Sünd

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Inimese sünd kujutatuna autori poolt, kes ei pruugi tuttav olla antud füsioloogilise protsessi tegeliku väljanägemisega

Sünd on järglase ilmaletulek, imetajate puhul lapse väljumine ema organismist. Üldiselt on see iga inimese elus esimene kõigist õnnetustest ning asi, tänu millele saavad juhtuda kõik järgmised.

Piibel[muuda]

Igale asjale on määratud aeg,
ja aeg on igal tegevusel taeva all:
aeg sündida ja aeg surra

Proosa[muuda]

  • 14. Oleme sündinud vaid kord, kaks korda pole võimalik sündida; on paratamatu, et seetõttu igavikku enam ei saabu. Ent ehkki sa ei ole homse päeva valitseja, lükkad sa siiski rõõmustamist edasi. Elu läheb viivituses kaotsi ning igaüks meist sureb rahmeldavana.
    • Epikuros, "Ütlused", I ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • Nii surm kui ka sünd on loomulikud, aga väetile vastsündinule on vaevalised nii üks kui teine.


  • Ainus patt on sündimise patt.
    • Samuel Beckett, cit. via: John Gruen "Samuel Beckett Talks About Beckett" Vogue, December 1969, lk 210


  • Sa elad ainult kaks korda:
    siis kui sa sünnid
    ning siis kui vaatad surmale silma.
Vasika ilmaletulek


  • Selle näidendi kangelased on mehed, keda me kohtame kesest närvesöövat ööd sünnitusmajas. Nad ootavad oma laste sündi. Selline olukord ja ruum eeldavad, et need inimesed ei saa olla halvad. Selles näidendis on kõik inimesed head. Inimene, kes ootab sünnitusmajas oma last, ei saa olla halb. Kõigil neil inimestel on midagi, mis neid ühendab. Nad on need, kes valmistuvad kohtumiseks uute inimestega. Nendega, kes kujundavad meie tulevikuinimese olemuse.


  • Marion tuli minu juurde ühel tormiööl, kuus aastat tagasi ühel novembrihommikul istusin ma haiglas, verine pamp kätel. Poiss oli tekkide ja vereplekiliste nartsude sisse mähitud ja toas oli looma ja reovee lõhn. Vere seest säras mulle vastu kaks selget sinist silma ja hallika naha all, mis nägi välja, nagu oleks see number suurem, tuksus süda. Mäletan, et mõtlesin, kas tema silmad särasid niimoodi ka minu pimeduses. (lk 21)


  • Ei olnud sel hilisel tunnil kuiva kohakest ega raasukestki rõõmu. Aga kolmel inimesel oli muretsemist ja ärevust, sest neljas oli just tulemas siia murelikku, musta ja märga maailma. (lk 5)
  • Oli laits seegi, kes nüüd puhvetipidaja toas kisendas. Kortsulise, punalilla näoga nagu mõni joodik vanainimene. Pärg süsimusti karvu ümber palja pealae, silmnäol, pisikesel kui peopesa, isemoodi muretu ja muhe ilme. Vasem suunurk kerkis veidi, nagu tahaks vastsündinu mõrult naeratada, kuid selle asemel aevastas kui kass, mõnuga sähvides.
"Jajah, sina paha tüdruk," kuuldi ämmaemanda jämedat häält läbi veesolina. "Kui palju sa meile muret ja pahandust tegid, aga ise oled priske ja raske nagu poiss."
"Tsähh, tsähh," aevastas tsaaririigi alamana sündinud kodanik vastuseks. Ja see aevastamine kõlas nii, nagu ei tahaks aevastaja sugugi sama riigi kodanikuna kord ka surra. "Tsähh, tsähh..."
"Jajah, varakult hakkad sa juba ilma ja elu peale aevastama," ohkas ämmaemand.
Nii oli ilmale tulnud tütarlaps, keda kirikukirjades Loonaks nimetati ja kes elu kitsastes keerdkäikudes end juba varakult ja väga sageli siniplekiliseks lõi. (lk 22)

Allikata[muuda]


Vaata ka[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel