Abiellumine

Proosa

Itaalias on harv juhus, et vallalise naisega kohtutakse seltskondlikel üritustel, seetõttu pidi võrgutaja oma plaane varjatult ellu viima, aga et Aubrey pilk püsis kõigist tema keerdkäikudest hoolimata tal kindlalt kannul, siis sai noormees varsti teada, et kokku oli lepitud salajane kohtumine, mis pidi tõenäoliselt lõppema selle süütu, ehkki mõtlematu tüdruku langemisega sügavasse mülkasse. Hetkegi kaotamata läks ta lord Ruthveni peatuspaika ja küsis mehelt otsekoheselt, millised on tolle kavatsused noore daami suhtes, andes lordile ühtlasi teada, et ta on kursis nende samal õhtul toimuva kohtumisega. Lord Ruthven vastas, et tema kavatsused on samasugused, nagu tema arvates on sellistel kohtumistel kõigil meesterahvastel ja kui Aubrey käis peale ja nõudis vastust küsimusele, kas lord tüdrukuga ka abielluda plaanib, siis mees ainult naeris.
Lubaduse andmisest oli möödunud aasta ja kätte oli jõudnud tähtaja viimane päev, kui üks tema eestkostjatest astus tuppa ja hakkas rääkima arstiga Aubrey kurvameelsusest, kui jutu sees mainiti ka seda, et tema õde abiellub järgmisel päeval. Selle peale muutus Aubrey kohe tähelepanelikuks ja küsis, kellega. Juuresolijad tundsid rõõmu tunnismärgist, et mehe mõistus, mida nad olid kartnud igavesti surnud olevat, hakkab tagasi tulema, ja nad nimetasid Marsdeni krahvi nime. Arvates, et jutt käib noorest krahvist, keda ta oli seltskonnas näinud, näis Aubrey tundvat heameelt ja üllatas teisi veelgi sooviga osaleda laulatusel ja näha oma õde. Nad ei vastanud talle, kuid mõne minuti pärast tuli õde venna juurde. Mees näis olevat taas võimeline tunneteks ja rõõmustama tüdruku armsa naeratuse üle, sest ta surus tüdruku rinnale ja suudles tolle palgeid, millel voolasid rõõmupisarad venna tervenemise ja tunnetele vastamise pärast. Aubrey hakkas kirglikult kõnelema ja soovis tüdrukule õnne, et too abiellub nii kõrgest soost ja igati korraliku isikuga, kui ta märkas korraga õe kaelal medaljoni ja milline oli tema üllatus, kui ta selle avas ja vaatas otsa koletisele, kes oli tema elu juba nii kaua mõjutanud. Ta haaras vihahoos selle näopildi ja trampis jalge alla. Kui õde küsis, miks purustas ta niimoodi tema tulevase abikaasa pildi, vaatas ta neiule otsa, otsekui ei mõistaks ta teda. Siis haaras ta õe käed enda pihkudesse, vaatas neiut hullumeelsel pilgul ja vannutas teda, et ta ei abielluks eales selle koletisega, sest see… aga ta ei suutnud seda välja öelda.
- John William Polidori, "Vampiir", tlk Silver Sära, Algernon, detsember 2006

Kui olime lähemalt tuttavaks saanud, küsisid neiud minult, kas võib olla tõsi kuuldus, et mõned Euroopa rahvad annavad oma neitsid meestele muidu. On koguni räägitud - ja sellest ei saa nad küll aru -, et üks suguharu on nii alla käinud, et maksab peigmehele pruudi naiseksvõtmise eest peale. Häbi ja teotus säherdustele vanematele ja neidudele, kes lasevad ennast nõnda kohelda. Kus on nende eneseväärikus, nende neitsi- või naiseväärikus? Kui somallannadele endale langenuks osaks õnnetus sündida sellesse suguharru, tõotanuksid neiud oma sõnutsi vallalisena hauda minna.
- Karen Blixen, "Aafrika äärel", tlk Riina Jesmin, Mediasat Group, 2005, lk 115

[Murbles:] "Nojah, Felicity tüdis sellest, et teda nõelutud musliinkleitides ja puhastusest tulnud kinnastes seltskonnas ringi veeti — ja tal oli piisavalt iseloomu, et vihastada ema lõputute plaanide peale kosjasobitamise vallas. Üks kole, vanadusest nõder ning tõbedest ja liiderdamisest puretud vikont oleks hea meelega ilusa kaheksateistkümneaastase tütarlapse kõrval altari ette tudisenud ning ma pean kahetsustundega ütlema, et neiu isa ja ema tegid kõik, mis oli nende võimuses, et Felicity selle häbiväärse ettepaneku vastu võtaks. Tegelikult kuulutati kihlus juba välja ning laulatuspäevgi oli kindlaks määratud, kui Felicity ühel hommikul perekonna ülimaks õuduseks rahulikult teatas, et ta oli enne hommikusööki kodust välja läinud ning äärmiselt sündsusetu rutu ja salatsemisega abiellunud kellegi keskealise mehega, kelle nimi oli Dormer ja kes oli väga aus, üpris jõukas ning, hirmus öelda — edukas vabrikant. Ja papjeemašeest või muust säärasest valmistatud ning patenditud purunematu kannaga nööbid kujutasidki endast jäledat tagapõhja, millega see põikpäine Victoria-aegne neiu oli end sidunud."
- Dorothy L. Sayers, "Korralagedus Bellona klubis", tlk Krista Kaer, 2013, lk 15

Kui ma alles veidi üle kahekümne olin, näis mulle, et mehed, paljud mehed jälitavad ja piiravad mind. Üks neist sai hiljem lennuõnnetusel surma. Lennuk kukkus Atlandi ookeani kohal ootamatult ja mõistatuslikul kombel alla. Tema oli küll üks neist, kes leiti, kuid leitu oli üksnes laip. Teine oli mees, kellega ma lõpuks abiellusin. (lk 12)
Ema ütles mul targalt: "Kui sa kord juba abielus oled, avastad, et parim, mis sa võid teha, on hoolitseda laste eest ning korraldada peoõhtuid. Tee inimestele head, toida neid, räägi nendega, hoia neid soojas. Kõik muu unusta." Ta mõtles selle all armastust, seda, et armastus tuli unustada. Ema püüdis mind aidata vabaneda ängistusest, mida tundsin abielule mõeldes. Mul oli aeg abielluda, tema rääkis mulle sellest, millele tuli mõelda ja mis tuli unustada. (lk 20)
- Joyce Carol Oates, "Ma olin armunud", tlk Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 9-26

Mu kallis mees, Sinu reetmine oli mu elu kõige tõsisem tegu. Palju tõsisem kui Sinuga abiellumine. Tundsin oma armukest, kui ta lõpuks mu armukeseks sai, paremini kui Sind siis, kui Sa mu meheks said. Praegu tunnen teda paremini kui Sind. Ma olen Sinuga kaheksa aastat koos elanud. Siledad mündid, pidevast kasutamisest siledaks kulunud mündid... (lk 32)
Ei, ma ei taha selle mehega abielluda. Ma ei kavatse temaga abielluda. See, mis me teineteisele anname, on liialt tugev, ma ei taha seda abiellu viia ja kodustada. (lk 36)
- Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tlk Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49

Ja siis see juhtuski. Ma läksin ühel päeval koju ja ema ütles, et kavatseb uuesti abielluda. Jah, täpselt nii ta ütleski. Kohe, kui ma olin uksest sisse astunud. Ma sain üsna vihaseks. Mitte selle pärast, et ema tahtis uuesti abielluda, vaid selle pärast, et ta ütles seda mulle kohe, kui ma olin uksest sisse astunud. Sellised asjad viivad mu hauda.

Ma ei rääkinud kaks tundi mitte sõnagi ja ema arvas, et ma olen solvunud või midagi. Aga ma ei olnud. Isa oli juba kaks aastat tagasi surnud ja minu arvates oli see just sobiv aeg uue mehe majja võtmiseks. Mu isa suri vähki. Kopsuvähki, kui aus olla. See tuli suurest suitsetamisest. Mul on tunne, et mu isa suitsetas oma esimese sigareti kusagil sõimerühmas. Siis kui teised liivakastis üksteisele liiva silma pildusid ja nutta löristasid. Ma absoluutselt ei imestaks seda oma isa puhul. Küllap istus ta lihtsalt kuskile karusselli peale, pani koni ette ja tal oli täiesti pohhui, kui kasvatajad räuskama kukkusid või midagi. Jah, just nii ma arvan. Mu isa oli kõva suitsumees.

Kuigi ma armastasin oma isa väga, ei olnud ma ema peale pahane. Kahe tunni pärast leppisime me ilusasti ära ja ma lubasin, et tulen homme kindlasti kella seitsmeks koju. Siis pidid see mees ja tema poeg meile külla tulema.

Diana Leesalu, "2 grammi hämaruseni", 2005, lk 7

Tegelikult polnudki Stellaga eriti midagi juhtunud. Ta oli harva haige, polnud kunagi tõsiseltvõetavas rahahädas, tema lapsed olid terved ja kuulekad. Jeremy hakkas kurameerima ja abiellus temaga, sest ta oli väike, korralik ja väga kena ning ilmus välja õigel ajal - kättesaadavuse ja õige hetke kooskõla, mis põhjustab suurema osa abieludest. Jeremy ütles Stellale, et jumaldab teda, mida ta siis parajasti tegigi; naine oli õnnelik vastu jumaldama.
- Penelope Lively, "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017, lk 41