Mine sisu juurde

Mihhail Šiškin

Allikas: Vikitsitaadid
Mihhail Šiškin

Mihhail Pavlovitš Šiškin (vene keeles Михаил Павлович Шишкин; sündinud 18. jaanuaril 1961 Moskvas) on vene kirjanik.

"Sõda või rahu" (2019)[muuda]

Tsitaadid väljaandest "Sõda või rahu". Loomingu Raamatukogu 2022/35-37. Tõlkinud Tiiu Relve ja Krista Räni.

Viha on haigus, kultuur on ravim. lk. 9
  • Tsiviliseeritud maailmas on ammust aega endastmõistetav, et riik on kodanike huvide eest seismise instrument ega aja taga mingeid oma huve. Võim on ehitatud alt üles, ja ainult need võimupädevused, mida ei ole võimalik teostada kõige madalamal tasemel, delegeeritakse kõrgemalseisvale. Teadmine riigivõimu jagunemisest seadusandlikuks, täidesaatvaks ja õigustmõistvaks omandatakse juba emapiimaga.
Aga Venemaal mõistetakse riigi all hoopis midagi muud: võimu ja territooriumi. Ja need mõlemad on pühad. Läänes on kodanik riigi kaasosanik, Venemaal selle pärisori, sõltumata sellest, missugune on riigi värava kohale riputatud silt. lk. 14
  • Vene ruumis on suurtel sõnadel teine funktsioon. Need on maskeerimiseks. See, mis kõrvalseisjale võib paista valena, aiatab vene keelepruugis kaasa üldisele mõistmisele. See ei ole paradoks, vaid sõnade vene reaalsus. k. 15
  • Vene "tõde" on igavene vale. lk. 16
  • Lõhestunud isiksus, lõhestatud teadvus - öelda üht ja mõelda ja teha midagi muud - muutus terve rahvuse reaalsuseks. Kui vale iseendast eraldub, on ta võimeline konstrueerima uut reaalsust. lk. 18
  • Tsiviliseeritud ühiskonna põhialuseks on usaldus. Usaldus riiklike institutsioonide suhtes. Usaldus lausutud sõna vastu. lk. 19
  • Gestapo ja NKVD töötajad olid timukad. Sellal kui Gestapo piinas, et välja pressida tõde, kas keegi on juut või kommunist, piinas NKVD, et pressida vahistatult välja valetunnistust, et ta on Briti-Jaapani spioon või rahvusvahelise sionismi agent. lk. 20
  • Ristiusustamisel Konstantinoopoli poolt olid kogu Venemaa ajaloole fataalsed tagajärjed. Erinevalt roomakatoliku kirikust, mis nõudis oma mõjualas ladina keele kui ainsa liturgiakeele kasutamist, tõi ortodoksi kirik venelastele kahe Bütsantsi õpetlase, vendade Kyrillose ja Methodiose spetsiaalselt lõunaslaavlaste jaoks arendatud kirikuslaavi keele, mis ei võimaldanud idaslaavi hõimude osasaamist antiigist ega Euroopa rahvaste arengust. Ladina keel kujutas endast tsivilisatsiooni tuiksoont, sellest sai teaduse, meditsiini ja õiguse keel, oikumeenia lingua franca. "Surnud" keelest sai Lääne-Euroopa ajaloo eluallikas, samal ajal kui venelastele oli loodud surnud kirikukeel, mis püsis sajandeid mumifitseerituna, omamata mingit mõju teaduse ja ühiskonna progressile. Juba keelelistel põhjustel jäid venelased renessansist, reformatsioonist ja valgustusajastust puutumata. lk. 23
  • Ühte ja sama territooriumi jagavad kaks vaimselt ja kultuuriliselt erinevat rahvast. Nii ühed kui ka teised on venelased ja räägivad vene keelt, kuid on mentaliteedilt täielikud vastandid. Üks pea on täis euroopalikku haridust, vabadust armastavaid ideid ja ettekujutust, et Venemaa kuulub ühtsesse inimtsivilisatsiooni. Kogu Venemaa ajalugu on kui verine mülgas, millest see maa tuleb välja tuua ja liberaalse euroopaliku ühiskonnakorra juurde juhtida. See pea keeldub patriarhaalse diktatuuri all elamast, ta nõuab vabadust, õigusi, põhiseadust. Teisel peal on maailmast traditsiooniline ettekujutus: püha Russ on saar, mida ümbritseb vaenulik ookean, ja ainult isake Kremlis saab selle maa ja rahva päästa ning Venemaal raudse haardega korda säilitada. lk. 29
  • Reisida tohtisime ainult meie oikumeeni piirini. Seda polnud muide sugugi mitte vähe. Ja me tegime seda hea meelega. Need kogemused rikastasid meie pilti kodumaast. Alati oli võimalik midagi õppida. Ma ei unusta kunagi, kuidas reisisin koos oma esimese armastusega, mõlemad 18-aastased, meie "Lääne-Euroopasse", see tähendab Balti vabariikidesse. Oli palju toredaid kohtumisi, kuid mõned jätsid ka valusaid vermeid. Tallinnas, meie esimeses sihtkohas, tahtsime teed küsida, mõistagi vene keeles, kuid meile ei vastatud. Õigupoolest oli see selge vastus: te olete okupandid. Okupantidega ei räägita. Kuidas pidanuks ma neile inimestele selgitama, et ma ei ole okupant? Et me oleme "teie ja meie vabaduse poolt"? Et meil on ühine vaenlane, see okupatsioonivõim, mis on hõivanud ka minu kodulinna? See oli mulle oluline õppetund kogu eluks: sa vastutad kõige eest, oma keele, oma kodumaa, oma ajaloo, oma vanemate ja vanavanemate, esivanemate eest, keda sa kuidagi tunda ei saa, kõige eest, mida su rahvas teeb või ei tee. Kõige eest.
See tegi haiget. Tagantjärele olen tänulik neile inimestele, kes toona Tallinnas meist vaikides mööda läksid. lk. 38
  • Berliini müür oli ainult läänele nähtav piirisümbol. Minu nooruses oli piir nähtamatu. Ja see ei kulgenud ainult läbi maa, vaid läbi iga üksiku inimese. Igaüks võis ise otsustada, kus asub tema vabaduse piir. Okastraat oli nähtamatu, kuid kõik teadsid, kus see on. Enesealalhoiuinstinkt pani ohusireeni tööle, kui sellele liiga lähedale satuti. Dissidendid kõndisid teadlikult otse okastraati sisse. lk 39
  • Kaalukas põhjus, miks Nõukogude riik külma sõja kaotas, oli uus ja kurikaval salarelv, mille lääs kasutusele võttis: videomakk. Tanke leidus meil küllaga, aga Hollywoodi nakkusega videokassettide vastu kaitset polnud. Filmide tegevus ei pruukinudki teab mis põnev olla, kuid rõivad, mööbel, toit ja autod jätsid nälginud, puruvaesele nõukogude rahvale vapustava mulje. lk. 40
  • Veetsin toona, septembris 1989, nädala sõprade juures Ida-Berliinis ja käisin iga päev müüri taga lääne poolel. Sest ma tulin riigist, kus oli päevakorras perestroika, ja mu passis oli Lääne-Saksamaa viisa. Minu Ida-Berliini sõbrad imestasid, kadestasid mind ja olid pahased. Neile polnud see lubatud. Püüdsin neid veenda, et ka nemad on varsti vabad. Nad ei uskunud mind. Mäletan veel, milline nägi müür välja lääne poolelt: mitte ainustki vahiposti, nii kaugele, kui silm ulatas. Kellel tahtmine tuli, see tegi grafiti. Laenasin noortelt aerosooli ja kirjutasin vene keeles: "CKOPO!" See tähendab "varsti". Mul on sellest fotogi veel alles: kuidas ma maalin rohelise spreivärviga müürile tähti, mida vahest keegi tähele ei pannud. Ent mulle oli oluline see sõna sinna kirjutada. See oli minu isiklik dialoog maailma ajalooga. (lk 44-45)
  • Demokraatlik revolutsioon reedeti väga kiiresti. Ilmselt on kõikide revolutsioonide vankumatu seadus, et neid teevad inimesed, kes on valmis ohverdama elu oma riigi vabaduse, inimväärikuse nimel. Parimad hukkuvad võitluses. Lõpuks tulevad võimule küünikud ja kasusaajad, ning elu liigub jälle vanadel rööbastel. lk. 48
  • Läänes jälgiti Venemaal toimuvaid "reforme" lootuse ja vaimustusega. Nähti ainult seda, mida näha taheti. Eksiarvamus sai alguse Gorbatšovist, ning see muudkui kasvas nagu lumepall. lk. 51
  • Reformid tõid kaasa selle, et endine parteinomenklatuur muutus uueks kapitalistlikuks nomenklatuuriks. Fundamentaalset eliidivahetust aset ei leidnud. Kommunistliku ühiskonna eliit jäi ka uue kapitalistliku korra tingimustes päris tippu. Selles seisnes õigupoolest kogu perestroika sügavam mõte. Parteinomenklatuuri peamine probleem oli, kuidas materialiseerida oma privileegid ja anda need edasi lastele. lk. 52
  • Kolmanda Vene riigi panteoni kuuluvad kahe eelmise impeeriumi, tsaristliku ja Nõukogude riigi pühakud. Au sees hoitakse niihästi Nikolai II-t kui ka Feliks Dzeržinskit, salateenistuse asutajat. Kognitiivset dissonantsi sealjuures ei teki, ehkki Dzeržinskist on saanud selle vägivallavalitsuse sümbol, mille ohvriks langes ka viimane tsaar koos perekonnaga. Tegelikult peaks see viima segaduse ja teadvuse lõhestumiseni: revolutsioon, monarhia kukutamine, laste mahalaskmine - seda kõike taunitakse kui pahet, kuid selle organisatsiooni juhti, kes selle mõrva toime pani, hinnatakse kui väljapaistvat riigimeest. Ainult kõrvaltvaatajatele torkab selline ohvri ja mõrtsuka üheaegne ebaloogiline austamine silma. Venemaal ei nähta nende kahe isiku kummardamises mingit vastuolu, sest siin peetakse au sees võimukultust kui niisugust. Nikolai oli tsaar, võimu sümbol, seepärast tuli teda austada ja mitte kukutada või koguni tappa. Dzeržinski teenis riigivõimu, kaitses seda vaenlaste eest, seepärast ei ole ta timukas ja mõrvar, vaid eeskujulik alam. Võimu säilitamiseks võib ja tohib kõike teha. Kooliski seletasid õpetajad meile, et tsaari lastest oleks võinud saada valgekaardi elav lipp, seega kujutasid nad endast ohtu uuele riigivõimule, seetõttu - täiesti loogiliselt - tuli nad tappa. lk. 59-60
  • Salateenistus FSB-KGB-NKVD-tšekaa muutus uuel Venemaal rahvuslikuks uhkuseks. Selle mõrtsukorganisatsiooni saja aasta juubelit tähistati suurelt, president ütles peokõnes kolleegidele: "Ja kuidas ka ajad muutunud poleks, on absoluutne enamik inimesi, kes on selle keerulise kutse valinud, alati olnud tõelised riigi toetajad ning patrioodid, kes on ausalt ja väärikalt oma kohust täitnud ning esikohale seadnud isamaa ja rahva teenimise." Teisisõnu - Lubjankal on alati rahvast teenitud. Timukatöö ja genotsiid on isamaa-armastuse, inimliku väärikuse ja professionaalse au väljendused. Ei ole vaja pattu kahetseda, vaid tuleb olla uhke meie mineviku üle.
Kas oleks võimalik kujutleda sõjajärgse Saksamaa kantslerit, kes kuulutab, et Gestapo mehed on "patrioodid, kes täitsid ausalt ja väärikalt oma kohust ning seadsid esikohale isamaa ja rahva teenimise"? Ja et nende üle tuleb uhkust tunda? lk. 60-61
  • Ulussis ei saa eraomandit põhimõtteliselt olla. Tekib võimusfääride kokkupõrge. Üksikindiviidi võim eraomandi üle satub vältimatult konflikti juhtival kohal olijate ainuvõimuga. Eraomand ei ole siin tegelik omand, vaid tasu lojaalsuse eest. Kes kaotab võimukandja usalduse, võib kaotada ka omandi, mida mõistetakse kui ajutises kasutuse solevat. See isikliku ustavuse süsteem ülemuste suhtes moodustab režiimi selgroo. lk. 61
  • Moderniseeritud diktatuur ei vaja massirepressioone. Nii nagu intelligentsed relvad asendavad XXI sajandil vaippommitamist, nii tuleb režiim toime ilma Gulagita, ainult sihipäraste üksikvahistamiste ja tapmiskatsete abil. Piisab sellest, kui arreteerida korruptsioonivastase võitluse deviisi all mõni minister või tuntud teatrilavastaja, et teised ministrid ja lavastajad sõnumit ühemõtteliselt mõistaksid. Sellised selged sõnumid rahulolematutele olid ajakirjanik Anna Politkovskaja ja opositsioonipoliitik Boriss Nemtsovi mõrvamine. Need nimed said läänes tuntuks. Sadu vähem tuntud ohvreid on alamate heidutamise eesmärgil sandiks pekstud, piinatud, vangikongi heidetud, mõrvatud.
Massihukkamised on ülearused, kui kodaniku iga tegevuse kohta, ükskõik mida ta teeb või tegemata jätab, on olemas kriminaalkoodeksi paragrahv. Seadused ja rahanduskord on nii segased ning vastuolulised, et kõik riigi elanikud peavad end tundma karistust väärivat. lk. 62-63
  • Kui Nõukogude riik kokku varises, sai minu kodumaa rahvas ainulaadse võimaluse elu ümber kujundada, teha ise oma otsuseid, ehitada riigist endale kaunis kodu. Tulemuseks oli jälle barakk.
Meie silme all emigreerus Venemaa XXI sajandist keskaega.
Kui inimene sünnib ja kasvab üles sunnitöölaagris, jääb okastraat talle hinge. Ei piisa sellest, kui ülaltpoolt kingitakse vabadus, tuleb ka okastraat hingest eemaldada. lk. 67
  • See on ajaloo kõikidele diktaatoritele ühine: nad tahavad olla surematud, ja kui see ei õnnestu, siis peavad kõik teised kärvama koos nendega. lk. 68
  • Vaid kahes piirkonnas kümnest suutsid Venemaa salateenistused "Vene kevade" valla päästa. Luhanskis ja Donetskis vene maailm võitis ja nüüd on hästi näha, mida see isehakanud vabariikide elanikele tõi. Naiivsed inimesed ootasid oma allakäinud piirkonna uut algust Venemaa toetusega. Kreml aga andis Ida-Ukraina elanikud kohalike rüüstavate jõukude meelevalda. Operatsioon "Uus-Venemaa" kukkus haledalt läbi. Inimeste lootused ja ootused reedeti, elanikke kasutati julmalt ära ning nad jäeti hätta. Nii teeb uluss alati. Ta ei saa teisiti. Noil aastail oleks Donbassist saanud teha vaateakna vene maailma, atraktiivse ja kutsuva kõigile, venelastele ning ukrainlastele. Selle asemel tehti valmis ainus asi, mida Moskva uluss oskab teha: bandiitide urgas. lk. 72
  • Venemaa ja lääs - me jälgime teineteist juba aastasadu suure tähelepanuga, kuid me ei suuda teineteist teravalt näha. Optikaga on midagi paigast ära. Me näeme ainult peegelpilte. lk. 72
  • Ainsaks õigusallikaks Moskva ulussis jääb nagu alati suurkhaan. Ja tema pärisorjad lihtsalt ei mõista ega usu, et riigivõim nende õigusi - põhjendusel, et inimõigused on tingimatud ja riigivõimust sõltumatud - ei piira. Venemaal kuulub kogu maa ühes rahvaga nagu alati tsaarile ja üksikisiku õigused sõltuvad üksnes tsaari omavolist ja võimust. lk. 78
  • Lääs tõmbub alati tagasi, olgu siis Ukrainas, Kaukasuses, võimalik, et ka Baltikumis, kes teab mis veel tulla võib. Ta ei riski Mariupoli või Narva pärast viimase maailmasõjaga. Selles väljapressimismängus ei ole lääne demokraatlikel riikidel mingit võimalust. lk. 81
  • Hirm on relv. Hirm kammitseb ohvri. KGB-akadeemias õpetati üliõpilastele, kuidas hirmu rakendada. lk. 82
  • Tundub paradoksaalne, et uusimaid lääne tehnoloogiaid, mida said arendada ainult vabad inimesed tänu demokraatiale, rakendatakse sellesama demokraatia kahjustamiseks. Lääne tehnoloogiad on aga alati olnud ainus asi, mida Moskva uluss on läänelt tahtnud lääne vastu peetava sõja tarvis - mõelgem kas või Peeter Suurele. Infotehnoloogiate ajastul käib jutt inforelvadest. lk. 83
  • Me näeme, millise tõhususega kasutavad Vene salateenistused sotsiaalvõrgustikke, et tekitada seal sallimatuse ja viha õhkkonda. Arvamusvabrikud töötavad ööl ja päeval. Trollide armee korraldab saastatorme ja kihutuskampaaniaid üle kogu maailma ning jätab tuhandeid vihakommentaare veebilehtedele, ka Saksamaal. Ühiskonna meeleolu juhitakse tänapäeval küberruumist. Sajad tuhanded libakontod mõjutavad üldist õhkkonda. Trollide alatuste pealt raha kokku ei hoita. lk. 83
  • Venemaal on raha lõhn selge ja ühemõtteline: väike palk lehkab higi, viletsuse ning lootusetuse järele, suurel rahal aga on küljes tugev pettuse, kriminaalkuritegude, omastamise, pistiseandmise ja inimpõlguse hais. Venemaal ei saa suur raha põhimõtteliselt puhas olla, selles ei kahtle seal keegi.
Mehhanism, mida nimetatakse ilustavalt rahapesuks, töötab Šveitsis perfektselt. Pangad maksavad makse, riik suunab raha edasi ametnikele, koolidele, talunikele, kirjanikele jne. Räpane raha tehakse puhtaks.
Kus on piir puhta ja räpase raha vahel? Minu töötasu tõlgina otse uusrikka moskoviidi taskust oli kahtlemata veel räpane. Seda olid minu arvates erapankade haldustasud Zürichi Bahnhofstrassel, ehkki pankurid ei ole ilmselt minuga ühte meelt. On see raha, Šveitsi riigi sissetulekuallikas, nüüd puhas või mitte päris puhas?
Kuidas teha vahet ausal ja ebaausal tööl? Kas Šveitsi pangasüsteem saab üldse ausalt funktsioneerida, kui tegemist on nii suure hulga räpase, ebaausal teel omandatud rahaga? Lõpuks ei ela Šveits oma lehmadest ja nende piimast, vastupidi, Šveitsis on lehmad ja talunikud olemas veel vaid tänu sellele, et nad saavad rahalist toetust riigilt, mis omakorda saab raha pankadelt. lk. 84
  • Tänapäeva režiim Venemaal ei esinda üldse mingit ideoloogiat, mis võiks olla "paremvasakpoolsetele" radikaalidele Saksamaal või kusagil mujal kas või teatud määral meelepärane. KGB ei ole suhteid oma agentidega läänes kunagi rajandu ainult ideoloogilisele alusele. Ka nüüd põhineb Vene salateenistuste töö pragmaatilisel alusmüüril. lk. 85
  • Ameerika president, kelle võitu tähistati Venemaa duumas šampanjaga, on Euroopaga riidu läinud. Ta on seadnud kahtluse alla Põhja-Atlandi lepingu põhialused. Kõikvõimalikud ebakõlad NATO liikmete vahel on võit Vene sõjas lääne vastu. Ungaris ja Poolas võimul olev äärmusparempoolne Ida-Euroopa eliit levitab [8ksenofoobia]]t. Lääs on lõhestunud, ja see tähendab Moskva suurkhaani võitu. Tema liitlased on kõik need, kes seavad kahtluse alla demokraatliku maailma väärtused, indiviidi õigused ja vabadused, avatuse ning halastuse. Varjamatu eesmärk on Euroopa kokkuvarisemine, mida Vene televisioonis igal õhtul välja manatakse ja tõotatakse. lk. 86
  • Moskva ulussi võit seisneb selles, et tema propaganda on külvanud kahtluse mürgiseid seemneid tsivilisatsiooni kõige olulisemate väärtuste sekka. Tema võit on ühiskonna tuntav pettumine demokraatias. Laiad elanikkonna kihid on võitluses terrori vastu valmis ohverdama oma vabaduse. Inimestel on hirm, sellega on eesmärk saavutatud: nii on kodanikud riigis, mis on uhke oma vabaduse üle, nõus sellega, et nende telefone kuulatakse ilma kohtu otsuseta pealt, et nende pangatoimingud ja kontoseisud, nende ID-id ning haiguslood on vaatamiseks kättesaadavad. Võitlus terrori vastu viib totaalse kontrollini, politseiriigini. lk. 87-88
  • Kaoses ja võimuvaakumis, mis valitses pärast perestroikat, kasutasid impeeriumi äärealadel elavad rahvad soodsat hetke, et vabaneda Vene võõrvõimust. See võimaluste aken avanes ajaloolises perspektiivis ainult lühikeseks ajaks, rahvaste vangla järgmise reinkarnatsioonini, seepärast pidid uute riikide valitsused kiiresti leidma lahenduse oma sõltumatuse säilitamiseks. Tuli otsida tugevaid liitlasi. Leiti NATO. Endised Vene kolooniad tunglesid võimalikult kiiresti sellesse kaitseliitu, noorte iseseisvate riikide ellujäämisstrateegia oli kutsuda NATO enda juurde, ja see strateegia osutus näiteks Balti riikide puhul igati õigustatuks. Baltikumis jälgiti demokraatia ülesehitamist Venemaal umbusuga. Taheti ära hoida, et "rohelised mehikesed" hakkaksid venelaste õiguste nimel Riias või Narvas Balti "fašistide" vastu võitlema. Ukrainal sellist tugevat liitlast ei olnud ning talle tungiti kallale ja ta kisti tükkideks. Kas NATO itta laienemise kasuks saab olla veel veenvamat argumenti? lk. 88
  • Läänes kardetakse selges keeles rääkimist. Selle taga ei ole sugugi ainult political correctness. Sõjast ei taheta kõnelda, ehkki sõda on juba täies hoos. Kardetakse isetäituvaid ennustusi, kurja karja kutsumist. Mõeldakse naiivselt, et kui sõjast mitte rääkida, siis läheb see meist mööda nagu suvine äike. Ent sõna eest pagemine ei ole veel kedagi sõna mõtte eest päästnud.
Kui lääs oleks õigel ajal ja adekvaatselt reageerinud pommitamistele Tšetšeenias või agressioonidele Gruusia vastu, ei oleks ehk olnud ei Krimmi okupeerimist ega Donbassi sõda ega Venemaa toetatud diktaatori mahitusel Süürias läbi viidud massihukkamisi. Karistamatus julgustab. lk. 89
  • Selge see, et igal pool annavad inimesed teisi üles, aga pealekaebamine on Šveitsis täiesti teise loomuga kui pealekaebamine Venemaal. Šveitsi pealekaebamine tuleb seotuse tundest riigiga, kes peab kodanikke ohtude ja kuritegude eest kaitsma. Vene pealekaebamine tuleb hirmust omaenda riigi ees. lk. 91
  • Autoritaarne süsteem näib rahvale loomuliku ja sobiva võimuvormina. Tahetakse stabiilsust, mitte murranguid. lk. 92
  • Hirm on üks elu allikas, see on niisama loomulik kui hingamine või söömine. See on elualalhoiutung. Need, kes ennast printsiipide nimel ohverdavad, mässavad looduse vastu. Enamiku jaoks ei mängi mingit rolli, missuguse lipu all tuleb järgmine mongolite kallaletung, enamik kohaneb iga diktatuuriga, nagu kohanesid nende esivanemad Batu-khaani või rahvakomissar Dzeržinskiga. Muidu poleks nad üle elanud ei tatarlasi ega kommuniste. lk. 93
  • Vene võimu lähtepunkt ning selle ainus piisav õigusallikas on selge vägivald. Võim võib teha meiega kõike, mida tahab, elanikkond on okupatsioonivõimu meelevallas. lk. 94
  • Enamik venelasi, eriti provintsis, usub tänagi, et nad ei saa ilma riigi abita hakkama, ja ootavad majanduslikku kindlustatust, tasuta arstiabi ja sotsiaalseid tagatisi. Ise ei ole võimalik midagi saavutada, kõige eest hoolitsevad võimukandjad. Nii "hoolitsetakse" sõdurite eest, kinnipeetute eest vanglas, laste eest koolis. Ei mingit initsiatiivi, kõige eest hoolitsetakse. See ei kõla kuidagi tsiviilühiskonna moodi. Nii vaatavad pärisorjad alt üles, nad on võimu omavoliga harjunud ja jätavad oma tahte võimukandjatele. Sinust ei sõltu midagi, sina ei otsusta midagi - see tunne on sügavale juurdunud. lk. 96
  • Kes midagi saavutada tahab, peab leidma oma koha sotsiaalses toitumisahelas. Sellel karjääriredelil on edu eelduseks keskpärasus ja valmisolek oma ülemuse jaoks kõike teha. Uuel Venemaal on viimastel aastatel esile kerkinud miljoneid ametnikke, kes ei tooda midagi, vaid üksnes ootavad pistist. Õiguse eest selles toitumisahelas püsida on nad valmis rikkuma kõiki moraalinorme. Riikluses on kõik mäda, kuna süsteem hävitab kõik ülevalt alla. Meie roiskumine, inimeste roiskumine all toidab roiskumist üleval ja ülemine omakorda roiskumist all, ja ring sulgub. Kogu maa on roiskumise küüsis. lk. 98
  • Võimuvertikaal töötab oma vankumatute reeglite alusel. Pistiseraha vastuvõtmine "seisust arvestamata" on rangelt keelatud. Selle tegi Gogoli "Revidendis" kapten-ispravnik alamale ametnikule rusikaga selgeks. Pistiseraha ainult endale hoida ja seda kõrgemalseisjaga mitte jagada on andestamatu kuritegu. Ja kõige hullem on olla aus ja äraostmatu. Vertikaal seda ei salli. lk. 99
  • Sellisel kujul maffiat, nagu see eksisteerib teistes maades - see tähendab paralleelselt valitsusega -, Venemaal ei ole. Vene cosa nostra on riik ise. lk. 101
  • Sõltumatute kohtute ja selge seaduskorra puudumist arvestades pole Venemaal küsimusi kunagi lahendatud abstraktsete bürokraatlike eeskirjade tasemel, vaid otsese kommunikatsiooniga ja vastastikusel kokkuleppel: mina annan sulle, sina mulle. Võib kõlada kummaliselt, aga altkäemaksusüsteem tagab inimestele Venemaal uskumatu vabaduse lahendada kõik oma probleemid kõige lihtsamal ja tõhusamal moel. Korruptsioonisüsteem on elanud üle kõik uuendused. See sujuvalt toimiv ühiskonnakord vahetab sotsialisme ja kapitalisme nagu pesu. Võib osta uue T-särgi või ära pesta vana, kuid ainevahetusele kehas ei avalda see mingit mõju. Uuel Venemaal see süsteem lihtsalt riigistati. Jeltsini aeg tõi Nõukogude eeslinnadest lavale bandiidid ja petised, neid esitleti kui uut eliiti. Kriminaalse mentaliteediga inimesed hakkasid suunama maa ajalugu. lk. 101
  • Venemaal on alati valitsenud vangilaagri mentaliteet. Hierarhia ülaotsa vangid saavad kongis paremad narid, võtavad nõrgematelt ära riided ja toiduained. Hoolitsevad korra eest, kriminaalse korra eest. Ja teistsugust ei tuntagi.
Öeldakse, et vangla, sõjavägi ja kool peegeldavad ühiskonnakorra kvintessentsi. Vangla sotsiaalne mudel on Kuldhordi Moskva ulussi verminud selle algusaegadest peale. lk. 102
  • Nii nagu sada aastat tagasi olid oma rahvale võõrad narodnikud, nii olid ka dissidendid miljonitele kaaskodanikele pesarüvetajad, reeturid ja välismaa agendid. Aga veelgi hullemini ja halastamatumalt põlastasid neid julgeid inimesi nende kolleegid. Nii viskasid nõukogude kirjanikud Boriss Pasternaki tema romaani "Doktor Živago" ja Nobeli preemia pärast ühehäälselt (!) kirjanike liidust välja ja ajasid teda taga nagu hundikari. On tunnuslik, et samal 1958. aastal said kolm nõukogude teadlast Igor Tamm, Pavel Tšerenkov ja Ilja Frank füüsika Nobeli preemia. Pravdas ilmus riigi juhtivate füüsikute allkirjadega avalik kiri, milles tunti uhkust Nobeli preemia üle, aga samas ka nördimust Rootsi akadeemia üle, "nende räpase poliitilise provokatsiooni" pärast Pasternakiga. lk. 110
  • Venemaa režiim manipuleeris oma rahvaga iga ideoloogia tingimustes patriotismi abiga. Nurjatus seisneb selles, et kuritarvitati üht kõige ilusamatest inimlikest tunnetest ja kuritarvitatakse veel nüüdki: armastust kodumaa vastu, valmidust kõik selle heaks ohverdada. Võim astub kodumaa kohale. Isa läks sõtta, et kaitsta oma kodumaad, kuid kaitses režiimi, mis hukkas tema isa.
Kui perestroika oli täies hoos, esitas mu isa KGB-le teabenõude oma isa saatuse kohta. Tollal rehabiliteeriti kõik, kes olid stalinistlike repressioonide tagajärjel hukkunud. Ta näitas mulle ametlikku kirja, mis kinnitas tema isa, minu vanaisa Mihhail Šiškini rehabiliteerimist. Seal seisis, et menetlus oli lõpetatud "kuriteokoosseisu puudumise tõttu".
Päeval, kui see kiri tuli, hakkas mu isa juba vara hommikul jooma. "Sead!... Mõrtsukad!" lällutas ta.
Režiimi meetod manipuleerida rahvaga patriotismi abil töötas alati laitmatult, tsaaririigis, Nõukogude impeeriumis, XXI sajandi moderniseeritud Moskva ulussis. Oli üksainus lühike katkestus: pärast 1917. aastat omandas sõna "patriotism" bolševike silmis läbinisti negatiivse tähenduse. Marksistlik dogma õpetas, et proletaarlastel ei ole isamaad ja ainult internatsionaal tõotab lunastust. Juba kolmekümnendate aastate keskpaigast peale aga propageeriti armastust sotsialistliku isamaa vastu, pärast seda, kui Stalin oli Marxi korrigeerinud ja kuulutanud välja sotsialismi ülesehitamise ühesainsas riigis. Maailmasõja algusega vajus proletaarlaste rahvusvaheline solidaarsus unustusse. (lk 117)
  • Patriotismi all mõistetakse Venemaal kuulekust ja lojaalsust kõrgemalseisvate patriootide suhtes. Režiimi kriitikuid süüdistatakse russofoobias, nimetatakse poripildujateks, kes tahavad seada Venemaa halba valgusse. Mis saaks seada Venemaa veel halvemasse valgusse kui see, mida teeb Vene võim? Minu maad diskrediteerivad võimukandjad, mitte inimesed, kes mõistavad hukka võimu kuriteod. Patriotism on Venemaa püha lehm, kes mäletseb inimõigusi ja austust indiviidi ees. (lk 123)
  • Venemaal on suurepärased looduskaitseseadused, kuid mitte mingisuguseid toimivaid mehhanisme nende rakendamiseks. Selleks on vaja erainitsiatiivi, kodanikuühiskonda ning teatavat inimlikku ja kultuurilist taset. Puhtväline kontroll on looduskaitses mõttetu, see peab tulema iga inimese seest. Tänapäeva Venemaal on seevastu tekkinud ähvardavalt plahvatusohtlik segu tuumaajastu tehnilistest võimalustest ja kiviaegsest moraalist. Lisaks sellele suruvad pakilisemad küsimused ökoloogilised probleemid elanikkonna silmis tagaplaanile. Kui inimesed võitlevad pelga ellujäämise nimel, ei mõtle nad ökoloogiale. lk. 127
  • Lõppude lõpuks ei ole suure suremuse põhjuseks aga alkoholism. Selle taga on ühiskonna depressiivne meelelaad. Venelasi ei tapa mitte viin, vaid jõuetus, mis on elanikkonna haaranud, täieliku õigusetuse, abituse ja lootusetuse tunne. Psüühikale mõjub laastavalt, kui jääda uskuma, et miski ei sõltu sinust endast, et kunagi ei teki võimalust väärikaks eluks ja et midagi ei ole võimalik muuta. Frustratsiooni tagajärjeks on agressioon ja depressioon, see on juba ammu teaduslikult kindlaks tehtud, niihästi rottide kui ka inimeste puhul. lk. 129
  • Demokraatia kõige olulisem tunnus on rahva võimalus uuendada valitsust vabade ja ausate valimiste teel. Kas Venemaa ajaloos leidub kas või üksainuke näide selle kohta, et võimulolijad on välja vahetatud vabade ja ausate valimiste käigus? Putini pani troonile Jeltsini "perekond". Jeltsini võit kommunist Zjuganovi ees 1996. aasta presidendivalimistel oli võltsitud (demokraatliku avalikkuse rõõmuks). Millistel valimistel valis rahvas Gorbatšovi pärast peasekretär Konstantin Tšernenko surma aastal 1985? Kas oli olemas vaba ja aus võimalus asendada Brežnevit, Hruštšovi, Stalinit või Leninit? Kes valis aastal 1917 Ajutise Valitsuse? Tsaari ei saanud per definitionem valida, tema võim oli Jumala antud. Venemaal ei ole veel kunagi olnud seaduslikku, demokraatlikult valitud võimu. lk. 130
  • Igaüks kannab vastutust perekonna, laste, lähedaste, oma armsate eest. Kõik riigikorrad ja diktatuurid kuritarvitavad seda vastutustunnet inimeste ees, keda me armastame. Võib olla kerge ohverdada iseennast õige asja nimel, ent märksa raskem on end ohverdada, kui sealjuures tuleb ohvriks tuua ka oma kõige kallimad. Me oleme alati nende inimeste pantvangid, keda me armastame. Ja armastatud inimeste heaolu nimel oleme valmis taluma alandusi. Ei pruugi tingimata olla tegemist ohuga sattuda oma veendumuste eest vahi alla ja minna vanglasse. Juba siis, kui ähvardab kõigest oht kaotada töö, seisab igaühe ees raske valik oma väärikuse ja laste leivapala vahel. Tõeline orjus on alati natuke vabatahtlik. lk. 132
  • Läänes hiilitakse rahapesuvastastest seadustest sageli mööda. Et tegemist on tohutu suurte summadega, ei ole kerge rangelt seadust järgida ja varastatud rahaga kontosid kinni panna. Kogu maailmas leidub piisavalt lugupeetavaid härrasid, kes püüavad leida lähedast kontakti vene rahakottidega. Kõigil on ju pered toita, ja pestud raha ei haise nii hirmsasti. Kelle leiba sööd, selle laulu laulad. lk. 146-147

Intervjuud[muuda]

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel