Mine sisu juurde

Märk

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Märgid)
Vassili Kandinsky, "Märk" (1925)

Proosa

[muuda]
  • Juhani. Ma nutaksin verd, kui võiksin; sest me oleme ju elanud nagu koerakoonlased, joonud viina nagu muhameedid ja türklased. Kuid nüüd tulgu sellele laulule lõpp, teist laadi elu peab algama, muidu langeb taeva hirmus viha meie peale nagu raske Tundramägi ning pressib meid põrguni alla. Jaa, jaa, poisse on hoiatatud ennustuste ja imedega, ning me peame ootama kõige hullemat, kui me õigel ajal märkidest õppust ei võta.




  • Me ei taha petise kombel teeselda, nagu mõistaksime me teatrit, tõsiasi on see, et teatrit ei mõista mitte keegi, ei inimesed, kes on lavalaudadel halliks läinud, ei vanimadki teatrijuhid, ammugi siis arvustajad. Püha jumal, kui dramaturg võiks ette teada, et tükil on minekut! Kui teatrijuht suudaks ette näha, et tükk teeb hea kassa! Kui näitlejal oleks eelnevalt mõni märk, et ta oma osa välja mängib! Siis, siis küll võiks teha teatrit niisama rahumeeli ja ausalt, nagu tehakse toole-laudu või keedetakse seepi.
    • Karel Čapek, "Kuidas sünnib näitemäng", rmt: "Kuidas sünnib näitemäng. Kuidas tehakse filmi", tlk Lembit Remmelgas, Loomingu Raamatukogu 45/46 1981, lk 5



  • Laura polnud ealeski nii lõbusasti aega veetnud. Kogu hommikupooliku tegi ta õues lume sees pilte koos Alice'i, Ella, Peteri ja Maryga. Nad tegid seda niimoodi:
Iga laps ronis ühe kännu otsa ja siis langesid kõik korraga käsi laiali hoides kändudelt näoli pehmesse sügavasse lumme. Siis tõusid nad püsti, püüdes mitte rikkuda märke, mis nende kukkumisest lumme jäänud olid. Kui see neil hästi õnnestus, jäi lumme viis auku, mis olid justnagu nelja väikese tüdruku ja ühe poisi kujutised - käte ja jalgadega ja puha. Lapsed nimetasid neid kujutisi piltideks.


  • Kujund on raam, mis piirab seda ainulaadset, mis on olemas, kuid mille väljendamiseks pole veel kokkuleppelist märki, sõna, sümbolit, mis kõigile annaks automaatselt aimu sellest kõnealusest.
    • Hando Runnel, "Kujund kunstis", rmt: Hando Runnel, "Ei hõbedat, kulda", Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 26–29
  • Me usume inimest ja usume inimese vaimu. Meie usust on saanud meie komme tähistada inimest ja tema vaimusuurust mõne maapealse märgiga.


  • Ta [Walter Klemmer] haarab õpetaja pianistisõrmedest. Suudlen kätt, proua professor. Olen lihtsalt sõnatu. Erika ema pressib end paari vahele, paludes see käesurumine jätta. Esiteks pole selline sõpruse ja seotuse märk teretulnud ja mis veel tähtsam - käepigistus võib klaverdaja kõõluseid valesti venitada, mis omakorda mõjutaks mängu kvaliteeti. Käsi jäägu oma normaalsesse asendisse. Nii täpseid akorde pole sellele kolmandajärgulisele publikule ka kinkida vaja, kas pole, härra Klemmer? Sellist publikut peab türanniseerima, nendega kui orjadega käituma, et nad üleüldse mingit reaktsiooni näitaksid. Neid peab kaigastega materdama! Nad ootavad piitsa ja kirepräänikut.



  • Olendil, kellel keelt ei ole olemas, kes ei kasuta mingeid märke, kes ei kuulu mingisse kultuuri, see üldse nirvaanasse ei vaja jõuda. [---] Ebatäiuslik keel on parem kui keele puudumine.


Luule

[muuda]

Neljas vaatus pidi kohe algama,
publik kogunes, sest antud oli märk.


Sa ilmusid mu ellu - oh imet - imbusid
mu ellu, sulasid kui suhkur, sool;
Sind ennast silmamata ilmutas
Su maitse siiski iga silmapilk
Su märkamatuid märke igal pool

  • Doris Kareva, "Sõnum" I [1987], rmt: "Armuaeg" (1991), lk 153

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel