Lennuõnnetus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Ja siiski... korraga raiub tiivavihina sekka helkiv, tapvalt pingul metall. Lõikab liha ja luid. Linnu keha on kerge ja õrn, kuid lend kiire, hoog pidurdamatu.
Pingul trossid vinguvad kokkupõrkest vastu maad prantsatavatele partidele järele. Üle linna kajab hala ja appihüüdeid. See äratab inimesed, paljud tulevad tänavale, ei taipa kohe, mis lahti. Pimedus on täis hädaldamist, kaeblikku kaagutamist, selgesti on kuulda tiibade lööke, aimata ülelendavaid suuri linde. (lk 34)
  • Hommikul leiavad kooli ruttavad lapsed teelt murtud tiivaga surnud linnu — ilusa valgekirju, roosaka noka ja jalgadega pardi, õpilased võtavad selle ootamatu leiu kaasa. Palju teisigi linde tuuakse koolimajja. Varsti helistatakse ja küsitakse mitmelt poolt: on püütud vigane part; kirjeldatakse lindu ja tahetakse teada, kes ta on, kust tuleb, mida temaga peale hakata.
Need on aulid ja aulidega koos lennanud kosklad. (lk 34-35)
  • Varapäevastes uudistes teatab raadio: Andides põrkas udus eksinud lennuk vastu kaljuseina ja purunes. Kõik lennuki pardal olnud reisijad ja meeskonnaliikmed hukkusid. Sõnumit kuulates ja hulk päevi hiljem veel seisab kaugel Lõuna-Ameerikas asetleidnud katastroof mul silme ees, nagu oleksin ise selle tunnistajaks olnud. (lk 35)
    • Harri Jõgisalu, "Lennuõnnetus", lk 33-35, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981


  • Kui ma alles veidi üle kahekümne olin, näis mulle, et mehed, paljud mehed jälitavad ja piiravad mind. Üks neist sai hiljem lennuõnnetusel surma. Lennuk kukkus Atlandi ookeani kohal ootamatult ja mõistatuslikul kombel alla. Tema oli küll üks neist, kes leiti, kuid leitu oli üksnes laip. Teine oli mees, kellega ma lõpuks abiellusin. (lk 12)
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel