosauruste kohta loeme ju suure huviga.
Järgmine tasand on zooarheoloogilise materjali ehk siis paljude-paljude luufragmentide koosanalüüsimine ja tõlgendamine laiemalt: mis meil ikkagi siin ühiskonnas toimus mingil teatud ajaperioodil. Arheoloogilised uurimused ja narratiivid, mida me oma minevikust loome – see kõik ju läheb sinna hulka. Miks meie loomad on praegu sellised, nagu nad on? Miks meil mõnda looma enam ei ole? Kuidas on loomad mõjutanud keskkonda? Kõik need teadmised saavad üheks suureks kompotiks ja aitavad erinevaid nähtusi ajaloolisesse konteksti paigutada.
Kui veelgi laiemalt vaadata – ja see on nüüd siis see kolmas tasand minu jaoks – siis lisaks ajaloo mõistmisele on zooarheoloogia eesmärgiks inimese olemuse mõistmine. Milline on olnud meie suhe loomadega? Kuidas on see muutunud? Kuidas me mõnikord oleme ennast distantseerinud loomariigist ja teinekord räägime hoopis loomade õigustest. Kuidas meie lugu loomadega räägib meie humaansusest ja maailmast arusaamisest.
Zooarheoloogia mõttes on Eestit hea uurida. Näiteks kui võrdleme ennast Soomega, siis Eestis on üleüldiselt väga hea pinnas luude säilimiseks. Soomes on väga happeline pinnas ja sealsem paremini säilinud materjal on alles alates keskajast. Rauaajast samuti, aga varasemast perioodist pigem mitte. Luud hävinevad Soome happelises pinnases lihtsalt ära. Meie kiviaegne materjal on väga korralik ja tohutu. Esimesed loomaluud ja -leiud on meil kõige varasemast ehk Pulli asulakohast.
