Anekdoot

Proosa

• Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmus mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna; esitada inimesed, neid kirjeldamata; hingeeluline kriis, seda sõnul eritlemata; ümbrusekujutus sellesse süvenemata; mõte ilma propageerimata ja meeleolu ilma rõhutamata, ning lõppude lõpuks nähtava tegevuse taga perspektiivne tagapõhi, sümboolne sügavus. See on sonett proosas.
  • Friedebert Tuglas, "Marginaalia". Tallinn: Eesti Raamat, 1966, lk 31

• Rääkisime anekdoote. Igasuguseid. Selliseid, kus kolm või neli eri rahvusest meest tegelastex. Need on parimad anekdoodid. Ma olen õppinud neist rohkem kui mõnest targast raamatust, mida olen kogemata lugema jäänud. Kummalised asjad need anekdoodid. Kes neid teeb, kust nad tulevad. Keegi ei tee, kusagilt ei tule. Ja ometi on vaja tervet Rooma klubi, et mõnda vaimukamat välja mõelda, ah? Nad tekivad tõepoolest nagu tolm kõigest sellest elamise jamast, lihtsalt kogunevad aja jooksul. Mida sina arvad, tarkusesammas? Mida professorid arvavad? Kas tõepoolest isegi anekdoote keegi ei tee ja nad tekivad iseenesest, arenevad? Kusagil peab ju ometi olema üx mees, sa ei usu? Kui ma kohtan kunagi seda meest, kes anekdoote teeb — ma ei taha enam muud.
  • Jaan Undusk, "Kiri provintsist", Vikerkaar 7/1987, lk 7