Kodanik

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Luule[muuda]

Ma prantslane, Pariisi kodanik
ja selle üle olen õnnelik.
Ent varsti köie kaudu, süld mis pikk.
saab teada kael, mis kaalub tagumik.

  • Tõlkinud Johannes Semper. Rmt: Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia. Eesti Riiklik Kirjastus 1962, lk 472; F. Villon, "Testament" (tagakaas)


Kõikjal pragiseb süütenööre.
Kodanikud kiiruga pakivad kohvreid.
Ajaloo pööre
nõuab ohvreid.


Proosa[muuda]

  • E-ühiskonnale eelnenud formatsioonides kohaldati seisusi ja privileege näo järgi, viisil, mis ei nõudnud usalduse automatiseerimist ega identiteedi täpset defineerimist. Vaadati näkku ja oligi selge, kas oled krahv või mats. Nüüd aga on olukord muutunud. Lisaks iseteadvusel põhinevale ja kultuurilisele identiteedile on igal kodanikul kaasas veel ka helesinine jääkaabits ning selles sisaldub talle riigi poolt kingitud identiteet.


  • Oli laits seegi, kes nüüd puhvetipidaja toas kisendas. Kortsulise, punalilla näoga nagu mõni joodik vanainimene. Pärg süsimusti karvu ümber palja pealae, silmnäol, pisikesel kui peopesa, isemoodi muretu ja muhe ilme. Vasem suunurk kerkis veidi, nagu tahaks vastsündinu mõrult naeratada, kuid selle asemel aevastas kui kass, mõnuga sähvides.
"Jajah, sina paha tüdruk," kuuldi ämmaemanda jämedat häält läbi veesolina. "Kui palju sa meile muret ja pahandust tegid, aga ise oled priske ja raske nagu poiss."
"Tsähh, tsähh," aevastas tsaaririigi alamana sündinud kodanik vastuseks. Ja see aevastamine kõlas nii, nagu ei tahaks aevastaja sugugi sama riigi kodanikuna kord ka surra. "Tsähh, tsähh..."
"Jajah, varakult hakkad sa juba ilma ja elu peale aevastama," ohkas ämmaemand.
Nii oli ilmale tulnud tütarlaps, keda kirikukirjades Loonaks nimetati ja kes elu kitsastes keerdkäikudes end juba varakult ja väga sageli siniplekiliseks lõi. (lk 22)