Sonett

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti



Kui armukeeru esimeses tormis
maast jalad lahti sipleb luulelend,
siis selles naiselikus kõlavormis
meil iga värske riimur avab end.

Too laad sind päris alasti ei kisu,
kui ära peidad krobedamad vead,
ning ehkki värsil pole mingit sisu –
luukere püsti hoiab riimis read.

Ja sile pind, mis valitseb sonetti –
ma tunnen hästi lihvimise tööd
mull’ meenutab vaid baari külma letti,

kust mööda minnes vastu hilisööd
sa maitsed uhkelt ulatatud kala
ja mõtled: jäägu viimaseks see pala.


Kas meenutab ta külma baariletti,
kust mööda minnes vastu hilisööd
sa uhkelt ulatatud pala sööd,
või sulle tuge andvat taburetti,

või enda sülle kutsuvat kušetti,
kus pärast pingutavat päevatööd
sa vaikselt mõnuledes nurru lööd –
ei tea. Kuid eirata ei saa sonetti!

  • Venda Sõelsepp, "Veel kord sonetist" kogus "Rohekaskoldses kirjas: luulet 1973–1978". Tallinn: Eesti Raamat, 1979

Kirjandus[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel