Mine sisu juurde

Päevik

Allikas: Vikitsitaadid
August Müller (1836–1885), "Armuõnn. Päevikusissekanne", s.d.
Thomas Butler Gunn, päevikusissekanne 14. märtsist 1860, päevikupidaja kirjeldab maskeraadi.

Proosa

[muuda]
  • Catherine'il oli valitud raamatukogu ning selle kulumise aste tõendas, et seda oli palju kasutatud, kuigi mitte alati seaduspärasel eesmärgil: peaaegu ükski peatükk — vähemalt nii see paistis — polnud pääsenud tindiga kirjutatud kommentaaridest, mis katsid kõik trükkali poolt vabaks jäetud kohad. Seal oli üksikuid lauseid, kohati aga kujunes nendest pidev päevik, mis oli kriipseldatud väljakujunemata lapsekäekirjaga. Mulle valmistas lõbu leida ühel vabal leheküljel (arvatavasti suur varandus, kui ta kord leiti) suurepärane karikatuur mu sõbrast Josephist, mis oli joonistatud algeliselt, ent võimekalt. Minus tärkas kohe huvi tundmatu Catherine'i vastu ning ma asusin jalamaid tema tuhmunud hieroglüüfe dešifreerima.


  • Väike Maret ja päevaraamat, millest hakkab varsti saama inimene, kellele võin pihtida kõike. Ja unistus mehest, kes on tugev, osavõtlik, mõistab mind, kannaks mu taaka ja armastaks mind. Võib-olla ei ole niisugust olemas. Selle unelmaga ühendab mind veel vaid üksainuke nõrk side.
  • Olen lehitsenud oma vanu päevaraamatuid ja mõistnud oma elust ühtteist. Kolletanud lehed on mulle selgitanud, miks elu on olnud minu puhul nii raske ja miks see ka praegu raske on.
    • Aino Suits 12. oktoobril 1947, "Päevaraamat 1901-1964", tlk Piret Saluri, 2014


  • Ma loodan, et saan Sulle usaldada kõik, nii nagu ma pole veel saanud usaldada kellelegi, ja ma loodan, et Sa oled mulle suureks toeks. (12. juuni 1942, lk 5)
  • Minusugusel on hästi imelik päevikut pidada. Mitte ainult sellepärast, et ma pole seda kunagi enne teinud, aga ma arvan, et hiljem ei tunne vist ei mina ega keegi teine ühe kolmeteistaastase koolitüdruku pihtimuste vastu huvi. Nojah, tegelikult ei olegi see oluline, mul on suur tahtmine kirjutada ja veel suurem tahtmine oma süda igasugu asjade koha pealt ükskord korralikult puhtaks rääkida. (20. juuni 1942, lk 10)
    • Anne Frank, "Anne Franki päevik. 12. juuni 1942 — 1. august 1944", tlk Vahur Aabrams, Tallinn: Tänapäev, 2019


  • Ei ole mingit vahet, kas ta jätkab päeviku pidamist või jätab selle pooleli. Mõttepolitsei tabab ta niikuinii. Ta oli toime pannud – oli juba toime pannud, isegi kui ta sulg poleks iial paberit puudutanud, – raskeima kuriteo, mis sisaldas endas kõik teised. Seda nimetati mõtteroimaks. Ja mõtteroim oli asi, mida ei saanud igavesti varjata.



  • Hommikul langetasin Jumala ees pea. Nagu ikka pühade, uute alguste, lõppude, aastapäevade, sünni- ja nimepäevade, täitumise ja üldse igal puhul, mis selleks sobib. Ja üleüldse igasuguse metafüüsilise härduse puhul. Ja, Jumala nimel, alustagem kord juba seda päevaraamatut. Sellega seostuvad ebaselged lootused, seega ilma Jumalata justkui ei sobikski.
Päevaraamat on justkui stetoskoobiga elu määratlevate pisiasjade kuulamine. Nõnda ütleks tundlik ja peen kirjanik. Mul pole õrna aimugi, kust ma selle lause nüüd võtsin. Aga ma tean, et need, kes ei ole pidanud päevaraamatut, ei mõista selle ettevõtmise raskust. See on praktilist laadi raskus. Kuidas kirjeldada päeva mikrobioloogiat? Või meie endi psühhomagmat? Kuidas eksistents kasvab sisse argipäeva, meie olemasolu erakordsus tavalisusse? Ja kuna ilma valikuta ei ole võimalik - sest ilma valikuta ei tee mitte keegi mitte midagi, ehkki mõned küll väga tahavad - seega tuleb teksti korrastada. Päevaraamat lakkab olemast pihtimine, see hakkab andma tunnistust. Millest? Ja kas just see ongi eesmärk? (lk 7, 1. jaanuar 1954, päevaraamatu algus)
  • Lõunasöök Bogna juures koos tema emaga, kes oli just saabunud puhkusereisilt Jelenia Górast. Pärast lõunasööki - üsna tagasihoidlikku - jälle mure maksaga.
Laused otsekui Samuel Pepysi "Päevaraamatust". Pepys, korralikult Maria Dąbrowska poolt kastreeritud, on parajasti Poolas menukas ja moes. Ja üldse, päevikupidamise uuestisünd: kahe aasta eest räägiti ja kirjutati palju Kazimierz Chłędowski memuaaridest. Eks ma ise ammutasin ka sealt palju; Pepys, Chłędowski ja André Gide on justkui minu sõnamulina patroonid, toutes proportions gardées. Mingist alandlikkusest ja kriitikavabast jumaldamisest ei ole muidugi juttu. Kui minu ettevõtmine õnnestub, siis eelistaksin vältida gide’ilikke enesevaatlusi. Pepys omakorda langeb liiga kergesti pealiskaudsesse raporteerimisse, väldib omaenese arvamuse riski ja teravaid väljaütlemisi. Ning keiserlik-kuninglik ekstsellents von Chłędowski lihtsalt moonutab tegelikkust, vaikib midagi maha kõrgemate ohverduste nimel, mida paljud kriitikud talle ka ette heitsid. Mina tahan oma päevaraamatusse lülitada iseenda, monteeritud oma ühiskonda ja epohhi; vaatamata sellele, et elu teeb minust antagonistliku subjekti, ei kipu ma end kuidagi erandlikuks pidama. See erandlikkus on mulle sama vajalik kui pind tagumikus. Liigutan siis oma pliiatsit õhtuti, et seista vastu sellele mis mind ümbritseb, ehkki eelistaksin olla skeptiliselt muigav kasusaaja. (lk 29, 6. jaanuar 1954)


  • [Lilu:] Kui olin noorem, siis kartsin nii väga, et minule kunagi midagi ei juhtu. Kartsin, et siin maailmas on kõik kangelasteod juba tehtud, kõik seiklused juba seigeldud, kõik suured elamused juba läbi elatud, ning minule ei ole järele jäänud muud kui väga igav elu. Peamiselt selle üle ma päevikus hädaldasingi. Võib-olla tulin ka siia Soome just selles lootuses, et siin minulegi kord midagi huvitavat juhtuks. Viimasel ajal hakkas mulle see päeviku kirjutamine kuidagi lapsikuna paistma: mul oli tunne, et kui mulle midagi tähtsat juhtub, siis ei ole enam mõtetki päevikut kirjutada. Kas see ei ole imelik?
    • Katrin Jakobi, "Suveöö unenägu" proosakogus "Suvekodumaa", LR 24-26 1992, lk 23


  • Kui lehitsen oma päevikut, näen ehmatusega, et see on nagu Aino Perviku "Kaetud lauad": keetsin seda ja toda, sõime seda ja toda, jälle keetsin ja kraamisin ja jälle sõime ja magasime. Vaimuelu nagu ei olekski. Tegelikult on asi nii, et vaimuelu on mulle endastmõistetav ja meelepärane, toidupool aga pealesunnitud ja omajagu vastumeelnegi, seepärast tundub iga õnnestunud roog saavutusena.
    • Valda Raud, päevik, 28. veebruar 1985; rmt: Valda Raud, "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod", SE&JS, 2020


  • Elu pole küllalt pikk, et tuhnida kõikvõimalikes apokriivades, kirjavahetustes, lehesabalugudes, päevikutes. Las nad olla, las uurijad uurivad ja minu pärast võivad nad kas või jäädagi sinna, kuhu nad kuuluvad: omasse aega.
  • Ristikivi päevikut julgeksin soovitada. On küll monotoonne ja igav, läbi lugeda ei jõua seda keegi. Aga kuidagi tõene. Mitte nagu tema väljamõeldud romaanid. Üks inimlik dokument. Eksiilist. Tema eksiilist, tema poistearmastusest (mis on tabude tabu! väliseestlane ja gay! võimatu, niisugust looma pole olemas, nagu ütles too lord, kui kaelkirjakut nägi; viimati tõestas seda keegi eesti luulenaine: Ristikivil olnud elu armastus, naine - muidugi!; kindlasti oligi, seda enam, et...), lõpuks lihtsalt üksiku inimese, kirjaniku elust võõrsil. Väikesest ja suurest. Tema romaanid - jah, kahjuks juba loetamatud. Luuletused, need küll, need veel tõesti küll. Nii et kui miski jääb, siis kindlasti mõned tema luuletused. Teiste - ei tea.
    • Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019, lk 166


  • Olen paaril korral päevikut alustanud ja jälle lõpetanud, mõeldes, miks peaks inimene oma mina-maailma nagu palaka laiali laotama, kartes, kas pleegitab selle päike, peksab räbalaiks rahehoog või lendavad linnud ja teevad selle täis.
    • Olivia Saar, "Hetked endas: mõttemõlgutusi ilmast, inimestest, iseendast aastatel 1990-2015". Ajakirjade Kirjastus, 2016, lk 9


  • ...eestikeelne vabavärss on ju tihtilugu mingi vormitu soig, mille õige koht on isiklikus päevikus, päris vabavärsis on alati rütm ja riim ja laul, kindlakäeline ülesehitus, mis laseb rõhud kõlada just seal, kus nad olema peavad; Grigorjeva värsistus on peaaegu eksimatu (selles, mis ta on), miski pole niisama või juhuslikult, need tekstid on loodud teadveloleku ja keskendumise seisundis, mitte niisama torust tulnud, neid on pärast valmimist ja raamatusse valides vaadatud kõrvalt, isegi kriitiku pilguga, karmiltki...

Luule

[muuda]

"Mul ammu peenike jäi pihku
ja sahver täis on külma tuult,"
- nii märkis nahkaköidet vihku
leskproua Kabjaraud, kes truult
veel pidas päevikut. See komme,
mis kaob vist homme, tunahomme,
jäi talle külge kooliajast.
Ta vajas pidulikku stiili,
et pihtida, kuis keetis Miili,
kuis kapist, keldrist, kanamajast
kõik aja jooksul kadus. Kuhu?
Noh, tühja tuulde, selga, suhu...

  • Betti Alver, "Pirnipuu" [1937]. Rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 140


tean mõndagi surmapatust
et ennast ei tohi tappa
sa võta kui paratamatust
ja minu päevikut lappa

  • Juhan Viiding, "Haraldi kiri, kes tegi harakiri, Rahelile", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 67

Välislingid

[muuda]

Kirjandus

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Päevik&oldid=134946"