Peegelpilt

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Pieter Claesz, "Vanitas autoportreega" (u 1628)
Edward Burne-Jones, "Veenuse peegel" (u 1875)
Vilho Sjöström, "Sörnäinen" (u 1910).

Piibel[muuda]

nõnda vastab inimsüda inimesele.

Proosa[muuda]


  • Kui ta hommikul ärkas, siis esimene asi, mis ta nägi, oli see, et Tiiger istus peegli ees ja uuris sealt iseennast.
"Hommikust!" hüüdis Puhh.
"Hommikust!" vastas Tiiger. "Ma leidsin siit ühe, kes on täpselt minu moodi. Ja mina arvasin kogu aeg, et peale minu teisi niisuguseid polegi olemas."
  • A. A. Milne, "Karupoeg Puhh". Tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 129


  • Kuigi kõik peeglid siin majas arusaadavatel põhjus​tel olid kaetud, ei või siiski teada, kas mõnelt seinalt või uksepaneelilt siiski ei peegeldu vastu mu enda nägu, mis on tõeline ainult minu enda jaoks, ​niikaua kui ma ei näe seda mõnes selgemas peeglis. (lk 222)
  • Majas, kus leina tõttu on peeglid kaetud, ​ei ole peegeldusi​, kui maha arvata see juhtumisi unustatud ​bassein. Siin majas ei ole siis ka unenägusid. Aga kui meile ei anta ei ilmsi ega unes, ​kas peame siis hoopis osata jääma​? (lk 245)


  • Mida näevad mu silmad? Mitte tõelust, vaid ainult peegelpilti klaasseinalt.
Mida piirab klaassein? Tõde ettekujutatud tõelusest. Piiramine on alati nõdrameelsuse tunnus. Hing juhmistub, pekseldes vastu klaasseina nagu lind vastu akent. Valu käes ei suuda enam valu tunda. Ettekujutustest tuimestatud hing, mis veel mäletab oma esialgset jõudu ja püüdleb tõe poole.


  • Klaasist linn – mida muud saabki olla üks linn, milles on nii palju potentsiaali pudeneda kildudeks, mis veristavad veel enne, kui neid näed ja puutud. Selles kultuuride ristumiskohas on igas kaares – keeruta end palju tahad – peegeldusi nii palju, et vahel on raske mõista, kus sa ise oled. Ja ometi pole see lihtsalt peegellinn, sest peegelduste taga näed sa ka midagi muud – ühte teist maailma, teist kultuuriruumi, teist etnost.
Esmakordselt Narva saabudes lõi mind pahviks pealetükkiv mass eestikeelseid tekste ja reklaamplakateid linnaruumis, kus suur osa inimestest ei oska neid hästi lugedagi. Siis mõtlesin, et see on potjomkinlus, nüüd võtan seda millegi keerukamana. Raskem on mul mõista neid, kes soovivad ehitada üles keskaegset barokklinna. Kõiges selles on suur osa peegelpildi püüdmist, mis tundub mulle sama küsitav kui kaevu põhjast vastu kõlava kajaga vaidlemine.
Sellises klaasist linnas ei tea õieti kunagi, kas see, mida näed, oled sa ise või on see üks täiesti muu maailm, mis elab oma elu sinust sõltumata ja iseseisvalt.



  • "Ongi Tartu!" teatas Une-Mati ja peatas jänesed.
"Kust sa tead?" kahtles Mati, kes polnud Tartus veel käinud.
"Vaata!" osutas Une-Mati kitsale kõrge kaarega sillale.
"See on Tartu jalakäijate sild ja see viib otse raekoja ette. Aga raekojast on ülikoolini kolme-keksu-kaugus!"
"Kahekordne sild!" imestas Mati.
Tõepoolest — sild paistis kahekorruseline olevat, üks tuledes särav kaar üleval, teine all.
"See teine on hoopis peegeldus!" seletas Une-Mati. "Sild peegeldub jões. Tänavu on nii soe talv, et Emajõgi ei olegi kinni külmunud." (lk 27)
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979

Luule[muuda]

Veejanu tal oli tõrjuda soov, kuid jannu ta uude
jäi veejoomise peal: pilt silmade ees teda lummas;
pilti ta armub ja peab vees nähtut tõeluses nähtuks.
Otsa ta vaatama jääb iseendale, nähtusse kiindub,
tardub kui raiduri teos, mis Parose marmorist taotud;
pikali maas, kaht tähte ta näeb – oma silmade paari,
juust, mis Bacchust väärt, Apollotki ehtima väärt on,
põskede õrnust kà, päris vandlist kaela ja kauneid
huuligi, purpuritoone, mis sekkuvad valgesse helki.
Kõik imetaoline näib, mida endas tas on imetaolist;
ihk võtab mõistuse peast: on kiitjana kiitmas ta ennast,
püüdjana püütav ta on, ühtaegu ta süütab ja süttib.
Kui mitu korda ta suud siis petvale lättele andis,
kui mitu korda ta käed kesk vett olid haaramas kaela,
mis näis siinsamas ees – ei end saand siiski ta kätte!


Võlts inimese edasielamine
nimes, võlts kestmine loomingus,
võlts manamine ilmalikel matustel,
silmalummus töö, mis jääb, ja lapsed, kes
tõmbavad joont edasi, vilets ja võlts
on kõik peegelpildi loodetud pääsemine
valguse loojudes. Kunagi
jääb hõbe pimedaks ja mureneb klaas,
tõelus aga vajutab näo vastu akent.
...

                       Jumala
kaks selget silma, aga kõik
moondub kirjaks, hieroglüüfideks meile,
ja armust antud viiv põgeneb meie
rumalas ponnistuses leida tähendust ja nime
sellele, mille peegelpildiks valgus meid nimetas.


peeglist vaatas end Ireene
peegeldus jäi hiljaks
enne jõudsid moonid saada
imelikuks viljaks


Aga see on lausa reegel:
igas majas leidub peegel.
    Kaupa tunned kirjust sildist,
    iseennast peegelpildist.

  • Joel Sang, "Peeglilaul". Kogust "Loomariik". Tallinn: Vagabund, 1991, lk 14


Meie istume raiesmikul
kõrge kännu otsas
otsekui kuningad troonil
ning teretame
mõranenud savikruusi põhjast
vastu vaatavat
omaenese peegelpilti.

Ja kui meilt küsitakse,
kas me tunneme teda
sääl savikruusi põhjas,
vastame hetkegi kõhklemata:
tema on kogu aeg kohal,
kõneleb meiega,
lohutab meid,
kuid jääb poolelt sõnalt vait,
kui küsida talt
puhast leiba ja vett.

  • Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11