Mine sisu juurde

1984

Allikas: Vikitsitaadid

"1984" on briti kirjaniku George Orwelli düstoopiline romaan 1949. aastast. Peategelase Winston Smithi elu kujutab autori visiooni totalitaarsest tulevikuühiskonnast, kus parteil on absoluutne kontroll.

Tsitaadid väljaandest: George Orwell, "Loomade farm. 1984", tõlkinud Tõnis Arro, Tiit Kusnets, Rünno Vissak. Tallinn: Tänapäev, 2017.

I osa

[muuda]
  • Oli külm selge aprillipäev, kellad lõid parajasti kolmteist. Winston Smith, lõug vastu rinda surutud, et kaitsta end läbilõikava tuule vastu, lipsas kiiresti Võidu Maja klaasuksest sisse, aga mitte küllalt kiiresti, et takistada liivasegust tolmukeerist endaga kaasa tulemast. (lk. 101)
  • Igal korral vaatas lifti vastasseinalt vastu plakat selle tohutu näoga. See oli niisugune pilt, mis on tehtud nii, et silmad saadavad sind igale poole. SUUR VEND VALVAB SIND, oli pildi allkiri. (lk. 101)
  • Tuli elada – ja elatigi, tänu harjumusele, mis oli muutunud instinktiks, - teadmises, et igat heli, mida sa teed, kuuldakse ja igat liigutust, välja arvatud pimedas, pannakse tähele. (lk. 102)
  • Sealt, kus Winston seisis, seletas silm veel parajasti valgel seinal elegantses kirjas ilutsevat Partei kolme loosungit:
    SÕDA ON RAHU
    VABADUS ON ORJUS
    TEADMATUS ON JÕUD
    (lk. 103)
  • Tulevik kas sarnaneb olevikuga, mis puhul see ei kuula teda, või erineb olevikust, ja siis ei ole tema kitsikus sellele mõistetav. (lk. 106)
  • Just naised, ja eeskätt noored naised, olid Partei kõige fanaatilisemad pooldajad, loosungineelajad, vabatahtlikud nuhid ja ketserluse väljanuuskijad. (lk. 108)
  • Aga imelik oli see, et kuigi Goldsteini kõik vihkasid ning põlgasid ja kuigi tema teooriaid lükati ümber, purustati ja naeruvääristati päevast päeva ja tuhat korda päevas, kõnetoolides, teleekraanil, ajalehtedes ja raamatutes, ja demonstreeriti kõigile nende haletsusväärset olemust, ei paistnud tema mõju sugugi kahanevat. (lk. 111)
  • Kahe vihkamise minuti juures polnud kohutav mitte see, et inimene oli kohustatud mingit osa mängima, vaid vastupidi see, et tal oli võimatu hoiduda kaasa minemast. Kolmekümne sekundi jooksul kadus igasugune teesklemisvajadus. Võigas hirmu- ja kättemaksuekstaas, soov tappa, piinata ja nägusid sepahaamriga lömastada näis läbivat inimsumma nagu elektrivool, muutes inimese vastu tema tahtmist grimassitavaks ja röökivaks nõdrameelseks. Kusjuures viha, mida inimesed tundsid, oli abstraktne, eesmärgita tunne, mida võis ühelt objektilt teisele suunata nagu leeklambi leeki. (lk. 112)
  • Ei ole mingit vahet, kas ta jätkab päeviku pidamist või jätab selle pooleli. Mõttepolitsei tabab ta niikuinii. Ta oli toime pannud - oli juba toime pannud, isegi kui ta sulg poleks iial paberit puudutanud, - raskeima kuriteo, mis sisaldas endas kõik teised. Seda nimetati mõtteroimaks. Ja mõtteroim oli asi, mida ei saanud igavesti varjata. (lk. 116)
  • Lapsed olid tänapäeval peaaegu eranditult kohutavad. Kusjuures halvim oli see, et niisugused organisatsioonid nagu Luurajad kasvatasid neid kavakindlalt juhtimatuteks metslasteks, kel samas ei tulnud mõttessegi Partei distsiipliini vastu mässu tõsta. Vastupidi, nad jumaldasid Parteid ja kõike, mis oli sellega seotud. Laulud, rongkäigud, lipud, matkad, drill mängupüssidega, hüüdlausete karjumine, Suure Venna kummardamine – laste jaoks oli see nagu imetore mäng. Kogu nende julmus oli suunatud väljapoole: Riigi vaenlaste vastu, välismaalaste, reeturite, sabotööride ja mõtteroimarite vastu. (lk. 122)
  • Pidevalt jälgisid sind silmad ja ümbritses sind hääl. Magades või ärkvel olles, töötades või süües, toas või tänaval, vannis või voodis – pääsu ei olnud kusagil. Peale mõne kuupsentimeetri pealuu sees ei kuulunud miski sulle endale. (lk. 124)
  • Imelik küll, aga kellalöögid näisid Winstonile kindlustunde tagasi andvat. Ta oli üksildane vaim, kes ütleb välja tõe, mida keegi iial ei kuule. Aga niikaua kui ta seda ütleb, ei katke järjepidevus mingil seletamatul kombel. Sa ei kanna inimkonna vaimset pärandit edasi mitte tänu sellele, et sind kuuldakse, vaid tänu sellele, et sa säilitad terve mõistuse. Ta läks tagasi laua juurde, kastis sule tindipotti ja kirjutas:
    Tulevikule või minevikule, ajale, kus mõte on vaba, kus inimesed erinevad üksteisest ja ei ela üksinda, - ajale, kus on olemas tõde ja kus olnut ei saa olematuks muuta:
    Tervitus ühtlustamise ajastult, üksinduse ajastult, Suure Venna ajastult, kaksisoima ajastult! (lk. 124-125)
  • Käesoleva hetke vaenlane kehastas alati absoluutset kurjust, ja sellest järeldus, et temaga ei saanud olla mingeid kokkuleppeid ei minevikus ega tulevikus. (lk. 131)
  • Ja kui kõik teised on omaks võtnud Partei poolt sisendatud vale ja kui kõik allikad seda kinnitavad, siis läheb see vale ajalukku ja muutub tõeks. „Kes valitseb minevikku, „ kõlas partei loosung, „see valitseb tulevikku; kes valitseb olevikku, see valitseb minevikku.“ Minevikku aga, kuigi see oli oma olemuselt muudetav, ei olnud iial muudetud. (lk. 131)
  • Teada ja mitte teada, olla teadlik kogu tõest ja samas korrutada hoolikalt konstrueeritud valesid, olla üheaegselt kahel vastakal arvamusel ja uskuda mõlemat, vaatamata nende vasturääkivusele; kasutada loogikat loogika vastu, öelda moraalist lahti, seda samal ajal taga nõudes, uskuda, et demokraatia ei ole võimalik ja et Partei kaitseb demokraatiat; unustada kõik, mida on vaja unustada, siis see jälle vajalikul hetkel mällu tagasi tuua ja samas jälle jalamaid unustada, ja lisaks kõigele rakendada seda protsessi selle protsessi enda suhtes. See oli äärmiselt peen kunst: teadlikult teadvust uinutada ja seejärel kustutada oma mälust see enesehüpnoosiakt, mille sa just toime olid pannud. (lk. 131-132)
  • Kui oli teada, et mõni dokument kuulub hävitamisele, või kui leiti maast mõni paberitükk, siis oli automaatseks liigutuseks tõsta see lähema mäluaugu võre üles ja visata see paberitükk pilusse, kus soe õhuvool kandis selle kusagile hoone sisemusse peidetud tohututesse ahjudesse. (lk. 134)
  • Winston mõtles hetke, tõmbas siis kõnekirjuri lähemale ja hakkas dikteerima Suure Venna tuntud stiilis: see stiil oli ühtaegu sõjaväeline ning pedantne ja tänu võttele küsimusi esitada ja otsekohe ise neile vastata („Mis järeldusi me võime antud faktist teha, seltsimehed? Me võime antud faktist teha järelduse, mis käib ühtlasi kokku ühe ingsotsi põhiprintsiibiga, et...“ jne, jne.), oli seda kerge matkida. (lk. 142)
  • [Syme:] „Õigeusklikkus tähendab mittemõtlemist, mõtlemise tarbetust. Õigeusklikkus on teadvusetus.“ (lk. 148)
  • Syme'il oli küljes mingi vaevumärgatav viga. Tal oli midagi puudu: vaikimisoskus, ükskõiksus, mingi päästev nõmedus. Ketseriks ei saanud teda nimetada. Ta uskus ingsotsi põhialustesse, ta austas Suurt Venda, ta rõõmustas võitude üle ja vihkas teisitimõtlejaid, mitte ainult siiralt, vaid ka mingi väsimatu innu ja täieliku informeeritusega, mis Partei lihtliikmetele jäi kättesaamatuks. Ja siiski hõljus tema ümber alatasa midagi kompromiteerivat. Ta ütles asju, mida oleks parem olnud ütlemata jätta, ta oli lugenud liiga palju raamatuid ja ta külastas sageli Kastani kohvikut, kunstnike ja muusikute lemmikpaika. (lk. 150)
  • Tegelikult oli enamik Esimese Maandumisraja kodanikke, niipalju kui Winston võis otsustada, lühikest kasvu, tumedate juuste ja näotu välimusega. Imelik, kuidas see putuka moodi tüüp ministeeriumides paljunes: väikesed jässakad mehed, kes juba õige varakult kaldusid tüsedusele, lühikeste jalgadega, kärmete sibavate liigutustega, väga pisikesed silmad lihavas liikumatus näos. See oli tüüp, mis paistis Partei võimu all kõige enam õilmitsevat. (lk. 155)
  • Ääarmiselt ohtlik oli lasta oma mõtetel uidata, kui sa olid avalikus kohas või teleekraani läheduses. Kõige pisemgi asi võis sind reeta. (lk. 156)
  • Inimese suurim vaenlane on tema enda närvisüsteem, mõtles ta [Winston]. Iga hetk võivad sisepinged muunduda mingiks nähtavaks sümptomiks. (lk. 158)
  • Partei eesmärk ei olnud ainult takistada mehi ja naisi loomast usaldusvahekordi, mida ta polnud võimeline kontrollima. Tema tegelik salajane eesmärk oli igasuguse naudingu kõrvaldamine suguaktist. Vaenlaseks ei olnud mitte niivõrd armastus kui erootika, nii abielus kui ka väljaspool seda. (lk. 160)
  • Partei püüdis sugutungi tappa, või kui seda ei ole võimalik tappa, siis vähemalt moonutada ja määrida. Winston ei teadnud, miks see nii on, aga tundus olevat loomulik, et see peab nii olema. Ja vähemalt naiste juures olid Partei pingutused väga edukad. (lk. 160)
  • Parteid ei saanud seestpoolt purustada. Tema vaenlastel, kui tal üldse oli vaenlasi, polnud mingit võimalust kohtuda või isegi üksteist ära tunda. Ja kui oligi olemas legendaarne Vennaskond, mis polnud võimatu, siis vaevalt et nemadki said kokku rohkem kui kahe- või kolmekaupa. Mäss väljendus ainult pilgus, hääletoonis, äärmisel juhul mõnes sosinal lausutud sõnas. (lk. 164)
  • Ei olnud soovitav, et proled poliitika vastu tõsisemat huvi tunneksid. Neilt nõuti ainult kõige primitiivsemat patriotismi, mida sai vajaduse korral lõkkele puhuda, et sundida neid leppima pikema tööpäeva või väiksema toidunormiga. Ja isegi kui nad ilmutasid rahulolematust, mida nad aeg-ajalt tegid, ei viinud see kuhugi, sest kuna neil puudusid üldisemad ideed, suutsid nad keskenduda ainult pisipuudustele. Suuremaid pahesid nad lihtsalt ei osanud näha. (lk. 166)
  • Winston mõistis äkki, et kõige iseloomulikum kaasajale ei ole mitte julmus ja ebakindlus, vaid hoopis tühisus, räpasus ja tuimus. Elu, kui sa ringi vaatasid, ei erinenud mitte ainult valedest, mida teleekraan levitas, vaid ka ideaalist, mida Partei püüdis saavutada. (lk. 168)
  • Mineviku võltsimise vahetu kasu oli silmnähtav, aga kaugemad motiivid jäid talle müstiliseks. Ta võttis uuesti sulepea ja kirjutas:
Ma saan aru, KUIDAS, aga ma ei saa aru, MIKS. (lk. 174)
  • Vabadus on vabadus öelda, et kaks pluss kaks on neli. Kui see on võimalik, tuleb kõik muu iseenesest. (lk. 175)
  • Tegelikult juba praegu jäi see vastamata, kuna vähesed ellujäänud vanast maailmast ei olnud võimelised võrdlema ühte ajastut teisega. Nad mäletasid miljonit kasutut pisiasja – tüli töökaaslasega, kadunud jalgrattapumba otsimist, ammusurnud õe näoilmet, tolmukeeriseid tuulisel hommikul seitsmekümne aasta eest, aga kõik oluline jäi väljapoole nende vaatevälja. Nad olid nagu sipelgad, kes näevad väikesi asju, aga mitte suuri. Ja kui puudus mälu ja kirjalikud allikad olid võltsitud – kui see nii oli, siis tuli soostuda Partei väitega, et ta on rahva elujärge parandanud, sest ei olnud olemas ega saanud enam kunagi olla mingit mõõdupuud, millega seda kontrollida. (lk. 186)
  • [Antiigiärimees mr. Charrington:]
““Säh sidruni seemet, lööb kella St. Clement,
Mul maitseb apelsin, lööb kella St. Martin --““ (lk. 191)
  • Lahinguväljal, piinakambris või uppuval laeval unustatakse alati tõed, mille pärast võideldi, sest inimese keha muutub tema jaoks tähtsamaks kui terve ülejäänud universum, ja isegi kui sa ei ole parajasti hirmust halvatud ega karju valu käes, on iga eluhetk võitlus nälja, külma või magamatusega, võitlus kõhu- või hambavaluga. (lk. 195)

II osa

[muuda]
  • [Julia:] “Minu lipukiri on: karju alati massiga kaasa! See on ainus tee olla väljaspool ohtu.” (lk. 212)
  • Palju targem oli vaikselt reegleid rikkuda ja ellu jääda. (lk. 222)
  • Julial taandus alati kõik tema seksuaalsusele. Ja niipea kui ta selleni jõudis, ilmutas ta suurt läbinägelikkust. Erinevalt Winstonist mõistis ta Partei seksuaalse puritaanluse sisimat mõtet. Asi ei olnud mitte ainult selles, et sugutung loob omaette maailma, mis on väljaspool Partei kontrolli ja mis tuleb järelikult hävitada, kui võimalik. Palju olulisem oli see, et suguline rahuldamatus tekitab hüsteeriat, mis on väga teretulnud, sest seda saab muundada sõjapalavikuks ja juhikultuseks. Julia arutles nõnda:
“Armastades kulutab inimene energiat ja tunneb end pärast seda õnnelikuna ega hooli enam millestki. Nemad ei kannata seda välja, et sa niimoodi ennast tunned. Nad tahavad, et sa oleksid kogu aeg pinge all. Kõik see edasi-tagasi marssimine ja hurraa karjumine ja lippude lehvitamine on lihtsalt raisatud potents. Kui inimene on sisimas õnnelik, mis läheb talle siis korda Suur Vend või kolmaastakuplaan või kaks vihkamise minutit või kõik see muu ilge jama?“
See on õige, mõtles Winston. Kasinuse ja poliitilise õigeusklikkuse vahel on otsene side. Sest kuidas veel hoida hirm, vihkamine ja nõdrameelne kergeusklikkus, mida Partei oma liikmetelt nõuab, vajalikul kõrgusel, kui mitte mõnd võimast instinkti kinni korkides ja seda tõukejõuna kasutades? Sugutung oli Parteile ohtlik, ja Partei oli selle oma teenistusse rakendanud. Ja sama trikk oli läbi tehtud ka vanemlike instinktidega. Perekonda tegelikult likvideerida ei saanud, ja niisiis kutsuti vanemaid üles hoolitsema oma laste eest peaaegu vanamoelisel kombel. Lapsi aga keerati süstemaatiliselt vanemate vastu ja õpetati neid isa-ema järel nuhkima ja nende libastumistest ette kandma. Perekond oli muutunud tegelikult Mõttepolitsei allasutuseks. See oli kaval leiutis, mille abil sai kõiki inimesi hoida ööd ja päevad informaatorite valve all, kes neid kõige paremini tundsid. (lk. 224)
  • “Ja keda see huvitab?“ ütles ta kärsitult [Julia]. „Üks neetud sõda teise järel, ja nagunii on teada, et uudised on alati valed.“ (lk. 244)
  • [Winston:] „Ajalugu on peatunud. Pole olemas midagi peale lõputu oleviku, kus Parteil on alati õigus.“ (lk. 245)
  • Temaga rääkides sai Winston aru, kui kerge on näida õigeusklikuna, ise õigeusklikkusest midagi taipamata. Teatavas mõttes pääses Partei maailmavaade kõige paremini mõjule just niisuguste inimeste juures, kes ei olnud võimelised sellest aru saama. Selliseid inimesi võis uskuma panna kõige häbematumaid reaalsuse vägistamisi, sest nad ei taibanud iial päriselt, kui jälestamisväärne see on, mida neilt nõutakse, ja nad ei olnud küllalt huvitatud ühiskondlikust sündmustest, et märgata, mis toimub. Ja kuna nad millestki aru ei saanud, jäid nad vaimselt terveks. Nad lihtsalt neelasid kõik alla, ja see, mis nad alla neelasid, ei teinud neile kahju, sest see ei jätnud neisse mingeid jälgi, nagu viljatera käib linnu kõhust seedimata läbi. (lk. 246)
  • [Emmanuel Goldsteini teos „Oligarhilise kollektivismi teooria ja praktika“:] Sõda on oma olemuselt hävitamine, ja mitte tingimata inimelude, vaid inimtöö produktide hävitamine. Sõda on viis, kuidas tükkideks lasta, stratosfääri pillutada või merre uputada tarbeaineid, mis võiksid muidu masse liiga mugavaks ja lõppkokkuvõttes liiga arukaks muuta. (lk. 278)
  • [Emmanuel Goldsteini teos „Oligarhilise kollektivismi teooria ja praktika“:] Parteil on kaks eesmärki: vallutada kogu maailm ja likvideerida igaveseks igasugune iseseisva mõtlemise võimalus. Selle tõttu peab Partei leidma lahenduse kahele suurele probleemile. Esiteks, kuidas vastu inimese enda tahtmist teada saada, mida ta mõtleb, ja teiseks, kuidas tappa mõne sekundiga sadu miljoneid inimesi, ilma neid ette hoiatamata. (lk. 281)
  • [Emmanuel Goldsteini teos „Oligarhilise kollektivismi teooria ja praktika“:] Ülemkihi eesmärk on säilitada oma positsioon. Keskkihi eesmärk on ülemkihiga koht vahetada. Alamkihi eesmärk – kui tal üldse on eesmärki, sest alamkihile on püsivalt iseloomulik, et ta on tööorjusest nii muserdatud, et ta tajub ainult katkendlikult seda, mis on väljaspool tema igapäevast elu, - on kaotada kõik erinevused ja luua ühiskond, kus kõik inimesed on võrdsed. (lk. 288)
  • [Emmanuel Goldsteini teos „Oligarhilise kollektivismi teooria ja praktika“:] Valitsev rühm jääb valitsevaks rühmaks seni, kuni ta võib ise endale järglasi määrata. (lk. 296)
  • [Emmanuel Goldsteini teos „Oligarhilise kollektivismi teooria ja praktika“:] Partei liikmelt ei nõuta mitte ainult õigeid arvamusi, vaid ka õiget vaistu. (lk. 297)
  • [Emmanuel Goldsteini teos „Oligarhilise kollektivismi teooria ja praktika“:] Partei valduses on kogu aeg absoluutne tõde, ja selge on, et see, mis on absoluutne, ei saa kunagi olla olnud erinev sellest, mis ta on praegu. (lk. 299)
  • [Emmanuel Goldsteini teos „Oligarhilise kollektivismi teooria ja praktika“:] Kui tahetakse valitseda ja jäädagi valitsema, tuleb olla võimeline reaalsustaju nihestama. Sest võimul püsimise saladuseks on oskus ühendada usku oma eksimatusse võimega õppida mineviku vigadest. (lk. 300)
  • [Emmanuel Goldsteini teos „Oligarhilise kollektivismi teooria ja praktika“:] Rahuministeerium tegeleb sõjaga, Tõeministeerium valega, Armastusministeerium piinamisega ja Külluseministeerium näljutamisega. (lk. 302)
  • Vähemus olemine, isegi üksi olemine ei tee sinust veel hullu. On olemas tõde ja on olemas vale, ja kui sa hoiad kinni tõest kas või tervet maailma trotsides, siis sa ei ole hull. (lk. 303)
  • [Winston] Ta uinus, sosistades: „Terve mõistus ei ole statistiline suurus,“ tundes, et neis sõnades peitub sügavamõtteline elutarkus. (lk. 303)

III osa

[muuda]
  • Loomulikum oli elada hetkest hetkesse ja võtta vastu veel kümme minutit elu, isegi kui on kindel, et see lõpeb piinamisega. (lk. 314)
  • Mitte iial, mitte ühelgi põhjusel ei saa sa soovida, et valu suureneks. Sa saad soovida ainult, et valu lakkaks. Pole olemas midagi hirmsamat kui füüsiline valu. (lk. 323)
  • [O'Brien:] „Te usute, et reaalsus on midagi objektiivset, välist, sõltumatult olemas olevat. Te usute, et reaalsus on oma olemuselt endastmõistetav. Kui te petate end mõttega, et te näete midagi, siis te eeldate, et ka kõik teised näevad sedasama, mis teie. Aga ma ütlen teile, Winston, et reaalsus ei ole väline. Reaalsus on olemas ainult inimteadvuses ja ei kusagil mujal. Aga mitte üksikisiku teadvuses, mis võib olla ekslik ja igal juhul kaob peatselt, vaid ainult Partei teadvuses, mis on kollektiivne ja surematu. Kõik, mida partei tõeks peab, on tõde. Võimatu on näha reaalsust teisiti kui partei silmade läbi.“ (lk. 332-333)
  • [O'Brien:] „Me ei hävita ketserit sellepärast, et ta on meie vastu: kuni ta on meie vastu, me ei hävita teda iial. Me pöörame teda, me alistame ta sisima olemuse, me kujundame ta ümber. Me kõrvetame temast välja kõik halva ja kõik pettekujutlused; me toome ta enda leeri, mitte näiliselt, vaid tõeliselt, kogu südame ja hingega. Me toome ta enda leeri, mitte näiliselt, vaid tõsiselt, kogu südame ja hingega. Me teeme ta üheks meie hulgast, enne kui me ta ära tapame. Me ei talu ainsatki väärmõtet maailmas, ükskõik kui salajane või jõuetu see ka oleks. Isegi surmatunnil ei saa me lubada vähimatki kõrvalekaldumist. Vanasti läks ketser tuleriidale ikka nagu ketser, ilmutades avalikult oma ketserlust ja olles selle üle uhke. Isegi Vene puhastuste ohver võis kanda oma kolpa suletult mässulisi mõtteid, kui ta astus mööda koridori, oodates kuuli. Aga meie teeme aju täiuslikuks, enne kui me ta sodiks laseme. Vana despotismi käsk oli "Sina ei pea mitte". Totalitarismi käsk oli "Sa pead". Meie käsk on "Ole".“ (lk. 338)
  • [O'Brien:] „Te ei ole enam iial võimeline tundma, mis on armastus, või sõprus, või elurõõm, või naer, või uudishimu, või julgus, või ausus. Te olete seest õõnes. Me pigistame teid tühjaks ja täidame siis iseendaga.“ (lk. 339-340)
  • Aga kõige kohutavam, mõtles Winston, kõige kohutavam on see, et O'Brien ka usub seda, mida ta räägib. Seda on ta näost näha. O'Brien teab kõike. Ta teab Winstonist tuhat korda paremini, mis maailm endast tegelikult kujutab, missuguses alanduses suurem osa inimolendeid elab ja missuguse pettuse ja vägivalla abil Partei neid seal hoiab. Ta on seda mõistnud, on seda kõike vaaginud, ja ometi, sellest hoolimata: lõppeesmärk pühitseb abinõu. Mida sa saad teha vaimuhaigega, mõtles Winston, kes on intelligentsem kui sina, kes kuulab su argumendid viisakalt ära ja püsib lihtsalt oma vaimuhaiguses? (lk. 346)
  • [O'Brien] Ta tõmbas hoova tagasi ja jätkas:
“Ma vastan nüüd ise oma küsimusele. Partei hoiab võimu enda käes ainult enda huvides. Meid ei huvita teiste hüvang, meid huvitab üksnes võim. Mitte rikkus või luksus või pikk elu või õnn: ainult võim, puhas võim. Te mõistate peagi, mida tähendab puhas võim. Me erineme kõigist mineviku oligarhiatest selle poolest, et me teame väga täpselt, mida me teeme. Kõik senised oligarhiad, isegi need, mis sarnanesid meiega, olid arad ja silmakirjalikud. Saksa natsid ja Vene kommunistid olid oma meetodeilt meile väga lähedased, aga neil ei jätkunud siiski julgust tunnistada oma eesmärke. Nad tegid näo ja võibolla isegi uskusid, et nad on sunnituilt ja ainult lühikeseks ajaks võimu haaranud ja et lähema nurga taga ootab paradiis, kus inimolendid on vabad ja võrdsed. Meie ei ole niisugused. Me teame, et keegi ei haara võimu, kavatsusega sellest loobuda. Võim ei ole vahend, võim on eesmärk. Diktatuuri ei kehtesta revolutsiooni kaitsmiseks, revolutsiooni tehakse diktatuuri kehtestamiseks. Tagakiusamise eesmärk on tagakiusamine. Piinamise eesmärk on piinamine. Võimu eesmärk on võim. Kas te hakkate nüüd mind mõistma?“ (lk. 346-347)
  • [O'Brien:] “Teine asi, mida teil on tarvis mõista, on see, et võim on võim inimolendite üle. Keha üle, - eelkõige aga mõistuse üle. Võim mateeria üle – välise reaalsuse üle, nagu teie ütleksite – ei ole tähtis. Mateeria on täielikult meie mõju all.” (lk. 347-348)
  • [O'Brien] Ta vaikis hetke ja võttis siis taas lootustandvat õpilast küsitleva koolmeistri hoiaku: “Kuidas omandab üks inimene võimu teise inimese üle, Winston?”
Winston mõtles. “Pannes teda kannatama,” vastas ta. (lk. 349-350)
  • [O'Brien:] „Arenemine meie maailmas on arenemine suurema valu poole. Vanad tsivilisatsioonid kuulutasid, et nad põhinevad armastusel ja õiglusel. Meie oma põhineb vihkamisel. Meie maailma ei jää muid tundeid kui hirm, raev, võidurõõm ja enesealandus. Kõik muu me hävitame – viimaseni.“ (lk. 350)
  • [O'Brien:] „Ja iial, mitte hetkekski ei kao võidurõõm ja nauding, mida pakub abitu vaenlase jalge alla tallamine. Kui soovite silme ette manada tuleviku võrdkuju, siis kujutage saabast, mis trambib inimnäol – igavesti.“ (lk. 350-351)
  • [O'Brien:] „Inimkond – see on Partei. Kõik teised on väljaspool ja ei tule arvesse.“ (lk. 352)
  • [Winston] Äkitselt, nagu ilmub veepinnale mingi põhjavajunud vraki jäänud, tuli talle pähe mõte: „Tegelikult seda ei juhtu. Me kujutame seda ette. See on hallutsinatsioon.“ Aga ta surus selle mõtte otsekohe maha. See oli ilmne eksiarvamus. See eeldas, et kusagil inimesest väljaspool on olemas „reaalne“ maailm, kus toimuvad „reaalsed“ sündmused. (lk. 360)
  • [Winston] Ta tõstis pilgu ja vaatas seda tohutu suurt nägu. Talt oli nõudnud nelikümmend aastat, et mõista, missugune naeratus on peidus nende mustade vuntside taga. Oo, seda julma, tarbetut vääritimõistmist! Oo, seda tõrksalt, vabatahtlikku pagu armastavalt rinnalt! Kaks džinnilõhnalist pisarat veeresid mööda ta põski alla. Aga kõik oli hästi, nüüd oli kõik hästi, võitlus oli lõppenud. Ta oli enda üle võidu saavutanud. Ta armastas Suurt Venda. (lk. 379)

Teose kohta

[muuda]

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel