Mine sisu juurde

Lint

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Ära kunagi usalda naist, kes kannab kahvatulillat, olgu ta kui vana tahes, või üle kolmekümne viie aastast naist, kes armastab roosasid linte. See tähendab alati, et neil on minevik.



  • Vihmauss tegi endast tõmbleva kaheksa ja kärnkonn liikus õhinal ettepoole. Suur suu läks lahti, roosa keel lipsas välja ning uss kadus otsapidi kärnkonna suhu. Kärnkonn pani suu kinni ja rippuv vihmauss vingerdas meeleheitlikult. Konn seadis end rahulikult istuma ja hakkas ripnevat ussi vähehaaval koibade abil suhu toppima. Iga lükkamise juures neelatas ta vaevaliselt, surudes silmad kinni, nagu teeks neelamine talle piinavat valu. Vihmauss kadus aeglaselt, aga kindlalt paksude mokkade vahele, kuni lõpuks oli näha veel ainult tollipikkune, ikka veel vonklev sabaots.
"Hm," ütles Theodores lõbusalt, "mulle meeldib vaadata, kuidas nad seda teevad. Tead, nad meenutavad mulle neid mustkunstnikke, kes jardide kaupa värvilisi linte suust välja tirivad… ee… ainult muidugi vastupidi."
Kärnkonn pilgutas silmi, neelatas meeleheitlikult, ta silmad tõmbusid kissi ja viimane jupp vihmaussist kadus suhu.



  • Claryle tundus, nagu oleksid tema laud kokku õmmeldud. Ta kujutles nahka rebenemas, kui ta need aeglaselt lahti tegi ja esimest korda silmi pilgutas.
Ta nägi enda kohal selget sinist taevast, valgeid puhvis pilvi ja pontsakaid ingleid, kelle randmete küljes rippusid pikad kuldsed lindid. Kas ma olen surnud, mõtles ta. Kas taevas näeb päriselt niiviisi välja? Ta pigistas silmad kinni ja avas uuesti. Sedapuhku mõistis tüdruk, et see, mida ta silmitseb, on vana puidust võlvlagi, millele on rokokoostiilis maalitud pilved ja keerubid.


  • Künkatipust vaadates tundus all laiuv tasandik tohutu suure valge laudlinana, millele kõigekõrgema käsi oli laiali pildunud puude helmed ja teede lindid. Kulakuks kuulutatute karavan venis peene siidniidina silmapiiri poole, mille kohale kerkis pidulikult punane päikeseketas.
    • Guzel Jahhina, "Zuleihha avab silmad", tlk Jüri Ojamaa, Tänapäev, 2017, lk 78