Raam

Proosa

Raamidega on nõnda. Mõned elavad raamis ega välju sealt kunagi. Teised vahel elavad raamis ja vahel ei ela ka, tulevad korraks välja ja lähevad jälle tagasi. Kolmandad ei ela üldse raamis. Nad ainult surevad raamis. Tähendab ei sure ka, vaid pärast surma pannakse nad raami.

Niisiis — esimesed elavad raamis ega tule sealt välja. Nad teevad kõike raamis, tegutsevad ja toimetavad aina raamis. Ema munes neid raaminurka, nagu mesilasema muneb muna kärge. Pärast nad kasvavad ja kosuvad, kuni võtavad enda alla kogu pinna. Kõige rohkem, mis nad teha võivad, on see, et nad lähevad üle ühest raamist teise. Aga sedagi teevad nad väga ettevaatlikult. Kui raam on väikeseks või viletsaks jäänud või ei vasta enam ühiskondlikule positsioonile, siis tehakse uus raam. Seda peab enne proovima — ühe jalaga, nagu mätast, nagu purret, nii et seisad ühe jalaga vana raami serval, teisega uuel, kombates ja katsudes, ühe käega vanast ja teisega uuest kinni hoides, raskust ühelt jalalt teisele kandes... Riski ei ole? Ei mingit riski? Noh, siis... Ja nii ta siis astubki ühest raamist teise.

Imants Ziedonis, "Epifaaniad", tlk Ita Saks, LR 7/1979, lk 38

Kujund on raam, mis piirab seda ainulaadset, mis on olemas, kuid mille väljendamiseks pole veel kokkuleppelist märki, sõna, sümbolit, mis kõigile annaks automaatselt aimu sellest kõnealusest.
- Hando Runnel, "Kujund kunstis", rmt: Hando Runnel, "Ei hõbedat, kulda", Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 26–29

Luule

Üksteise alatusest on inimsüdametele raamid valatud.
- Artur Alliksaar, "Realistlik sügismüsteerium", "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 125

Vaata ka