Patriotism

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


Proosa[muuda]

  • Kahjuks peab sageli selleks, et olla hea patrioot, olema kogu ülejäänud inimkonna vaenlane.
    • Voltaire, "Filosoofiline sõnaraamat", ptk "Riik"
    • (vrdl ptk "Kodumaa", tlk Herbert Stillverk, e.k. 1983: "Kurb on see, et sageli on nii, et arvatakse - kui tahad olla hea patrioot, siis pead olema kõigi teiste inimeste vaenlane.")
  • Kas te ka teate, et näiteks selsamal silmapilgul, mil ma teiega vestlen, tapavad sada tuhat meie hullu suguvenda, kes kannavad mütsi, sadat tuhandet samasugust hingelist, kes kannavad turbanit, ja vastupidi, ning et nii on see tavaks peaaegu kogu maakeral iidsetest aegadest saadik. [...] Tegemist on mõne teie kingakontsa suuruse poritükiga. Mitte et keegi neist mitmest miljonist mehest, kes end materdada lasevad, himustaksid mõnd kõrrekest sellelt poritükilt endale saada. Asi on hoopis selles, kas see poritükk saab kuuluma ühele mehele, keda kutsutakse sultaniks, või ühele teisele, keda millegipärast kutsutakse keisriks. Kumbki neist pole kunagi näinud ega saa eales nägema seda väikest maalappi, mis on tüli põhjus, ja peaaegu mitte keegi neist olendeist, kes üksteist vastastikku maha notivad, pole ihusilmaga näinud olevust, kelle pärast nad seda teevad. [...] Muide, mitte neid pole vaja karistada, vaid tubaseid barbareid, kes oma kabinetis lõunasööki seedides annavad käsu miljon inimest maha tappa ja lasevad seepeale suure pidulikkusega jumalat tänada.
    • Voltaire, "Mikromegas"
    • Vihje Vene-Türgi sõjale 1735-1739, maatüki all on mõeldud Krimmi.
  • "Sul on õigus," hüüdis Yossarian vastu. "Sul on õigus, sul on õigus, sul on õigus. Hot dog, Brooklyn Dodgers. Ema õunapirukas. Selle nimel kõik võitlevad. Aga kes võitleb korralike inimeste eest? Kes võitleb selle eest, et korralikud inimesed saaksid rohkem hääli? Patriotismi pole, vaat’ milles asi. Ja matriotismi ka mitte."
  • Joseph Heller, "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020, lk 12
  • Patriotism on alati natuke piinlik. Sest isamaa on paratamatus. Mis seal uhkustada? Sa sündisid sinna ja mis siis? (lk 118)
  • Isamaa, la Patrie, võib ju olla glorieuse, kuulsusrikas ja hiilgav, aga ta on alati ka infâme, nagu see Baudelaire’i rändurite-põgenike isamaa, mille eest nad pagevad: nurjatu. Sest iga isamaa on teinud hulga nurjatusi, see tähendab, iga isamaa nimel on tehtud. Linnad... enfin... linnad pole kunagi teisi linnu vallutada tahtnud (vähemasti sestsaadik, kui linn ja riik enam kokku ei lange), aga nad ise on muidugi kõigi vallutuste maiuspalad. Ja mõnes mõttes on neil ükskõik, kellele nad parajasti kuuluvad, sest nad ei kuulu kellelegi. (lk 120)
  • Mind üllatas just see vaatenurk, nagu oleks ["Tujurikkuja" lõpulaulus] pilatud Mattiiseni-Leesmendi laulu ["Ei ole üksi ükski maa"] ning selle poolt väljendatud aadet. Mu meelest sai sellisel tõlgendusel olla kaks põhjendust. Esiteks, nii võivad tunda inimesed, kelle jaoks patriotism tähendabki ksenofoobiat, st need, keda laul pidigi pilama. Teiseks, nii võivad tunda inimesed, kelle jaoks pagulasteemaga esile kerkinud ksenofoobia pole üldse oluline teema – st nad lihtsalt ei saanud aru pila sihikust; nad arvasid, nagu "Tujurikkuja" tahtnuks öelda, et omaaegse laulu väljendatud ideed ise on väljanaermist väärt. Neile viimastele ütleksin, et olge rahulikud, te lihtsalt ei saanud nalja mõttest aru, laul polnud siin pila objekt, vaid vahend. Et nali ei jõua kohale, seda juhtub kõigiga.
  • Loomulik on, et jätkuvad vaidlused patriotismi nüansside üle. Aga üks on mu meelest ühine nii konservatiividele kui liberaalidele (kogu selle paleti mitmekesisuses) – me oleme patrioodid. Nii erinevad, kui me ka pole, peame kõik ju üksteise kõrval elama ka 5, 10 ja 20 aasta pärast, me ei lähe minema ega jäta Eestit teistele. Seega tuleb mul praegusi poleemikaid pidades meeles hoida, et ma pean sinuga ühist kodumaad jagama ka oma ülejäänud elu jooksul ning me loome praegu aluspõhja ühiskonnale, kus peavad hakkama elama meie lapsed. Aga et see oleks elamisväärne ühiskond, elamisväärne kodumaa, selleks peab säilima võime üksteisega suhelda.
  • Kriisiajal tulid paljud eestlased koju tagasi, et siin, omade keskel, see aeg üle elada. Nad lendasid mesipuu poole, varjule. Sest me kuulume kokku. Läbi isamaa-armastuse.
  • Rahvustunne on ülev tunne. Aga see võib kergesti muutuda väiklaseks, kui meil on kahtlusi oma rahva, keele ja kultuuri turvalise kestmise osas. Me kõik, kes me oleme üle elanud okupatsiooni, elame selle kestmisehirmuga kogu oma elu. Tunnistame seda endale ja teeme, mis oskame, et see hirm eales tõeks ei saaks.

Allikata[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel