Mine sisu juurde

Naer

Allikas: Vikitsitaadid
"Naerev narr", Madalmaade kunstnik, võimalik, et Jacob Cornelisz. van Oostsanen, u 1500
Judith Leyster, "Naerev poiss" (u 1630)
Ilja Repin, "Zaporožje kasakate vastus Türgi sultanile" (1880ndad)
Maria Wiik, "Naerev tüdruk" (1883)
Richard Gerstl, "Naerev autoportree" (1908)

Naer ehk naermine on inimesel jt imetajatel harilikult lõbutunnet väljendavate näoliigutuste ja tõukelise väljahingamisega kaasnev häälitsuste jada.

Luule[muuda]

Su hele naer mu tuppa äkki põikas,
su hele naer
mu raamatute nukrust läbi lõikas
kui järve aer.

Kaks palmikut ja lohud kenad põskis,
kaks palmikut
ja silmad säravad (need ema mõskis):
kaks salmikut.


Sõpradega kaugetega koos
istund olime me jutuhoos.

Oli veidi naernudki me suu -
seda polnud ammu juhtund ju.

Saatma läksime nüüd sõpru neid
mööda vaikseid sügisöisi teid.

  • Marie Under, "Öine teekond", rmt: "Uneretk", 1968, lk 11


Neeme tipul on murdunud aer.
Naera, Odysseus, elu on naer!

Lõpuks, meremees, siin on maa,
siin on sadam ja Nausikaa.


Ah, olla laul ses rohetavas puus,
et seinteks kerida me pühas majas,
et kunagi ei kustuks elav naer su suus,
ma tahan kajada su südames ja ajas.

  • Rein Sepp, "... Olen osa sellest igihaljast puust", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334


Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.

  • Artur Alliksaar, "Autoportree", rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 8


Ma lähen ja naeran nüüd enam ja enam
Ja ma hakkan ennastki naerma
Ma usun et naerda on nutmisest kenam
Ja seda ma lähengi kaema

Mu endasseusk muutub uuestisünniks
Näeb maailm nii naljakas välja
Et kes seal ka elaks või sureks või sünniks
Ma lähen ja naeran nad välja


nutmise taga tuleb naermine,
naermise taga tuleb nutmine,
iga nutmise taga naine tõuseb,
vaatab meest, kes seisab igavledes mere ääres
putka kõrval, millel kiri "šokolaad"

Proosa[muuda]

  • Kõige raisatum päev on see, mil me pole naernud.
    • La plus perdue de toutes les journées est celle où l'on n'a pas ri.
    • Nicolas Chamfort, "Maximes et pensées, suivies de dialogues philosophiques", 1923, LXXX, I ptk "Maximes générales", lk 28


  • Itaalias on harv juhus, et vallalise naisega kohtutakse seltskondlikel üritustel, seetõttu pidi võrgutaja oma plaane varjatult ellu viima, aga et Aubrey pilk püsis kõigist tema keerdkäikudest hoolimata tal kindlalt kannul, siis sai noormees varsti teada, et kokku oli lepitud salajane kohtumine, mis pidi tõenäoliselt lõppema selle süütu, ehkki mõtlematu tüdruku langemisega sügavasse mülkasse. Hetkegi kaotamata läks ta lord Ruthveni peatuspaika ja küsis mehelt otsekoheselt, millised on tolle kavatsused noore daami suhtes, andes lordile ühtlasi teada, et ta on kursis nende samal õhtul toimuva kohtumisega. Lord Ruthven vastas, et tema kavatsused on samasugused, nagu tema arvates on sellistel kohtumistel kõigil meesterahvastel ja kui Aubrey käis peale ja nõudis vastust küsimusele, kas lord tüdrukuga ka abielluda plaanib, siis mees ainult naeris.
  • Ühtäkki tema hobune ehmatas ja kihutas metsikut galoppi ajades läbi tiheda metsa. Lõpuks jäi kurnatud loom seisma ja mees nägi välgulöögi valgel, et seisab ühe viletsa hurtsiku kõrval, mis eristus vaevu seda ümbritsevast võsast ja mädanevate lehtede hunnikutest. Hüpanud hobuse seljast maha, astus ta onnile lähemale, lootuses, et keegi juhatab talle teed linna poole või pakub vähemalt peavarju meeletu tormi eest. Lähemale minnes andis äikesekõma hetkeks järele ja ta kuulis naisterahva kohutavaid karjeid, millega segunes summutatud võidurõõmsat ja mõnitavat naeru, mis jätkus pika katkematu irvitamisena. Aubrey ehmus, kuid virgudes taas pea kohal kärkima hakanud kõuest, astus otsustavalt hüti ukse juurde ja lükkas selle lahti. Hütis valitses pilkane pimedus, kuid hääled juhatasid teda edasi. Ilmselt teda ei märgatud, sest ehkki ta hüüdis, jätkusid karjed ja naer omasoodu ning temast ei tehtud väljagi. Ta põrkus kellegi vastu ja haaras tollest kiiresti kinni ja üks hääl karjus: "Jälle mööda!", millele järgnes vali naerulagin.
  • "Vannu!" karjatas surija ja ajas end meeleheitlikult istukile. "Vannu kõige nimel, mida su hing kalliks peab ja mida su loomus kardab! Vannu, et aasta ja ühe päeva jooksul ei räägi sa ühelegi hingele minu kuritöödest ega surmast, mis iganes ei juhtuks või mida iganes sa ei näeks." Mehe silmamunad näisid silmakoobastest välja hüppavat.
"Ma vannun!" ütles Aubrey ja lord Ruthven vajus naerdes padjale tagasi ega hinganud enam.



  • Naer ei ole sugugi paha sõpruse algus ning kindlasti on see parim sõpruse lõpp. (1. ptk, lk 14)
  • Kuid noorus naeratab ilma põhjuseta. See on üks selle peamisi võlusid. (14. ptk, lk 168)


  • Üksainus tondinahk jäi Hallsilma jutu lõpuni ärkvele. Teised virgusid häiritult, kui kuulsid oma kaaslast kummaliselt häälitsemas. Naer puudutas tondinahkade kõrvu esimest korda ja see heli jahmatas neid.
Kui tõele au anda, siis tondinahkade hulgas naerdi esimest korda mitte rõõmu, vaid rumaluse pärast.
Too rahutu hing Hallsilm oli rääkinud veidrat juttu. [---]
Ärkvel olnud tondinahk sellepärast pahvataski naerma, et rumal Hallsilm esitas muudkui tobedaid küsimusi, ise ei teadnud midagi. Hallsilm nagu polnud kuulnudki, et helde maa anti loodritele tondinahkadele igaveseks ajaks. Päris häbi, et Hallsilm ei mäletanud maajagamise lugu — vastasel korral poleks talle niisugune rumal soovitus pähe tulnud, et tondinahad peavad teise paika elama minema.
Esiotsa naeris üksainus tondinahk, siis hakkasid teisedki läbi unehämu kaasa kihistama. Nahaalused rasvapadjakesed lõid võppuma, tokerdanud kasukatesse tuli kihelus sisse ning naervad tondinahad rullisid ennast rohelise muru peal ja põrkasid külgepidi kokku, nagu oleks lapseiga tagasi tulnud. Mütakate kerede liikumine pani maapinna vabisema, puutüvedest käis värin läbi ja küpseid vilju sadas hulgaliselt maha. Loodus ise andis tondinahkadele märku, et siruta aga kätt ning täida kõhtu. Kuhu nad peaksid minema? Mis neil siin viga oli?
Seekord tondinahad ei pahandanudki Hallsilma peale. Ilma tema ogara murejututa poleks tondinahad naermist selgeks saanud. Edaspidi pruukis Hallsilmal vaid nähtavale ilmuda, kui kõik kihistama kukkusid. Hallsilma iga samm tundus kole naljakas. Juhtus ta aga paigal seisma, oli seda veelgi lõbusam vaadata. Tondinahad lausa väänlesid naeru käes. Kui lõkerdamine tüütas, kogusid tondinahad söömisega taas priskust ning jõudu, pärast aga puhkasid ja magasid kõhutäitmise väsimust välja. (lk 11-13)
  • "Kunagi istume rohelisel aasal, põliste puude kroonides laulavad linnud. Meie ümber sagib palju tillukesi tondinahku ja me jutustame tulevastele põlvedele oma esimesest lõkkest siin kõledal saarel."
Väikesed tondinahad turtsatasid naerma, nende kurvad silmad hakkasid äkitselt sädemeid pilduma. Nad said hoo sisse ja varsti kõlas vali lõkerdamine meremühast üle. Tondinahad väänlesid, siputasid käsi-jalgu, ja kui see ära tüütas, ajasid ennast püsti. Käest kinni võtnud, keksisid nad Hallsilma ümber ja näitasid oma eestvedajale keelt. (lk 31-32)
  • Pahurate tondinahkade ainuke lõbu ja lohutus oli naer. Niipea kui päevast päeva ringirändav Hallsilm nähtavale ilmus, hakkasid tondinahad koleda häälega irvitama. Ometi polnud Hallsilm oma kaaslasi poole sõnagagi puutunud ega pidanud neile enam kõnesid. Hallsilm püüdis kaasa naerda, tema arvas, et lõkerdamine aitab kõigil sooja saada. Et Hallsilm ei vihastanud, see ajas tondinahad lausa marru. Kelle nägu siis Hallsilma naerma ajas? (lk 32)
  • Ka Hallsilma jalad valutasid, aga temal kui ninamehel ei kõlvanud nõrgematele oma häda kurta. Sellepärast tegi Hallsilm südame kõvaks ja pahvatas naerma. Nähtamatute võlvide alt kajas ta hääl mitmekordselt ning üsna õudusttekitavalt tagasi. Hallsilm oli lootnud oma teeseldud muretusega kaaslasi reipamaks turgutada, ent seekord ei läinud ta ettevõtmine õnneks. Vali ning kajast moonutatud heli halvas tondinahku, korraga valati käed-jalad justkui tina täis ja neid ei saanud liigutada. Hallsilm sikutas köit, ükski tondinahk ei kõssanudki mitte. (lk 50)


  • Ei tea miks tuli meelde see kord, kui Gusts istus tema kõrvale, kui ta kangast kudus, samale pingile, selg kanga poole. Millal see oli? Ilmselt teisel kevadel pärast pulmi, kuidas muidu, tollal kandis ta Skaidrat. Kangasteljed seisid siinsamas akna juures, talveaknad polnud veel eest võetud, aga päike juba soojendas läbi klaasi. Jah, Gusts tuli, ei öelnud musta ega valget, tuli ja istus. Ta tegi, et ei näe, süstikut visates tonksas küünarnukiga mehele selga. Mees puhkes naerma ja tema kah — naersid niisama! Nad polnud midagi ütelnud, ainult naersid, aga nad naersid üldse harva, vahest sellepärast jäigi see kord meelde. (lk 21)
    • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23


  • Tüdrukud aga tõmbasid kõigi piiramisseisukorra reeglite kohaselt ringi koomale, jäid vait ja jälgisid mind. Sinised ja hallid silmad, sõstrasilmad, vahedad ja pilklikud silmad otsekui püüaksid tungida minu kaheksa-aastase hinge põhjani... Need pilgud torgivad, salvavad, sulavad kokku üheks kiirgavaks silmaks. Nemad, tüdrukud on ju oi kui vaprad, kui nende vastas seisab üksainus poiss!
Ja tulevadki aina lähemale ja lähemale... Unes ilmuv tiiger või hai meres või rott keldris on selle kõrval tühiasi...
Tuhanded huuled avanevad ja sosisklevad: hu-huu... Keeled sirutuvad nõeltena suust välja. Üks tüdruk turtsatas äkki, teine purskas kõvasti naerma, kolmas tagus endale kätega vastu põlvi, ja juba kihistasid ja itsitasid kõik kooris... Sädistasid nagu hakikari puude otsas. Ja mina seisin naervate tüdrukute keskel nagu märter tuleriidal.


  • Line ootas mind tehase sissepääsu juures, seljaga vastu seina toetudes. Ta oli nii kahvatu ja kurb, et ma otsustasin peatuda ja teda kõnetada. Ometi läksin temast mööda, ilma et oleksin isegi pead pööranud.
Veidi hiljem, kui ma olin juba oma masina tööle pannud, seisis ta mu kõrval.
"Teate, see on kummaline. Ma pole teid kunagi naermas näinud. Kõigi nende aastate jooksul, mis ma teid tunnen, pole te kordagi naernud."
Vaatasin teda ja puhkesin naerma.
"Ärge parem naerge," ütles ta.



  • "Ma uurin neid koopaid lihtsalt moepärast, nii on mul kergem mõelda. See on vana võmmide nõks."
[Feeney:] "Jah, härra komandör, kindlasti astume me veel paljude nõksude sisse!"
Vimes muigas hämaruses. "Väga tubli, poiss. Huumorimeel on võmmi sõber. Mina ütlen alati, et päev pole täie ette läinud, kui pole saanud natuke itsitada..." (lk 145)


  • "Mul tuleb väga suur jama," ütlesin ma. "Aga see ei ole praegu tähtis. Praegu on Alex tähtis."
"Ma arvan, et praegu pead sa lihtsalt oma probleemide üle naerma," ütles Gerri.
"Jah, eks ma naeran," mõtlesin ma endamisi. "Kõik teised naeravad ju niikuinii." (lk 160)
  • Karl muigas. "Gerri siis ei õppinud kogu sellest loost midagi?"
"Niipalju kui mina tean, on temast saanud narkomaan. Täiesti tõsiselt. Ma lugesin mõni aeg tagasi ajalehest, et ta tabati poevarguselt. Rumal poiss. Aga ma tean, et tal endal on pohhui. Noortel on üldse tänapäeval kõigest pohhui. Või mis?"
"Jah, siin tuleb ikka lõpuks välja see tõsiasi, et noored on hukka läinud," naeris Karl laginal.
Mina ei naernud. Kuigi ma olin temaga nõus. Ma ei naernud, sest see kõik ei meeldinud mulle. Samas ma teadsin ka, et sinna ei saanud mitte midagi parata. Mitte keegi ei saanud midagi teha. Sest kui üks inimene võtaks maailma parandamise käsile, ei tuleks sellele tööle iial lõppu. (lk 164)

Vanasõnad[muuda]

  • Ahjuroop naerab seni tuld, kuni ise on põlenud.
  • Ega naer nahka riku ega tühi jutt tükki võta.
  • Hilbud naeravad, nartsud nutavad.
  • Kavalale kannikas, narrile naeru.
  • Kes pärast naerab, naerab kõige paremini!
  • Kes sind naerab, sealt (sellest) mine mööda, kes sind kiidab, seal pane silmad kinni.
  • Naer tuleb naerust.
  • Naerult tehtud, tõelt peetud.
  • Naerust tõuseb nutt.
  • Nutab mullist naeru.
  • Nõid naerab nõida.
  • Parem naerda kui nutta.
  • Teises peos naer, teises nutt.
  • Vara naerdakse, hilja nutetakse.
  • Vile (kärme) nutma, vile naerma, veel viledam vihale saama.
  • Vile nutma, vile naerma, veel viledam vihale saama.
  • Ära naera, ise sööd ehk sülitatud kapsad ära!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus[muuda]

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel