Sonett

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Draama[muuda]

  • [Sander:] Üks neist omadustest, millega ma kosilasena Mathilde preilile weel imponerisin, oli nimelt minu luuleand. Luuletaja-armastus, armastus riimi ja rütmusega — see on kultus, kulla weli, ja kes naine ei meeldiks endale jumala-osas! — Pühendasin oma tulewasele siis wirgaste sonetta ja kantsonetta, kuid need, wennas — need raiped oliwad laenatud.
[Piibeleht:] Siss ollid sehen — ma mõistan! Aga kas sinu perenaine siss es käse, et sa noid edesi teeksid, kuni raamat saaks?
[Sander:] Ja, aga selle libeda peale ma ju ei tohtinud astuda. Neid laulukesi oli hea käputäis — juuretehtaw lisa oleks warsti pidanud walmis olema: mis muud kui anna raamat trükki; romani kallal aga wõid kaua eksitamata töötada. Laitsin tal siis laulud peast ning tõotasin romanist palju suuremat effekti.


Luule[muuda]

Kes laulab kõlavais sonettides,
raudriides lõbutseb see lilledes.

  • Juhan Liiv, "Killud" 77, kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 335


Kui armukeeru esimeses tormis
maast jalad lahti sipleb luulelend,
siis selles naiselikus kõlavormis
meil iga värske riimur avab end.

Too laad sind päris alasti ei kisu,
kui ära peidad krobedamad vead,
ning ehkki värsil pole mingit sisu –
luukere püsti hoiab riimis read.

Ja sile pind, mis valitseb sonetti –
ma tunnen hästi lihvimise tööd
mull’ meenutab vaid baari külma letti,

kust mööda minnes vastu hilisööd
sa maitsed uhkelt ulatatud kala
ja mõtled: jäägu viimaseks see pala.


Kas meenutab ta külma baariletti,
kust mööda minnes vastu hilisööd
sa uhkelt ulatatud pala sööd,
või sulle tuge andvat taburetti,

või enda sülle kutsuvat kušetti,
kus pärast pingutavat päevatööd
sa vaikselt mõnuledes nurru lööd –
ei tea. Kuid eirata ei saa sonetti!

  • Venda Sõelsepp, "Veel kord sonetist" kogus "Rohekaskoldses kirjas: luulet 1973–1978". Tallinn: Eesti Raamat, 1979

Kirjandus[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel