Sümbol

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vabamüürlaste sümbolid (1895).

Sümbol (vanakreeka sõnast σύμβολον, 'märk, tunnus') ehk võrdkuju on märk, mis asendab midagi ilma välise sarnasuse või sisulise jätkuvuseta, üldlevinud arusaamade (näiteks ühiskondliku kokkuleppe) alusel.

Proosa[muuda]

  • Müüt ei ole algselt ei sümbolistlik ega metafoorne, müüdi tegevustik ei ole selles mõttes üldse retoorilist laadi. Müüt - see on identsuse ja samastumise loogika. /---/ Identsuse retoorika tuleb hästi ilmsiks näiteks rituaalsetes tantsudes - kui inimene asendas oma rüü karu omaga, ei sümboliseerinud ega mänginud muistne inimene karu, vaid muutus ise karuks. Sümbolism, nii nagu meie seda mõistame, oli arhailisele mõtlemisele võõras. Olla kas inimene või karu, rohkem võimalusi maailmas ei olnud. Läks tõenäoliselt üsna palju aega, enne kui müüt lahjenes sedavõrd, et inimene võis end tunda nagu karu.



  • Kujund on raam, mis piirab seda ainulaadset, mis on olemas, kuid mille väljendamiseks pole veel kokkuleppelist märki, sõna, sümbolit, mis kõigile annaks automaatselt aimu sellest kõnealusest.
    • Hando Runnel, "Kujund kunstis", rmt: Hando Runnel, "Ei hõbedat, kulda", Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 26–29


  • Lehtede langemine on inimeste elu sümbol. Varem või hiljem, pärast üürikest keerlemist meie mõtete, unistuste, sisekaemuste õhus, pöördume kõik tagasi maasse.
    • Marina Tsvetajeva, Kiri Pjotr Jurkevitšile 1908 sügisel, rmt: "Elu tules. Pihtimused". Koostanud Tzvetan Todorov. Tõlkinud Mirjam Lepikult. Sinisukk 2007, lk 71


  • Üldkokkuvõttes on Frazeri mõju olnud hukatuslik. Ta võttis Robertson Smithilt üle tolle kõige kõrvalisema õpetuse ning põlistas mõtlematult tõmmatud eraldusjoone maagia ja religiooni vahel. Ta levitas ekslikku oletust, nagu usuksid primitiivsed rahvad universumi mõjutatavust mehaaniliste sümbolite abil, ning veel teistki ekslikku eeldust, nagu oleks eetika primitiivsele religioonile tundmatu. (lk 79)
  • Niisiis ei ole mustus kunagi ainukordne, isoleeritud sündmus. Seal, kus on mustust, on süsteem. Mustus on mateeria süstemaatilise korrastamise ja klassifitseerimise kõrvalsaadus, kuivõrd korrastamises sisaldub kohatute elementide kõrvaleheitmine. Niisugune arusaam mustusest viib meid otsemal teed sümboolse valda ja tõotab seost selgemalt sümboolsete puhtusesüsteemidega. (lk 90)
  • Me peaksime tunnistama, et maagilise sekkumise võimalus on usklike meelest alati olemas, et materiaalsete hüvede lootmine kosmiliste sümbolite läbimängimisest on inimlik ja loomulik. Kuid vale on käsitleda primitiivset rituaali nii, nagu oleks maagiliste tulemuste esilekutsumine selle esmane mure. Primitiivses kultuuris ei ole preester tingimata maagiline imetegija. See kujutelm on takistanud meid võõraid religioone mõistmast, kuid ometi on see kõigest sügavamalt juurdunud eelarvamuse hiline kõrvalsaadus. (lk 127-128)
  • Rituaal mitte ainult ei aita meil valida kogemusi, millele oma tähelepanu koondada. See on loov ka esituse tasemel. Sest väline sümbol võib salapärasel kombel aidata kaasa aju ja keha koordineerimisele. Näitlejate mälestustes räägitakse tihti juhtumeist, kus mingist materiaalsest sümbolist on olnud tõhusat abi: näitleja tunneb oma osa, teab täpselt, kuidas ta tahab seda tõlgendada. Kuid intellektuaalsest teadmisest, mida tuleb teha, ei piisa veel vajaliku tegevuseni jõudmiseks. Ta pingutab lakkamatult, kuid vaev jääb viljatuks. Ühel päeval ulatatakse talle mingi rekvisiit - kübar või roheline vihmavari ja selle sümboli toel realiseeruvad teadmine ja kavatsus äkitselt laitmatuks esituseks. (lk 133)
  • Vähe sellest, et korralagedus rikub mustrit, see annab ka mustri jaoks materjali. Kord viitab piirangule; kõigist võimalikest materjalidest on tehtud piiratud valik ning kõigist võimalikest suhetest on kasutatud ainult üht piiratud suhtekogumit. Niisiis on korralagedus vihjamisi piiramatu, ükski muster ei ole selles teoks saanud, kuid selle mustriloomise potentsiaal on piiritu. See on põhjus, miks me püüdes küll luua korda, ei mõista lihtsalt hukka ka korralagedust. Me saame aru, et see on olemasolevate mustrite suhtes destruktiivne, aga ka, et sel on potentsiaali. See sümboliseerib ühekorraga nii ohtu kui ka võimu. (lk 178)
  • Rituaalid mängivad läbi ühiskondlike suhete vormi ning, andes neile suhetele nähtava väljenduse, võimaldavad inimestel oma ühiskonda tundma õppida. Füüsilise keha sümboolse meediumi kaudu mõjutavad rituaalid poliitilist keha. (lk 229)
  • Kui keegi iganes peaks arvama, et surm ja kannatus ei ole looduse lahutamatu osa, parandatakse tema eksiarvamus. Kui kedagi peaks tabama kiusatus käsitleda rituaali kui imelampi, mida piiritu rikkuse ja võimu omandamiseks pruugib ainult hõõruda, näitab rituaal oma teist külge. Kui väärtuste hierarhia on rohmakalt materiaalne, õõnestavad seda tõhusalt paradoks ja vasturääkivus. Sääraste süngete teemade väljamaalimiseks on rüvetussümbolid sama vajalikud kui must värv mis tahes asja kujutamiseks. Seetõttu leiame pühapaikadest ja pühadest aegadest eest sinna hardalt talletatud roiskumise. (lk 302)


  • Kiviaja puhul võib loomade ja inimeste suhete puhul välja tuua hammasripatsid. Neid me materjalis näeme. Loomade hammasripatseid ja luudest tehtud ripatseid kasutati ära ehetes; kõnelevad nad sümboolikast ja mõtlemisest seoses loomadega: annab see hammasripats inimesele antud looma jõu või midagi muud?
Koduloomad tulid neoliitikumis. Sealt peale ripatsid enam nii olulised ei ole. Neid küll esineb läbi pronksi-, raua- ja isegi keskaja, aga ilmselgelt oli midagi muutunud. Inimestel polnud enam sama maailmapilt ja seda väljendati teistmoodi.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel