Johannes Semper

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Johannes Semper, 1930

Johannes Semper (22. märts 1892 Pahuvere küla, Viljandimaa – 21. veebruar 1970 Tallinn) oli eesti luuletaja, prosaist, kriitik, tõlkija, esseist ja poliitik. 1940–1948 oli ta Eesti NSV hariduse rahvakomissar ja minister, aastail 1941–1948 Eesti NSV kunstide valitsuse (sisuliselt kultuuriministeeriumi) juhataja, 1946–1950 Eesti NSV kirjanike liidu juhatuse esimees. Semper kirjutas 1944. aastal sõnad Eesti NSV hümnile, mille meloodia autor oli Gustav Ernesaks.


Tema kohta[muuda]

  • Üldteada on, et tegevus esseistina oli tal haruldaselt laia profiiliga, nii tuli aga ette lõivumaksmist pealiskaudsusele – Semperi rollimudel oli "tutvustaja". Sellisest rollimudelist tõstis teda palju kõrgemale, liigagi kõrgele Nigol Andresen, kui ta artiklis "Johannes Semper väliskirjanduse vahendajana" (1962/67) seadis Semperi Nietzsche-retseptsiooni kõrvuti Thomas Manni omaga (!). Hüüumärk on omal kohal selle tõttu, et Th. Mann oli kahtlemata üks kõige tähelepanelikumaid Nietzsche lugejaid üldse, Semperile ei saa omistada Manniga võrdset süvenemist.
  • Kirjaniku Zürichis peetud kuulus PENi kõne "Nietzsche filosoofia meie kogemuse valguses" (1947) oli Eesti NSV aegadel kogu Nõukogude Liidu territooriumil ainuke asjalik Nietzsche käsitlus, mida parteivõimud sallisid.
  • Noore Semperi lektüüris olid ta päevikule tuginevate kirjandusloolaste andmeil Marxi ja Bebeliga kõrvuti Nietzsche ja Stirner. Arvestades ta poliitilist biograafiat, on kummastav, et tema Nietzsche essees ei kajastu vasakketserluse pilt Karl Marxiga võistlevast "üleinimese filosoofist". Omaks võetud Nietzschest, kellest Franz Mehringi kriitikat tagasi lükates Sotsialistlik Kuukiri 1900. aasta järelehüüdes kirjutas kui "meie prohvetist". Eesti lugeja ei saanud Semperilt midagi teada Nietzsche politiseerimise eri suundadest ja viisidest, mis tema kaasajal olid Nietzsche-kirjanduse lahutamatu osa.
  • Lühidalt, ebaküpseks osutub pigem Semperi sõnaseade kui Nietzsche mõtlemine. Alates Nietzsche antropoloogia väärkäsitusest stereotüüpide vaimus ja lõpetades eksimustega Nietzsche retseptsiooni vallas, umbub Semperi essee arvamustest, mida haridus- ja kirjastusasutused ei tohiks kriitikata levitada. See ei puuduta ainult "Zarathustrat", vaid ka muid järelsõnas mainitud tähtteoseid.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel