Torm

Torm (ka raju) on suure kiiruse ja jõuga tuul.

Proosa

Mu suurim nauding oli tunda rõõmu rahulikust taevast nende haljaste metsade rüpes; kuid ma armastasin kogu Looduse muutlikkust: ka vihm ja torm ja kaunid taevased pilved tõid endaga naudinguid. Kui mind kiigutasid järvelained, tõusis mu vaim samasuguses joovastuses, nagu ratsamees tunneb uhkust oma hästitoidetud ratsu liikumisest.
- Mary Shelley, "Matilda" (1819)

"Ei imestaks põrmugi, kui homme robinal rahet tuleks," tähendas Iiah. "Tuisku ja tormi ja kes teab veel mida. Ei see loe midagi, et täna päike paistab. Sel pole kõige vähematki tähtsust. On lihtsalt natuke õige ilma moodi ja muud midagi."
- A. A. Milne, "Karupoeg Puhh", tlk Valter Rummel, Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 158

Tormi esimesed piisad kukuvad maa peale, et vaadata, kas on kohta maandumiseks.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 16

Merel oli tõusnud torm. Vihma kallas nagu toobrist ja Kunksmoor sai kiiresti läbimärjaks. Tuul oli nii tugev, et puhus Kunksmoori sirgeks, kui ta oma taimeseljatäiega kaldale jõudis. Moorile see meeldis. Ta hakkas mõnusasti naeru kihistama. Tuuled passisid talle hästi. Kui ta tormiga väljas oli, tõusis ta tuju ikka nii, et võttis laulu lahti. Kunksmooril oli kile ja kähisev hääl, selle-eest oli see hääl aga hästi vali, ja moor armastas väga lorilaule.

Nii see Kunksmoor hakkas siis tuulega koos ümisema. Ümin muudkui paisus ja paisus ja varsti huilgas moor kõigest kõrist rumalaid laule laulda. Kalpsas veel kivide vahel tantsugi juurde.

Aino Pervik, "Kunksmoor", 2011, lk 7

Eesti maastiku olustikku kujundav mets pehmendab pakast ja põuda, tasandab tuisku ja tormi, õgvendab õhku tolmust ja haisust ning kaitseb ja kaunistab koda. Mets annab lilleilu ja linnulaulu, marja-, seene- ja jahisaagi, toasooja ja tare sõrestiku.
- Toomas Frey, "Olukord metsanduses tekitab kõhedustunde", Maaleht, 3. veebruar 2017

Mõtlen, et nüüd on tarvis korralikku tormi, mis torgiks ihu, ajaks maailmakorra sassi ja paiskaks kellad merre. On tarvis katuseid rebivaid iile, langevaid puid, pikki elektrikatkestusi, üleujutatud teid, sildade ja maandumisradade sulgemist, erakorralisi uudistesaateid, midagi, mis raputaks meid lahti ja tõstaks õhku ja paneks end elusana tundma.
- Joel Haahtela, "Adèle'i küsimus", tlk Kai Aarelaid, 2020, lk 106

Luule

Kuis kõrgel pilvis sõidab surm,
ja üle välja ajab torm!
Mu tiivad on nii väsinud,
mu jõud on ära kadunud!

Külm rannakaljul pigistab,
tuul puude vahel vilistab,
kust elusoojaks sai mu rind, -
miks oled maha jätnud mind?

Silm kusagil ei pääsmist näe,
nälg, torm ja tuisk ja lumi, jää.
Oh talv, sa armuheitmata,
kuis lähen kohtu sinuga?

Juhan Liiv, "Linnukese kaebus" (1908), rmt: "Sinuga ja sinuta", 1989, lk 296

Kuulete, kuidas nüüd märatseb maru ja murrab,
mühistes metsasid mööda ja vilistes ladvus, /---/

Tõuseb kui salane nutt siis säält saledast salust,
kaebades kohavad kuused ja kased ja männid:
võitluses tormiga langeb siin raksudes mõni.
Aga ta ratsutab uhkelt neist langenuist üle,
naeratab kurjalt ja kõlistab kannukseid karmilt,
kolistab kändusid mööda ja vilistab ladvus:
raudsete kätega kuningas – sügisemaru.

Marie Under, "Sügisemaru" kogust "Eelõitseng", Tartu: Odamees 1918

Tuul ajab taga teist
ja torm on nende kannul -
Kes küll, kes küll ei teaks nüüd meist,
mis maik on äraannul?!

Marie Under, "Tuul ajab taga teist", rmt: "Uneretk", 1968, lk 17

Trotsides katastroofi

tormipuskarit rüüpab laev.

Heiti Talvik, "Dies irae" 12 kogus "Kohtupäev" (1937)

Iil vihiseb, voog kohiseb, roog kahiseb,
arg majak lämbumas on musta vette.
Öö taarnast laine laine peale pahiseb,
ma tunnen: kõik nad peatuvad mu ette.

Lööb pooleks pilvetekk, kuult vajub raske rünk
ja veele langeb valgus, tume nagu veri.
Mu jumal! Elu! Armastan Sind, metsik, sünk.
Sind, vihm! Sind, torm! Sind, öö! Sind, meri!

August Sang, "Öine" koondkogust "Emajõe unisel veerel", Tallinn: Vagabund 2003, lk 14

Põhjatorm. Nüüd on pihlakobarate
küpsemise aeg. Ärkvel kuulame öös,
kuidas tähtkujud trambivad latrites
kõrgel puu kohal.

Tomas Tranströmer, "Torm", tlk Jaan Kaplinski

Meie elu, see on meri,
kus on torm ja vaikus koos.
See, kel arg on soontes veri,
hukkub elu võimsas voos.
...
See, kes armub tormikihku,
läbi tormi valib tee,
haarab tüüri kindlalt pihku,
võidab märatseva vee.

Rudolf Rimmel, "See on elu...", TRÜ, 29. aprill 1959, lk 1

Vanasõnad

Pill pinu taga, torm toa taga, sõrmiline sõnnikul.
Kes tuult külvab, tormi lõikab.
Mida vaiksem tuul, seda lähem torm.
- Eesti vanasõnad

Kirjandus

William Shakespeare, "Torm"

Välislingid