Dinosaurus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Dinosauruste sugulus lindudega on tänapäeva popkultuuris levinud motiiv, seda leidub ka Eesti tänavakunstis

Proosa[muuda]



  • On kolm põhimõtet, mis kõik langevad kokku.
Esimene põhimõte kõlab inglise keeles shit happens – lihtsalt juhtub, no tuli koroona, juhtub.
Teine põhimõte on blondiini anekdoodist. Kui mehelt küsida, millised on võimalused protsentuaalselt, et kohtad tänaval dinosaurust, siis on vastus kindlasti 0,0000... protsenti. Küsid blondiinilt, tema ütleb fifty-fifty, kas kohtad või ei kohta. See on väga tervislik.
Ja kolmanda põhimõtte omandasin Kabuli lennujaamas, oodates vahetevahel päevade kaupa lennukit, ükskõik, kas lennates lõunasse või [riigist] välja. See on Inshallah – kui Allah tahab. Kui Allah tahab, siis lennuk läheb, kui ei taha, siis ei lähe. Elik – ära põe.
Võibolla, kui taolist lähenemist rakendada, siis muutuks ka elu lihtsamaks. Sa oled kõigeks valmis ja ei ehmata millegi üle.


  • Looduslik valik võimaldab kohastuda, kui liigil on arenemiseks aega. Kohastumine ei tule aga toime radikaalsete muutustega. Selleks on see kaugelt liiga aeglane. Dinosaurustel polnud võimalust valmistuda 10-kilomeetrise läbimõõduga meteoroidi kukkumiseks Maale. Nad ei saanud kohastuda. Neil, kes elasid maismaal ja olid maa sisse pugemiseks liiga suured, polnud mitte kuskile minna. (lk 12)
    • Lisa Randall, "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, 2017


  • See lastetubade nuhtlus. Nad ei teinud vahet musträstal ja kuldnokal, küll aga teadsid peast väljasurnud suurreptiilide süstemaatikat. Nad võisid mälu järgi joonistada brahhiosauruse. Varane surmavaimustus. Varsti mängivad nad enesetapumõtetega ja kummitavad öösiti surnuaedadel. Flirt teispoolsusega. See oli pigem surmatrend kui surmaihalus. (lk 19)
  • Kui öeldi ürgaeg, nägid nemad ainult korskavaid dinosaurusi ja välkuvate kihvadega takuseid elevante, majakõrgusi hiidsisalikke elu ja surma peale võitlemas, hambad vastase selga löönud maismaareptiilidest Gordoni sõlme. Võitluslusti täis koopainimesed talvisel maastikul, mammutijahil. Loomanahkades neandertallased laagrilõkke ääres nikerdamas. Nad ei õpiks kunagi mõtlema miljonites aastates. Mitte kunagi mõistma, et kõik see elav, mis neid ümbritses, oli tohutult pika aja jooksul toimunud imepisikeste sammude tulemus. Ettenägematu, krooniline, pikaajaline muutuste protsess, mida polnud võimalik jälgida ega kogeda, mida sai vaid kaudsete märkide põhjal vaevaliselt tuletada. Seal ei aidanud ka ükski arv ega peadpööritavalt pikk arvude rida. Seal oli lõppjaam. Aju läks maha. Ja fantaasiaga ei saanud ka edasi. Eriti just sellega mitte. (lk 143)
  • Üle üheksakümne üheksa protsendi kõigist liikidest, kes kunagi olid Maal elanud, olid välja surnud. Aga kõik mõtlesid ainult neile naeruväärsetele tennisepalli mõõtu ajuga neljakümnetonnistele loomadele, kes polnud võimelised isegi oma kehatemperatuuri reguleerima. (lk 145)